Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 15

Võiduparaadi hommik oli käes, aga sõduritele, tankidele, hobustele ja tänavail tunglevatele moskvalastele, ka Andreile ja Inessale, sadas valinguna vihma. Ta oli, mõtles Andrei, ainus oma sõpradest, kel puudus koht Punase väljaku kõrgel tribüünil. Nad olid tõusnud varakult, et üritada nüüd, peas mütsid, jalas kalossid ja seljas tuulepluusid, leida endile etenduse jälgimiseks hea koht Gorki tänava otsas.

Mürin. „Stalin saabub!” ütles Andrei kõrval seisev naine. Sellal kui tuhande viiesajast muusikust koosnev orkester mängis Glinka „Patriootlikku laulu”, mis kostis veoautode plekistest valjuhäälditest, silmasid Andrei ja Inessa ühest Kremli väravast valgel hobusel välja ratsutamas marssal Žukovit, et kohtuda väljaku keskel marssal Rokossovskiga ja võtta temalt vastu tervitus. Möödusid tankid, haubitsad ja ratsanikud: terasest masinad ja meeste musklid läikisid vihmas. Nad nägid natside punamusti lippe kandvaid sõdureid nagu mõnel Rooma triumfikäigul ning kuulsid nende valje hurraahüüde, kui nad heitsid lipud oma juhi, Suure Stalini jalge ette.

Pärast paraadi olid tänavad tanke ja maastikuautosid, rahvast ja sõdureid täis.

„Küll on paha, et vihma sajab,” ütles Andrei emale. Aga ta ei mõelnud tegelikult vihmale. „Ema,” pöördus Andrei ema poole ja embas teda, „mis sa arvad …”

„Mis ma arvan, kas isa tuleb nüüd koju?” lõpetas ema taibukalt Andrei mõtte. „Kuss.” Ema piilus ümberringi, ehkki kogu selle kisa, laulu, sammumüdina ja vihmasahina taustal ei kuulnud neid keegi. „Räägi tasem.”

„Ma olen kindel, et nad kõik tulevad nüüd tagasi, eks ju?” sosistas Andrei. „Ma ootan teda nii väga.” Seda ei olnud nad teineteisele kunagi tunnistanud, sest isaga juhtunu tegi pärast kõiki neid aastaid ikka veel haiget.

„Kulla Andrjuša, ära hellita liialt suuri lootusi. Räägitakse, et ilma lootuseta pole võimalik elada, aga minu meelest on lootus kõige julmem asi üldse. Ma olen ellu jäänud tänu sellele, et ei looda eriti midagi.”

„Aga ema, siin viibib täna nii palju selliseid, kes on meie moodi. Ja ma tean, et nad kõik mõtlevad sama mis mina. Kindlasti antakse amnestia ja kõik tulevad tagasi.”

Inessa sulges hetkeks silmad, et end kokku võtta, ning kui Andrei vaatas ema kurnatud näkku, mõistis ta, et ema kogub meelekindlust tema pärast. „Ära unusta teda. Ära teda kunagi unusta. Aga mine ikkagi edasi, kullake, ja vaata tulevikku.”

Andrei tundis pettumusesööstu. Ta ohkas ja laskis käed alla, astudes emast eemale. „Ma pean oma sõpradega kell viis Kamennõi sillal kokku saama.”

„Et Puškinit lugeda? Kas sa paned kostüümi selga?”

„Oh, ema, kas sa arvad, et ma näeksin silindris ja sametpintsakus hea välja? Ei, nüüd on hilja kostüümi otsida.” Nad puhkesid naerma ja Andrei sukeldus rahvasumma ning hiljem, kui tal oli nii palju pikki öid, et kõike mõttes jälle läbi mängida, soovis ta, et oleks jätnud korralikult hüvasti ja öelnud emale, et armastab teda.”

„Ole ettevaatlik, sa oled kõik, mis mul veel on. Lippa siis!” hüüdis ema talle järele, lastes pojal astuda uude maailma.

Andrei trügis trepist üles. Sillal laulsid keepides, mantlites ja ülekuubedes sõdurid, mütsid silmil, mütsinokkadelt tilkumas vett. Võhivõõrad inimesed kaisutasid üksteist ning lonksasid viina pudelitest, mis rahvasummas käest kätte käisid. Läbi vihma ja udu ei näinud poiss kuigi kaugele, aga kui rahvasumm Andrei ümber tihedasti koomale tõmbus, nii et tal jalad maast lahti kerkisid, heitis ta üle õla pilgu tagasi Kremlile, tähtedele tornide tipus, suure palee kullasärale, sibulkuplitele, kust läbi vihma küütles valgust, ning mõtles, et kusagil seal on Stalin isiklikult ning temaga koos seltsimehed Satinov ja Dorov ja võib-olla ka Sofia Zeitlin – kuulsad inimesed, keda Andrei tundis. Ta oli nendega isegi Aragvis einetanud. Mida nad sel hetkel tegid? Andrei tundis Satinovi, Satinov aga tundis Stalinit, nii et tema, Andrei, paiknes vaid paari sammu kaugusel maailma vägevaimast mehest.

„Andrjuša!” See oli Minka, kes hoidis käest kinni Senkal, kellel oli seljas uus ülikond ja selle peal kollane vihmamantel – justkui täiskasvanul.

„Tere, Pisike Professor,” ütles Andrei. „Ma näen, et ema on su välja kõndima lubanud.”

„Ka sina ei kanna kostüümi?” märkis Senka. „Ma ei süüdista sind. Mina ka ei kanna kostüümi. Ainult nood kergeusklikud lollid võtavad Mängu tõsiselt.” Senka osutas sillale, mille teises otsas, kus tee oli tõkestatud, et tekiks lai kõnnitee, seisis Nikolaša, kõigist teistest ses summas peajagu pikem. Tal oli seljas uhke oliivroheline frakk ja jalas saapad, tema maasikpunased juuksed olid vihmas tumedamaks tõmbunud. Trüginud läbi rahvahulga, et pääseda üle silla, tervitas Andrei George ja Marlen Satinovi, kellel oli kaasas nende väike õde Mariko, ning noogutas Vladile, kes kandis samuti kostüümi. Aga kus oli siis Serafima?

„Küll ta tuleb. Ära muretse,” ütles Nikolaša „Kas näed?” Nikolaša naeratas võidukalt.

Ja seal ta oligi, seljas vihmast märg sinine Peeter Paani kraega kleit. Andrei ei suutnud tüdrukult silmi pöörata. Ta peaaegu ei kuulnudki, kui Nikolaša käsi plaksutas ja Vlad talle „Sametraamatu” ulatas.

„Seltsimehed romantikud,” teatas Nikolaša ametlikul toonil. „Ma kannan raamatusse Andrei Kurbski kui täisliikme, kes tohib Mängus kaasa teha.” Rahvas lärmas nii valjusti, et Andrei kuulis teda vaevu, ning trügimine oli nii suur, et teistega kokku jääda oli raske. Aga sel päeval olid kõik heas tujus ning kui George ja Minka asusid viina välja kallama ja klaase ringi ulatama, haaras üks näost lapiline sõdur ühe endale, kallas klaasi kurku ning peagi tundus, et nad pakuvad juua kogu Balti laevastikule.

„Kas te olete mingi teatritrupp?” päris üks madrustest, sakutades Nikolašat frakist.

Möödujate summast võitles end nüüd läbi Rosa, tumelillakas keep kuldse aplikatsiooniga punasel kleidil, heledad juuksed vihma käes krussis. „Vabandust, Nikolaša! Ma ei pääsenud läbi. Siin nad on!” Tüdruk ulatas Nikolašale rohelises kastikeses püstolid. Ta tegi Nikolašale kummarduse ja too noogutas vastuseks.

„Seltsimehed romantikud …” alustas poiss pühalikul ülempreestri häälel. „Nagu alati, oleme siin, et tähistada poeesia võitu proosalise üle, kire võitu teaduse üle. Milline on teie valik?”

„ARMASTUS VÕI SURM,” vastasid Vlad ja Rosa. „KUI ELAME ILMA ARMASTUSETA, SURGEM NOORELT!”

„Nüüd alaku Mäng!” teatas Nikolaša, kuid tema sõnad uppusid sõdurite laulu, kes alul laulsid „Sinist salli” ja seejärel „Katjušat”, sest „Katjuša” oli ühtaegu nii laul kui film.

„Laske käia või me kaotame üksteist silmist!” hüüdis George ja lonksas viina.

„Mida? Ma ei kuule iseennastki!” hõikas Nikolaša, noogutades Vladile, kes tõstis kastikese kõrgemale ja näitas kõigile kaht duellipüstolit. Püstolit valides asetas Nikolaša „Sametraamatu” kastikesse.

„Kes täna sureb? Mängime …” ütles Rosa, ent tema vaikset häälekest polnud rahvasumma kära tõttu kuulda.

Keegi ei näinud, mis juhtus järgmiseks. Rahvas kandis nad lahku ning Andrei jäi teistest nii kaugele, et kaotas Serafima sootuks silmist ning nägi vaid kaugelt paistmas Nikolaša pead, kui kõlasid kaks lasku. Äkilises vaikuses jäi vihm järele ja koos vihmaga seiskus ka aeg. Higisest märjast rahvahulgast kerkis ülespoole auru, kleepuv õhk oli korraga täis papliudemeid ja punast pead polnud enam kusagil näha.

Kui Andrei leidis taas kaaslased, kes seisid kohkunult ja õuduses surnukehade juures, silmitses ta oma sõpru, teisi romantilisi fataliste, ning nad vaatasid teisel pool surnukehi seisva Serafimaga üksteisele otsa nagu kaks õudusest vallatud vandeseltslast.

Tema ees askeldasid surnukehade juures kaks sõjaväearsti ning paksu inimsumma oli tekkinud lõhe. Mõlemast suunast tormas kohale miilitsaid. Andrei märkas maas duellipüstoleid, millest üks oli tükkideks purunenud, ja märjal maapinnal ka avatud ja poriste kaantega „Sametraamatut”. Miilitsad hoidsid inimesi tagasi, paigutades ümberringi tähisposte ja esitades küsimusi.

„Kas olete nende kahe sõbrad?” küsis üks miilitsatest, tugeva Stavropoli aktsendi ja kõhukesega mees. „Võtke end kokku. Öelge midagi.”

„Jah, oleme,” astus Andrei ettepoole, tundes, kuidas Vlad tema kõrval oma märjas frakis lõdiseb.

„Kas olete mingid näitlejad või? Kas te kannate kogu aeg selliseid riideid?”

„Me ei ole näitlejad,” ütles Vlad ja hakkas nutma.

„Issake! Ja sina, tüdruk?” jätkas miilitsamees Minka poole pöördudes, kes hoidis oma väikest venda Senkat kaisus.

„Tule, Senka, ma viin su koju.”

„Aga vaata püstolit, see on tükkideks lennanud – ja „Sametraamat” on puha puru,” ütles Senka kükitades, et asja lähemalt uurida.

„Jäta need, miilitsal läheb neid vaja,” ütles Minka.

„Mitte keegi ei lähe veel kuhugi,” käsutas miilitsamees, pöördudes nüüd Serafima poole. „Sina seal! Mis su nimi on?”

„Serafima Romaškina.” Andrei mõistis, et tüdruk peab jäise rahu ja ametlikkuse varjus võitlust oma pingul närvidega. Ja ta kätel oli veri – ta oli vist esimene, kes sõprade juurde jõudis.

„Nagu sellel kirjanikul?”

„Ta on mu isa.”

„Nalja teed. Nii et su ema on siis Sofia Zeitlin?”

„Jah,” vastas Serafima.

„Ta meeldib mulle hirmsasti. Mulle meeldis „Katjuša”. Milline film! Aga sa ei ole üldse tema moodi.”

„Kuulge, meie sõbrad lebavad seal surnuna, aga teie lihtsalt …”

„Nii et mida te siin tegite, Serafima Romaškina?” Miilits vehkis nüüd tillukese märkmiku ja pliiatsiga, mis tundusid ta paksude sõrmede vahel liiga väikesed.

„Me pidime siin kõik pärast paraadi kokku saama. Niisama.”

„Kokku saama,” kordas politseinik, üritades kuuldut kirja panna. Andrei mõistis, et mees on purjus. Suurem osa inimesi Moskvas oli praegu purjus ning nii mõnelgi siin viibival miilitsal oli tegemist püstipüsimisega. „Miks te kostüümides olete?”

„Me oleme draamaklubi liikmed,” vastas Serafima.

„Mis kuradi asi see veel on?”

„Me mängime seda Mängu,” pahvatas väike Mariko Satinova lastesalga tagumisest reast. Andrei pani tähele, et Marlen seisab Mariko ees, et tüdruk ei näeks surnukehi ega verd.

„Sinu nimi ja aadress, siis võid väiksemad koju viia.”

„Satinov,” vastas Marlen.

„Satinov? Nagu see Poliitbüroo liige?”

„Jah, ma olen Marlen Satinov.”

„Ja mina tema õde Mariko,” lisas tüdrukuke.

„Püha jumalaema!” hüüatas miilits, lükates mütsi kuklasse ja pühkides laupa. „GRIŠA, KURAT, TULE SIIA!” karjus ta siis ümber pöördudes.

Murelikult jooksis kohale vinniline miilits, kes ei näinud kuigi palju vanem välja kui koolilapsed. „Jah, kapten?”

„Jookse nii kiiresti kui võid Spasski värava valveputka juurde,” ütles paks miilits Kremli torni poole osutades, „ja helista sealt Lubjanka väljakule. Ütle neile, et meil on siin erijoontega kuritegu. Seda peavad uurima organid. Ütle neile, et nad saadaksid kellegi kähku siia. Mine!”

Andrei vaatas, kuidas noor miilits minema jooksis; just siis, kui nooruk oli jõudmas valveputka juurde, kust läks telefoniliin MGB- sse, julgeolekuministeeriumisse, hüppas ta õhku, kui taevas lajatasid paugud ning Kremli kohal lõi sätendama tulevärgi galaktika.

Rahvahulga möirged levisid sillalt edasi mööda inimesi tulvil Moskva jõe kaldapealseid, ent Andreil jätkus silmi vaid kätega vehkiva miilitsa jaoks, kes veenis parajasti valvureid oma ülemustele helistama. Ta kujutles, kuidas valveputkast lähevad telefonikõned edasi mööda üha kõrgenevat hierarhiat – kaptenitelt polkovnikutele, kindralitelt ministritele – terve tee kuni Lubjanka väljakuni ja siis Kremlisse.

Andrei ümber muutis ilutulestik öö päevaks ning värvis kaks surnukeha sillal kord punaseks, kord valgeks, kord roheliseks, sedamööda, kuidas valguspilved nende kohal poolkaarte, tähtede ja ratastena taevasse paiskusid.

Serafima seisis tema kõrval. Pimestavas valguses nägi Andrei, et tüdruk nutab, ning hetkeks tundus, nagu oleksid nad seal täiesti omaette. Siis embas ta Serafimat ning tema südant haaras seletamatu hirm.

„See on alanud,” kordas Serafima üha. „See on alanud.”

Alles palju aega hiljem mõistis Andrei, et Serafima ei nutnud tookord mitte ainult oma surnud sõprade pärast, vaid nende endi tuleviku kartuses. Ja saladuse pärast, mida tüdruk pidas kallimaks kui elu ennast.