Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 13

Kui Andrei kooli poole kõndis, mürisesid mööda Gorki tänavat alla kolonn mehaanilisi khakivärvi dinosauruseid, tankid T-34 ja rasked KV-d. Üks tankidest jäi vappudes seisma ja mootor peatus, paisates laiali musta diislikütuse suitsu. Punasel väljakul harjutasid sõdurite faalanksid, munakividelt kostis hobuste kabjaplaginat, masinamüra ja seersantide haukuv kamandamine kõlas üha valjemini ja tungivamalt – see oli kasvava erutuse sümfoonia. Võiduparaadini jäi veel viis päeva ning Moskvast oli saanud lava, kuhu iga päev saabus hulgaliselt välismaalasi: hiinlasi, ameeriklasi, isegi fidžilasi ja aafriklasi, kes täitsid hotellid pilgeni. Tänavatel oli ka naisi – puuvilja ja lilli pakkuvaid talunaisi ning mõnel kõrvaltänaval ka üksikuid tänavatüdrukuid. Teed olid täis veoautosid ja iseliikuvaid suurtükke ning jalaväe rohelistes ja mereväe sinistes mundrites sõdurite tõttu, kes kõik olid saabunud, et marssida mööda Stalini pilgu alt, ei pääsenud keegi Valgevene vaksalisse.

Kogunemisel koolis number 801 kuulutas direktor Medvedeva välja pioneeride nimed, kes lähevad matkale.

„Mulle ei meeldi matkad,” sosistas Senka Dorov, kes istus Andrei kõrval. „Seal pole mugavusi ja toit on jäle. Miks tahavad kõik Nõukogude Liidus nii hirmsasti laagrisse minna?”

Kuid Andrei silmitses romantilisi fataliste. Seal nad kõik olid, kõik koos, paar pinki kaugemal: Minka ja George, Vlad, kahvatum kui kunagi varem, Nikolaša koos Rosa Šakoga, kelle silmad paistsid alati poolkinni olevat. Aga kus oli Serafima? Kuidas Andrei ka ei püüdnud, ei suutnud ta tüdrukut leida.

Lõunavaheajal põrkas Andrei kokku George’i ja Minkaga, kes tormasid mööda keskmist koridori väljakäigu poole. Neile järgnes doktor Rimm.

„Pea püsti, tüdruk!” hüüdis Rimm Minkale. „Kord peab olema. Maailma pilgud on pööratud Moskvale. Paraadini on vaid viis päeva. Elagu Stalin. Ära sa seal muiga midagi, Andrei Kurbski – ja särk püksi!”

Kui Rimm oli möödunud, tõmbas George Andrei riidehoidu. „Kas oled Rimmi juures midagi erilist tähele pannud?” sosistas ta.

„Ta on paraadi pärast elevil,” arvas Andrei.

„Ei, sa tobu, see on hoopis armastusest,” ütles Minka.

„Te pole talle ometi uut kirja saatnud? Mida rohkem te neid saadate, seda hullem on lugu, kui ta sellest kunagi teada peaks saama.”

„Kuidas see võiks juhtuda?” naeris George. „Me saatsime talle ekstra kirju võiduparaadi ajaks. Ja sellise paneme kohe praegu posti.” George näitas Andreile kirja.

KÕIGE KALLIM ÕPETAJA!

UNISTAN SELLEST, KUIDAS SA LAULAD PATRIOOTLIKKU LAULU VÕIDUPARAADI AUKS. KUI MIND ARMASTAD, OO BOLŠEVISTLIK ÖÖBIK, SIIS LAULA, LAULA VALJULT!

SINU TATJANA

Andrei ei näinud Serafimat enne, kui sama päeva õhtupoolikul väravate juures.

„Ma kuulsin, et sind võeti Romantiliste Fatalistide Klubisse.” Sera-fima tuli Andrei juurde selja tagant ja sosistas talle seda kõrva. Andrei võpatas.

„Kindlasti käskisid sina neil seda teha.”

„Miks peaks keegi mind kuulama?” Tüdruk naeratas ja nad astusid läbi Kuldväravate.

„Kas ka sina mängid Mängu?” küsis Andrei, püüdes meeleheitlikult tüdrukut veel kinni pidada. „Sulle sobiksid need kostüümid.”

Serafima seisatas, pea tuttavlikult küljele kallutatud, ja Andrei tundis, et hetkeks vaatas tüdruk teda täie tähelepanuga. „Sa tahad öelda, et ma olen vanamoodne?”

„Mulle meeldib, kuidas sa riides käid.”

„Sa siis imetled mu bolševistlikku tagasihoidlikkust?”

„See teeb sind lihtsalt veelgi …”

„Või Andrei teeb komplimente?” katkestas tüdruk teda. „Kas meil pole siin juba küllalt romantikuid?”

„Aga võiduparaadile sa ju tuled?”

„Küllap vist.”

„Sa ei tundu olevat eriti elevil.”

„Elevil on mu vanemad. Mind aga need haubitsad ja tankid eriti ei huvita.” Serafima kummardus Andreile lähemale. „Aga pärast toimuvat Mängu ootan ma küll.”

„Miks see kõik nii saladuslik on?”

„Kas sa siis ei mõista? Meie vandenõude ajastul on kõik salajane. Isegi see, kui käiakse piknikul või loetakse luulet.”

Nad olid vahepeal tänavale jõudnud ning Serafima lehvitas ja oligi läinud.

Andrei kõhkleb hetke või paar – ja järgneb siis tüdrukule. Serafima ei pane teda tähele, ta viibib nii täielikult omaenda maailmas. Tüdruk lükkab juuksed näo eest tagasi ja kui ta veidi pead pöörab, nii et tema lauba täiuslik kumerus paistab, näeb Andrei, et ta huuled liiguvad, nagu räägiks ta kogu aeg iseenda või kellegi teisega. Tüdruk läheb edasi mööda Ostoženka tänavat, möödub Kremlist, läheb siis edasi mööda Gorki tänavat ja siseneb Raamatumajja. Ta läheb trepist üles, välismaiste raamatute osakonda. Vaatab jälle samu raamatuid. Ja siis lahkub taas.

Serafima heidab sageli pilgu taevasse, silmitseb puid ja majade kaunistusi. Kolm sõdurit näitavad talle näpuga ja vilistavad. Ta läheb edasi mööda mingit teist tänavat ja mehed vaatavad talle järele. Aga Serafima ei märka neist ühtki. Mitmel korral on Andreil tahtmine öelda: „Oota! Pea kinni!”

Ta ihkab teada, mida Serafima ütleb ja kellega ta räägib. Siis lipsab tüdruk üles mööda Suure Teatri trepiastmeid ning kaob rahvasumma, kes ootab, mil eesriie kell seitse tõuseb.