Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 14

Järgmisel hommikul meenutasid Kuldväravad paraadiplatsi. Seltsimees Satinovil oli seljas tressidega munder, jalas saapad ja rinnas medalid.

Rosa isa, turris juuste, nöbinina ja tatarlase silmadega marssal Šako kandis kalifeesid ja kannuseid, mis kõlksusid vastu kõnniteed.

„Ma harjutan võiduparaadiks,” urahtas marssal direktor Medvedevale. Siis märkas marssal Serafimat ja pigistas möödudes tüdruku pihta. „Sa oled ilus tüdruk. Just nagu su ema!” möirgas Šako.

„Käitu korralikult,” ütles Sofia Zeitlin, viibutades marssali suunas sõrmustatud sõrmega. „Mehed on riiete pärast rohkem erutatud kui naised,” lisas ta ning Andrei mõistis, et näitlejanna räägib temaga. „Te olete Serafima sõber, Andrei?”

Andrei punastas. „Jah.”

„Serafima rääkis mulle, kui lahke te olite tema reisi ajal tolle õhujõudude kindrali maamajja.” Naine viis poisi usalduslikult kõrvale ning võttis tema mõlemad käed pihku. „Ühel emal on raske midagi sellist öelda, kuid kas võiks siiski avameelne olla?”

Andrei noogutas.

„Olen Serafima pärast mures ja kahtlustan, et ta käib pärast kooli kellegagi kohtumas. Me isaga teame, et tal on austajaid, kuid ehk teate teie rohkem kui meie. Kui see on nõnda, kullake, kas võin siis loota, et te räägite sellest meile?”

Andrei tahtis juba midagi öelda, kuid hoidis end siis tagasi. Kas ei vihjanud too naine mitte Romantiliste Fatalistide Klubile?

„Oh, ema, jäta vaene Andrei rahule,” ütles Serafima poisile appi tõtates.

Sofia puhkes naerma. „Ma vaid kutsusin Andrei koos meiega täna õhtul Aragvisse lõunale, eks, Andrei? Ma saadan teile auto järele.”

*

Suveõhtu ühel Gorki tänava lähedasel tänaval. Väljas, Aragvi restorani mustriliste klaasuste taga seisab justkui valvel tunnimees vuntsidega grusiin, seljas rahvarõivad: pikk padrunihoidjatega tšerkaska, vööl kalliskividega ehitud pistoda. Mees avas Andreile ukse ja too astus kõhklevalt tahveldatud restorani, kus lauad asusid alumisel korrusel. Andrei heitis pilgu ümberringi. Kus olid siis Serafima ja tema ema? Seal, minemas parajasti trepi poole restorani tagumises otsas. Andrei tõttas nende juurde ning koos astusid nad ruumi, kus oli veel laudu ja ka kinniseid alkoove ülakorruse galeriis, kus ümmarguse näoga tumepunases frakis grusiin kitarri saatel „Sulikod” laulis.

Sofia Zeitlin embas tillukest valge lipsu ja valgete kinnastega ning sabakuues ülemkelnerit.

„Gamajoba, proua Zeitlin!” hüüatas mees justkui mõnes ooperis. „Tere, kallis Serafima! Astuge sisse! Ja kes see veel on? Mõni uus sõber?”

„See on Longuinoz Stazhadze,” ütles Sofia Andreile. „Aragvi peremees ja,” naine tõstis naljatlevaks tervituseks käe, „üks mõjuvõimsamaid inimesi kogu Moskvas.”

Mehe nägu oli puuderdatud, märkas Andrei.

Mitmetest laudadest hüüti Sofia Zeitlinile tervitusi ja siis ilmus ei tea kust äkki Minka.

„Andrei! Serafima! Me ootasime teid!” Minka juhatas nad roogasid – satsivi’t, hatšapuri’t, lobio’t – täis kuhjatud laua juurde … Ettekandjad tõid toitu juurde, nii et taldrikutest moodustus ebakindel astmeline torn. Longuinoz kõverdas sõrmi ning tihedasti paiknevate laudade vahele ilmus mitu kelnerit, kes kandsid toole pea kohal ning katsid kohad juurde just selleks ajaks, kui Andrei, Serafima ja Sofia laua juurde jõudsid.

Kohal oli kogu Dorovite pere, Senka ema põlvel.

„Andrei,” hüüdis Senka, „kas sulle meeldib mu ülikond?”

„Sa näed välja nagu tõeline väike professor,” ütles Andrei naerdes.

Nende võõrustaja Genrih Dorov tellis Telavit number 5. Tema naine Daška Dorova embas Sofiat ja tõmbas enda kõrvale ühe tooli.

„Võta martiinit,” pakkus ta oma üsna eksootilise Galiitsia aktsendiga.

„Ma võtan Cosmopolitani, Ameerika moodi,” teatas Sofia.

„Sööge, lapsed,” ütles Genrih, kes tundus Andreile liiga kidur, et olla vägev parteitegelane.

Andrei vaatas restoranis ringi. Ühes kaugemas alkoovis Armeenia ohvitseride laua lähedal istus seltsimees Satinov oma perega. Tema kõrval istuv George tegi ärevaid liigutusi, osutades Genrih Dorovile. Andrei naeratas George’ile, andes märku, et saab aru. Genrih Dorov, Küpsetamata Kana, nägi välja hädisem kui tavaliselt.

„Vaat kus õnnelik perekond,” naljatas Minka, kes istus Andrei kõrval. Minka osutas Nikolaša Blagovile, kes istus vaikides oma vanematega ühe kehvakese nurgalaua ääres.

„Ei tea, kas Nikolaša isa saadetakse välismaale saadikuks?” küsis Serafima.

Nad vaatasid, kuidas Nikolaša lükkas mornilt oma tooli tagasi ja tõusis püsti.

„Ohoo, ta tuleb siiapoole!” ütles Minka.

Tüdrukud puhkesid naerma, sest Nikolaša jäi restorani keskel pidama, kui teda äkki ümbritses mitu rida gruusia sõdalasi, käes taldrikud lobio’ga ühe suurema laua taga istuvate ameeriklaste jaoks.

„Tead, Serafima, et Mängu mõtles Nikolaša välja vaid selleks, et sinuga kohtuda. Vaat milles on tegelikult asi,” seletas Minka.

„Ma ei usu, et papa teie Mängu heaks kiidaks,” teatas Demjan Dorov peenutsedes. „Isa ütleks, et see ei sobi bolševikele.”

„Kas sa kavatsed talle ära rääkida?” küsis Minka. „Sa oled tõeline ahv, kui sa seda teed.”

Demjan tõstis sõrme. „Ma tahan vaid öelda: olge ettevaatlikud. Nikolaša kinnismõttes surmast on midagi hirmutavat.”

Andrei tõstis pea, kui Nikolaša nende juures seisma jäi. „Minu isa saadetakse Mehhikosse saadikuks,” teatas ta nukralt.

„No ega sina siis sinna minema ei pea?” tundis Minka kaasa.

„Ta ütleb, et pean. Seetõttu on homne õhtu eriti tähtis,” ütles Nikolaša. „See võib jääda viimaseks Mänguks.” Ta kummardus ja sosistas midagi Serafimale ja seejärel Minkale.

„Ma arvan, et me peaksime seekord Andrei mängu kutsuma,” ütles Serafima äkitselt.

„Aga Andrei ei ole täisliige. Ta valiti sel nädalal alles kandidaadiks. Ta pole selleks valmis,” protesteeris Nikolaša.

„Pole viga,” ütles Andrei. „Ma vaatan lihtsalt pealt.”

„Sa tahad, et mina tuleksin?” Serafima vaatas Nikolašale pingsalt otsa ja poiss hakkas häbelikult nihelema.

„Väga.”

Andrei märkas, kuidas tüdruku rohelised silmad särama lõid, kui ta ettepoole kummmardus.

„Sel juhul mängib Andrei kaasa. Kui tahad, et ma tuleksin, pead tema ka kampa võtma.”