Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 8

Kell viis pärast lõunat kuldsete väravate juures. Rahuaja roiutav vaikus ja uue vabaduse joovastus täitsid õhu justkui lillelõhnaga. See on tõesti imede aeg, mõtles Andrei, silmitsedes oma koolikaaslastele järele saabunud limusiine. Autojuhid ja sõjaväelastest tentsikud nõjatusid sigaretti suitsetades ja päikesepaistel higistades oma Packardite ja Lincolnide kaarduvate külgede vastu. Ka mõned emad ootasid siin oma lapsi, kuid suurem osa bolševike naistest käis tööl. Hoidjad, salk priskeid kodukitlites naisterahvaid, seisid eraldi, lõkerdades omaenda naljade peale naerda. Neid ei saanud kuidagi eksikombel emadeks pidada, mõtles Andrei, ja need kaks inimgruppi ei rääkinud kunagi omavahel.

Andrei jäi kuldsete tippudega väravasammaste vahele seisma, otsides pilguga – mida siis? Talle järele tulnud ema vägevas limusiinis? See polnud võimalik, kuid Andrei oli lootnud, et ema võtab end natukeseks töölt vabaks ja tuleb talle vastu. Samas tundis ta kergendust, et ema seal ei olnud. Selle asemel lootis Andrei, et näeb jälle Serafimat ja tema filmitähest ema … ja siis vilksaski Serafima äkki tema kõrvalt mööda.

„Sa tunned „Oneginit” tõesti hästi,” ütles Serafima vaikselt. „Vean kihla, et Nikolaša on su peale kade.” Taas pani Andrei tähele tüdruku südamekujulist nägu, valget nahka ja lõbusa pilguga rohelisi silmi. Serafima ei jäänud ta vastust ootama ja oligi hästi, sest Andrei ei teadnud, mida vastata. Alles hiljem turgatas talle pähe rida vaimukaid vastuseid.

Rolls-Royce juba ootas Serafimat, autojuht toetumas radiaatorivõrele, sigaret hammaste vahel. Serafima vanematest polnud märkigi. Aga tüdruk paistis olevat rahulolematu: „Tänan tulemast, Kirotšenko,” ütles ta. „Aga ma lähen jalgsi. Ütle emale, et mul pole autot tarvis.” Autojuht kehitas õlgu ja tüdruk kõndis eemale, soojadele tänavatele, ning tema ümber heljusid papliebemed nagu juhuslik saatjaskond.

Kui autojuhid minema vurasid, valdas Andreid korraga igatsus kuuluda nende kuldsete laste ellu. Rahune, ütles ta endale, sa käid nendega ühes koolis, sa ju oled osa nende elust. Peagi kuulud sa nende sekka ka.

Andrei asus mööda tänavaid teele, koolikott käe otsas. Ta tundis, kuidas sillutisekividest hõõgus vastu kuumust. Ümberringi nägi aga võidukas nõukogude pealinn välja, nagu oleks seda tabanud lüüasaamine. Ta nägi varemeis maju, mille fassaadid olid läbi tikitud šrapnellikildudest ja aknad katki, nägi pommiaukudest rõugearmilisi tänavaid. Seinad, majad, autod – kõik peale tulipunaste loosungite oli räpane, beež, kooruv, pruunjasroheline, hall. Aga möödujate näod, mis õhetasid võidurõõmust ja päikesepaistest, peaaegu korvasid toidupuuduse ning tänavatel tungles nappides rõivastes nägusaid tütarlapsi, sõdureid, madruseid ja valgetes suvevormides ohvitsere. Mööda mürasid Studebakeri veoautod, Willysed ja ametnike Buickid, kuid selles tornide ja kuldsete kuplite linnas võis näha ka hobuste veetud tõldu, vankreid, kuhjas täis heina või põhku või naereid. Paaril korral, kui Andrei sulges silmad ja kogu maailm muutus pehmelt oranžiks, kuulis ta naeru ja laulu ning oli kindel, et see on päikeses terveneva linna enese hääl. Ta läks alla piki Ostoženka tänavat, siis tegi ringi ümber Natsionali hotelli ja Kremli ning kõndis edasi piki Gorki tänavat, möödudes paremat kätt jäävast Raamatumajast ja vasemat kätt asuvast linnanõukogu hoonest.

Piiludes ühte kangialusesse, nägi Andrei seal õuel kitsi ja veiseid, keda karjatas keegi vana talumees, punane rätik pea ümber ja kõver kepp käes. Jah, see oli linn, mis purustas hitlerlased ja vallutas tormijooksuga Berliini! Millist uhkust tundis Andrei kodumaa vägevuse üle, millist õudust sealsete julmuste pärast. Sealsamas hakkas üks vanaeit pissile, sigaret kahe hambaköndi vahel. Andrei ohkas: ta armastas oma Moskvat. Ta oli peaaegu kodus.

Andrei keeras sisse järgmisest kangialusest, sammus läbi kuumaveetorude ümber rajatud köögiviljaaedade siseõuele ja sisenes siis 1930. aastatel ehitatud korterelamu uksest. Ta ronis üles mööda betoontreppi, kus kõikjal lõhnas hapukapsasupi ja äädikase hõnguga kuse järele, teisele korrusele ja lükkas seal õlaga lahti nende korteri ukse. Raadio mängis, seal luges Levitan oma kõlaval käskival häälel ette uudiseid, ja korteris tülitseti. Koridoris, kus polnud ei vaipa ega värvitud seinu, karjus Ivanov, keskealine teadlane Rostovist, ühe peale kõhnukestest Goldbergi lastest: „Sa pisike tarakan, sa jõid mu piima ära. Ma kaeban su peale majakomiteele. Ma lasen su siit välja visata …”

Nüüd avanes vasakut kätt uks ja Andrei silmad hakkasid värskest inimesesita haisust vett jooksma; siis koperdas sealt oma tohutuid pükse käigu pealt üles sikutades välja Pešlauk, vana, kuid hävimatu hiiglane. „Panin siin praegu päris tite kehtima!” hooples mees.

Andreist tuiskas mööda teine Goldbergide laps – kui palju neid õige oligi … neli, viis, terve kari alatoidetud jõmpsikaid? „Hei, ära tõukle,” ütles ta, aga siis meenus talle, et Nõukogude Liidus ei austa mitte keegi teise inimese isiklikku ruumi. Kõik toimis närvilises erutusseisundis, aga nagu ema alati Andreile ütles: ellujäämiseks tuleb säilitada rahu ja end säästa. Ära kunagi küsi kelleltki, mida ta tegi varem või mida ta kavatseb teha järgmiseks. Ära kunagi ütle, mida mõtled. Ja katsu leida sõpru, kust aga iganes võid.

„Ema!” Andrei astus nende tillukesse tuppa, kus kõrvuti seisis kaks välivoodit. Siin lõhnas sageli nagu jänesetarandikus, aga see tuba asus Moskvas ja oli nende oma.

„Pane uks kinni,” ütles Inessa, kes lebas voodil ja luges Pravdast sõja kohta Jaapanis. Euroopas oli sõda läbi ja nüüd oli Stalin Jaapani kallal. Ema patsutas voodile enda kõrval. „Räägi mulle, kuidas koolis oli.”

„Kas sul midagi süüa leidub?”

„Muidugi, Andrjuša. Küllap sa oled hirmus näljane. Siin on juustu ja leiba. Heida korraks pilk Aladini koopasse.”

Andrei ronis üle teise voodi, nihutas kükitades ühe ploki seinast välja ja tõi selle tagant lagedale jaheda juustutüki. Nende korteris ei olnud külmutuskappi. Talvel hoidsid nad piima värskena, riputades pudeli aknast välja, aga suvel oli parim moodus rikneva toidu hoidmiseks selline, samal ajal oli see ka parim viis toidu hoidmiseks väljaspool Goldbergi laste või kääriva kõhuga Pešlauki haardeulatust.

Inessa jälgis kergelt naeratades, kuidas Andrei sõi, ning kui poeg oli jõu tagasi saanud, vaatas ta emale särava näoga otsa.

„Hea uudis, ema! Mind võeti kooli vastu ja minu õppemaks tasutakse!”

„Oh, kullake.” Ema embas poega, kuid muutus siis murelikuks. „Kes maksab? Mis üldse toimub?”

Andrei rääkis emale täpselt, kuidas kõik oli olnud, ning nägi, kuidas ema mure hajus. Kindlasti oli see tõendiks uue aja saabumisest. Ja uus aeg tähendas, et Andrei isa tuleb tagasi.

„Andrei,” sosistas ema pojale lähemale nihkudes. „Mis sa arvad …”

„Ärme arvame midagi, ema. Kui sageli oled sa mulle nii öelnud.”

„Jah, aga …”

„Ära looda, sest kui peame jälle pettuma, tapab see meid veel kord.”

Ema noogutas ja kuivatas silmi. Kähku kõneainet muutes rääkis Andrei emale koolist: direktorist ja doktor Rimmist – jah, igas koolis oli paar sellist õpetajat – ning kirjeldas siis kirjanduse õpetajat Goldenit. „Ma pole kunagi käinud sellises koolitunnis. See oli nii tore. Ta muutis kõik nii elavaks ja selles, kuidas ta luulest rääkis, oli midagi …”

„Selline õpetaja niisuguses koolis … miski hakkab tõepoolest muutuma,” leidis ema.

„Ja ema, ta ütles, et ta ise tuli ka äsja Moskvasse tagasi.” Ema tahtis veel midagi Goldeni kohta küsida, aga Andrei kirjeldas juba Serafimat (tema silmi ja seda, kuidas ta riietus), George’i kõikuvat kõnnakut, salatsevat Nikolašat ning tema gootilikku kampa, Vladi ja Rosat.

„Ole sa nende kõrgeaulistega ettevaatlik,” hoiatas Inessa. „Kambad on ohtlikud, Andrei. Pea meeles, kelle lapsed nad on.”

Aga Andrei ei kuulanud: ta oli oma koolikotiga juba teel kemmergusse. Seal polnud kedagi, sest mitte keegi, kel aru peas, ei oleks sinna läinud Pešlauki järel. Aga Andrei ei hoolinud haisust.

Ta keeras ukse lukku. Sitalõhna õhus võis peaaegu maitsta ja potti ei söandanud ta pilku heita, istus vaid selle äärele ning tõi justkui teemandi varastanud kaevur lagedale oma aarde pealkirjaga „Armastuse sametraamat”. See oli lihtne koolivihik, mille kaaned olid sametiga üle kleebitud. Aga vihik oli uus ja Nikolaša oli just alustanud sinna kirjutamist.

Plaanid kevadsemestriks

Ülisalajane

Mõtteid meie uuest kirjanduslikust liikumisest: Romantiliste Fatalistide Klubi, asutatud 1944. aasta detsembris minu, Nikolaša Blagovi poolt. Panen sellesse vihikusse kirja meie kohtumised, reeglid ja mõtted.

Nõnda siis, mõtles Andrei, Nikolašal on klubi. Paljudes koolides olid kirjandus- ja teatriringid, aga see siin tundus olevat teistsugune. Ta luges edasi: Liikmeskond: salajane.

Aga mitte nii salajane! Ka Vlad ja Rosa pidid olema selle klubi liikmed, võib-olla ka Serafima ja muidugi George.

Meie inspiratsiooniallikas: Puškin.

Meie ajaloolised hetked on samasugused nagu kristlaste jaoks

Kristuse ristilöömise hetk. Meie jaoks on selline hetk Puškini surm duellil 1837. aastal.

Meie lemmikõpetaja: õpetaja Golden.

Koputus vannitoa uksele pani Andrei võpatama. Ta oli unustanud, kus viibib. See vihik näitas, et miski, võib-olla sõda, võib-olla nende eelised, oli neid lapsi muutnud ja andnud neile vabaduse riskida.

„Läheb sul veel kaua?”

See oli bussikonduktor Kozamin.

Andrei tõi kuuldavale valju mühatuse, heli, mis kuulus ühiselu repertuaari. „Viis minutit veel. Aaah!”

„Lase aga käia,” ütles Kozamin.

Me teatame:

1. Me oleme lämbumas teaduse ja plaanimajanduse kitsarinnalises maailmas, mida valitseb kõle ajaloo masinavärk.

2. Me elame armastuse ja romantika nimel.

3. Kui me ei saa elada armastusele, valime surma.

Sellepärast me kasutame salajasi rituaale ja mängime Mängu.

Mängu! Andrei naeratas endamisi, kuid pilutas siis silmi ja luges edasi. Kas võis see olla kirjutatud kavaldamisi, kavatsusega asja tegelikku olemust varjata? Need päevad, kõik see, alates valitsuse teadaannetest ajalehtedes kuni õpetajate tüütu soigumiseni, oli salakood. Miski ei tähendanud seda, mida öeldi, ning vahel tähendas see täpselt vastupidist. Aga Nikolaša sihtmärk oli ilmne. Teadus ja plaanimajandus. See oli Kommunistlik Partei. Ajaloo kõle masinavärk. Kommunism. Armastus ja romantika. See oli ju see, mida kommunistid nimetasid „kodanlikuks sentimentalismiks”.

Andrei pani vihiku käest. Täiskasvanute maailmas oleks see mingil karmimal ajal, näiteks 1937. aastal, võinud tähendada riigivastast juttu. Aga sõjaajal olid asjad lihtsamaks muutunud. Keegi ei võtnud Nikolaša rumalaid kirjutisi enam tõsiselt. Andreile meenusid aga isa targad sõnad ja ema hoiatused. Need lapsed ei kuulunud tema maailma, ent ometi igatses ta neid paremini tundma õppida.