Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 9

„Kas võiks paar sõna?” küsis Andrei George’ilt. Nad olid paar päeva hiljem koolis ja kell oli just kuulutanud lõunavaheaega.

„Paar sõna?” George, kes tuli Nikolaša ja Vladi kannul klassist välja, pöördus ringi.

„Omavahel.”

„Omavahel? Mismoodi?”

Selle kommunistliku printsi irvitava kõrkusega poleks suutnud võistelda ükski vanaaegne suurhertsog.

„Sa kaotasid midagi ja mina leidsin selle.”

George tõmbas kulmu kortsu. „Midagi, mis sisaldab mõistatuslikke kritseldusi?”

Andrei noogutas.

„Tulen kohe järele,” hüüdis George Minkale ja Serafimale, kes ootasid teda, võileivakarbid käes. „Tule kaasa.” George vedas Andrei läbi pesuruumide tuppa, kus hoiti spordivarustust ja kus hauti välja kooli ulakusi.

„Tänu jumalale, et sa selle leidsid,” ütles George märksa enesekindlamalt kui minut varem. „Nikolaša peab sellest hirmus palju. Ta aina küsib minult seda ja mina ütlen, et ma uurin vihikut ikka veel püha kirega.”

„Noh, siin see on,” lausus Andrei, tõmmates vihiku koolikotist välja.

„Sa oled mu päästja,” ütles George. Andrei ulatas vihiku talle, George võttis vihikuservast kinni ja pöördus lõbusalt minekule, aga kui ta üritas vihikut enda kätte tõmmata, avastas ta, et Andrei hoiab sellest ikka veel kinni. „Mida sa teed?” küsis George.

„Oled sa seda lugenud?”

„Pole aega olnud, aga sina nähtavasti oled. Kas tahad mulle sellest ülevaadet pakkuda?”

„See on romantiline manifest, mida võiks kirjeldada ka kui kodanlikku sentimentalismi.”

George kõhkles hetke. „Tänan hoiatamast, aga Puškin on meie partei lemmikluuletaja. Mulle teeb muret vaid see, et Nikolaša ei saaks teada, et ma selle ära kaotasin.” George sakutas sõbralikult vihikut. „Nii et hoidkem see kõik enda teada ja küllap ma leian viisi, kuidas sind tänada. Ma uurin, kas saan su Romantiliste Fatalistide Klubi liikmeks.”

„See meeldiks mulle küll,” vastas Andrei ja laskis vihiku lahti ning see kadus George’i koolikotti.

„See ei saa kerge olema,” jätkas George. „Nikolaša on fanaatik. Aga sa peaksid selle klubi liige olema küll, sa tunned Puškinit paremini kui keegi meist.”

Andrei laiutas käsi ja siis sai uudishimu temast võitu. „Veel üks küsimus. Mis asi on Mäng?”

George oli juba pooleldi uksest väljas, kuid pöördus tagasi. „See on Nikolaša kinnismõte. Küll sa ise näed. Aga praegu peame lõunat sööma. Kas tuled ka meiega võimlasse?”

Võimla oli tavaliselt lõunavaheajal vaba ning lapsed sõid oma võileibu, kükitades toolidel, puuhobusel ja pehmetel võimlemismattidel. Aga kui George ja Andrei tüdrukute juurde jõudsid, oli Minka nähtavalt endast väljas. „Vaata, mida tehakse minu väikevennaga,” ütles ta.

Üks käsi puuhobusel ja vile suus, seisis seal kehalise kasvatuse õpetaja, vuntsiline Apostollon Šuba. Ta nägu oli tumepruun. Teisel pool hobust seisis lühikestes pükstes ja spordisärkides valvel klassitäis nooremaid lapsi. Võimla kaugemas otsas seisis üksi hapra kehaehitusega Senka Dorov, keda Andrei oli esimesel hommikul näinud isa autost välja ronimas. Senka näis end võimlemisriietes tundvat umbes niisama mugavalt nagu süvameresukelduja kostüümis. Senka heitis õele oma suurtest pruunidest silmadest anuva pilgu, justkui paluks end päästa, kuid oli juba liiga hilja.

„No nii, poiss,” haugatas Šuba. „Esimene katse! Mitte keegi ei lahku siit enne, kui on hüpanud üle hobuse!”

„Mina ei suuda seda kunagi,” ütles Senka peenikesel häälel.

„Allaandmine pole nõukogude inimesele kohane.”

„Ma ei ole mõni teie tugev hobusel kappav kangelane. Seda peaksite isegi teie mõistma,” ütles Senka.

„Kiiremini, Senka! Meil on kõhud tühjad!” hüüdis üks lastest.

„VAIKUST!” käratas Šuba, osutades puust ronimisredelitele seina ääres. „Järgmine, kes suu lahti teeb, peab kakskümmend korda laeni ronima!” Ta puhus vilet. Senka hingas sisse, jooksis hästi kiiresti hobuse poole ja hüppas hoolauale, kuid keeras siis kõrvale nagu võidusõiduhobune, kes hüppamast keeldub.

„Kas sina oled enda arvates nõukogude inimene?” karjus Šuba. „UUESTI!” Jälle kostis vile.

„Ma ei suuda seda teha ja ma ei tee seda,” hüüdis Senka nutma puhkedes.

„Sa teed seda või sured siiasamma!” möirgas Šuba vastuseks, mispeale Senka haaras rinnust kinni, hakkas hingeldama ja kukkus põrandale.

„Ta vajus kokku!” hüüdis keegi tema klassist. „ Ta on haige! Ta sureb!”

„Ta teeskleb,” vastas Šuba poisi juurde marssides. Võimlas valitses surmavaikus.

„Jumal küll,” ütles Minka ettepoole astudes.

„Kuidas temaga on?” küsis George Minkal käest kinni võttes. „Minka!”

„KOBI PÜSTI, POISS!” käskis Šuba. „Kui sa siin siidi vead,” mees kasutas vanamoodsat sõjaväepruuki, „maksad selle eest kallilt.”

„Aga kui ei vea?” küsis üks Senka klassikaaslastest.

„Olgu, vabalt,” ütles Šuba viimaks. „Brjussov, too vett.” Ta kummardus Senka kohale ja andis poisile paar korda kuivetanud käega vastu vahtimist. Kui toodi vett, pritsis ta seda Senka näole. Näis, et Senka liigutas end.

„Kus ma olen? Kas koolis?”

„Ära nüüd hakka,” urahtas Šuba raskelt ähkides.

Senka lamas edasi.

„Palun ärge sundige mind seda veel kord tegema.”

„Seda ma arvasin! Sa teed seda uuesti,” ütles Šuba end sirgu ajades. „Ja siis ronid sa sada korda üles lakke.”

„Mul hakkab redeli peal pea ringi käima ja ma võin kukkuda,” vastas Senka. „Mul on kitsad hingamisteed.”

„Ma olen näinud vene kangelasi lahingus hukkumas! Mis kombel me sinu arust selle sõja võitsime? Võimlas minestusse langedes või? Mina treenin siin uut võitlejate põlvkonda, kes hakkavad kaitsma nõukogude paradiisi. Partei nõuab meilt ohvreid ja vastupidavust. Kas kuulete!

MITTE KEEGI EI LÄHE KUHUGI, KUNI SEE MÕTTETU SELL ÜLE

HOBUSE HÜPPAB!” Šuba puhus vilet, kuid Senka ei liigutanudki.

„Meil on tarvis sõdureid,” nõustus Senka, „aga meil on vaja ka mõtlejaid ja mina olen üks neist. Seltsimees Stalin on öelnud, et „ … me peame hindama oma kaadreid” ja isegi kui ma ei ole tulevane sõdur, olen ma ikkagi tulevane kaader. Ma hoiatan teid, õpetaja Šuba, et kui ma siin südamerabandusse suren, on see teie süü.” Senkal õnnestus pead kergitada ja korraks ringi vaadata. „Ja siin on terve hulk tunnistajaid.”

Šuba taganes, kratsis pead ja nätsutas natuke aega hammaste vahel vuntsiotsi. „Selle eest sa mul veel maksad, sa pisike puudel! Ma kaeban su peale direktor Medvedevale ja räägin talle su valedest. Võite minna!” Ta marssis minema, Minka jooksis Senka juurde, kes oli Andrei meelest hämmastavalt kiiresti toibunud.

„Mingil viisil saab Pisike Professor alati oma tahtmise,” ütles Minka George’i juurde astudes, kui Senka oli riietuma läinud. „Pisike Professor?” küsis Andrei.

„Niimoodi me oma peres Senkat kutsume,” selgitas Minka. „Ema ütleb, et ta on varaküps.”

George pani käe Andrei õlale. „Minka,” tegi ta ettepaneku, „võtame Andrei vastu romantikute sekka.”

„See meeldiks kindlasti õpetaja Goldenile,” vastas tüdruk. „Tead, ta oli kunagi üsna kuulus.”

„Golden või? Mis sa räägid?” imestas George.

„Benja Golden …” alustas Andrei, kellele meenus, kuidas ema reageeris, kui ta eelmisel õhtul seda nime mainis. See oli viinud Andrei tagasi lapsepõlve. Seitse aastat tagasi, teise ellu. Nad elasid siis Moskvas, ruumikas korteris, ja tema isa oli emale näidanud siniste kaantega raamatut pealkirjaga „Hispaania jutud”. „Inessa, seda Goldeni raamatut pead sa lugema, see on võrratu …”

Kaks aastat hiljem oli isa läinud. Andreil oli meeles, et ta leidis „Hispaania jutud”, silmitses raamatu kaant, mida kaunistasid Hispaania härg ja punane täht, ning alustas esimeselt leheküljelt lugemist. Aga Inessa oli raamatu kähku tal käest haaranud. „Goldenit ei loe enam keegi,” oli Inessa öelnud, ja Andrei ei näinud seda raamatut enam kunagi.

*

Benja Golden viivitas õpetajate puhketoas. Ta oli oma Puškini tundi hilinemas, kuid inimene nagu tema, kes oli nii palju kannatanud ning naasnud pimedusest vaid tänu reale imedele, pidi tema arust igati elu nautima. Tal oli niivõrd vedanud, et ta siin oli, et ta õpetas Puškinit, et ta üldse elas. Keegi ei teadnud täpselt, mida ta oli üle elanud, kuid rohkem kui keegi siin ruumis teadis Benja, kui üürike on õnn.

Ta lebas täies pikkuses nahkdiivanil, sirvides Leningradi satiiriajakirja Krokodill, samal ajal kui noor klaveriõpetaja Agrippina Begbulatova, kes (vaid Goldeni jaoks) kandis nime Sinisilmake, keetis Hiina kannus teed ning seadis kõigi jaoks lauale tassid ja taldrikud.

Direktor Medvedeva, sarvraamidega öökulliprillid ninal, oigas valjult pika laua taga töid parandades – sellised oiged koos kärarikka matsutamisega eine ajal vihjasid, et naine oli liiga kaua üksi elanud. Aga, mõtles Benja, direktor oli riskinud ja talle tööd pakkunud ning selle eest oli Golden tõesti tänulik. Direktori asetäitja doktor Rimm oli sest ajast saadik üritanud Benjat vallandada. Rimm luges parajasti demonstratiivselt seltsimees Stalini „Nõukogude Liidu Kommunistliku (Bolševike) Partei ajaloo lühikursust”, nagu võiks keegi, olgu see või niisugune orjameelselt igav inimene nagu Rimm tõepoolest üldse lugeda sellist jama. Rimm vahetas pidevalt väikeste kenitlevate nuusatuste saatel asendit ning püüdis toas ringi piiludes veenduda, kas kõik ikka panevad tähele tema vooruslikku lugemisvara. Puhketuppa oli just sisenenud Apostollon Šuba, kirudes valjult kooli rikutud jõnglaste laiskust, argpükslust ja lodevust. Nüüd uuris ta Pionerskaja Pravdast oma vägevat vuntsiotsa närides jalgpalli edetabelit.

„Tee on valmis,” teatas Agrippina armsalt. Benja jälgis, kuidas Agrippina õpetajatele vanuse järjekorras teed kallas, meenutades, kuidas ta oma ühetoalises korteris siinsamas nurga taga umbes kahekümne minuti eest oli naise lahti riietanud, tema jalad laiali lükanud ning teda silitanud käte, keele ja riistaga. Nad olid nelikümmend viis minutit nautinud joobnustavat õnne ning Agrippina polnud isegi jõudnud end enne tagasikiirustamist puhtaks pühkida. Mõte sellele erutas Goldenit praegugi.

Sellest ei teadnud muidugi keegi midagi. Saladus oli Benjale eriti meeltmööda, sest kaasõpetajad olid kõik suurepäraseks näiteks kitsarinnalistest uue põlvkonna nõukogude pedantidest. Agrippina oli kaunis ja aus ning seda nõukogulikku voorust tavatses ta ikka rõhutada, öeldes: „Mulle ei meeldi inimeste kohta keelt peksta” ja „Ma arvan, et nõukogude tütarlaps peaks end hoidma oma abikaasa ja laste jaoks”. Neisse seisukohtadesse näis Agrippina alati uskuvat, kui ta nii rääkis.

Kui Benja parajasti ei lugenud (ta oli ahne lugeja) ega vestelnud, ründasid teda epikuurlikud kired: naised, poeesia, toit, meelelised naudingud. Kunagi oli ta olnud tuntud kirjanik, Hispaania kodusõja korrespondent, kes oli tundnud Picassot ja Sartre’it. Aga ta oli kaotanud kaks oma elu parimat asja. Oli kaotanud kontakti oma tütrega, kes oli sündinud abielust naisega, kellega koos ta oli emigreerunud läände. Samuti oli ta kaotanud ainsa naise, keda oli kunagi tõeliselt armastanud, naise, kelle meenutamine pani veel nüüdki ta südame valust võpatama. See naine oli olnud tema ametlik abikaasa, lapse ema, vana bolševik. 1939. aastal oli naine kadunud „nõukogude õigusemõistmise” kuristikku – ning Benja koos temaga. Kui naine peaks tagasi tulema, on Benja siin teda ootamas. Ja see oli lubadus, mida Golden kavatses pidada.

Doktor Rimm siirdus õpetama kommunismi ajalugu. Benja heitis pilgu kellale. Nüüd oli ta oma lemmikklassi juba viis minutit hiljaks jäänud. Ta lõpetas tee ja kiirustas välja, märgates seda tehes ühes kirjalaekas kehvalt trükitud aadressiga ümbrikku. Doktor Rimmi klassiruumist möödudes piilus ta ukse vahelt sisse. „Seltsimees Rimm,” ütles ta. „Teile on kiri.”

Ta astus klassi ning otsekohe ümbritses teda õpilaste kiindumus ja austus. Nende elav lobisemine meeldis Goldenile: Nikolaša näitas parajasti Vlad Titorenkole paari lehekülge oma sametkaantega vihikusse kirja pandud kavast. Mõlemal poisil oli byronlik soeng, mis väljendas nende romantilisust. Kindlasti on see vaid aja küsimus, mõtles Benja, kui doktor Rimm veab koolimajja sõjaväejuuksuri. Selgus, et uus poiss, Andrei Kurbski, tunneb Puškinit isegi paremini kui teised. Ja siis oli seal Serafima, kes kuulas teda, pea küljele kallutatud – kaunis tütarlaps, kes ilma oma kaunidusse uskumata tõmbas endale poiste pilke ega märganudki seda. Isegi praegu heitis Nikolaša talle üle õla pilgu, niisamuti Andrei. Kuid oli veel teine põhjus, miks Benja Sera-fimat hindas: rohkem kui keegi teine meenutas tüdruk talle ta kunagist armastust, enne sõda kadunud naist.

Goldenil oli olnud uskumatult õnne saada see koht siin, õpetada kirjandust lastele, kes armastasid seda sama palju kui tema. See oli tema uus elu, ta oli uuesti sündinud. Kirjutada ta enam ei saanud. Sulg oli murdunud, aga õpetada ta võis – ja kuidas veel! Ent tal oli ka must plekk küljes. Kui kauaks võis kõik nii jääda? Benja tahtis enne lõppu anda edasi kõik, mida teab.

„Armsad sõbrad, armastatud romantikud, unistajad!” Golden plaksutas käsi ja avas oma „Onegini”. „On saatuslik balliõhtu,” alustas ta, „mis põhjustab duelli. Kujutlege kogu seda erutust: kõik ootavad Olga peigmehe Lenski saabumist. Kuidas tunneb end Tatjana Oneginit nähes?”

Golden jääb hetkeks vakka ja hüüab siis: „Oh, kuidas ta kannatab! Ent kes võiks anda meile ettekujutuse sellest, mis temaga toimub? Andrei?”

„Ma pole kindel … kas pole armastus lihtsalt miski, mida kirjeldatakse romaanides ja lauludes?”

„Ka keegi nõustub Andreiga? Nikolaša?”

Nikolaša ajas end sirgu. „Armastuse puudumine on surm,” teatas ta sügaval murduval häälel. „Nagu Romeol ja Julial, Antoniusel ja Kleopatral.”

Golden näis olevat huvitatud. „Nii et sina tahad öelda, et armastus jõuab oma haripunkti surmas? Kas ei kao see siis koos eluga?”

„Vastupidi,” vastas Nikolaša. „Surm muudab armastuse surematuks. Kas pole see ka Puškini duelli õppetund? Kuidas olla venelane, kuidas olla armastaja, kuidas elada ja kuidas surra.”

„Aga armastus on ju lihtsalt armuvaev,” pahvatas George.

„Siin loeb klassikuuluvus,” leidis George’i vend Marlen. Tema nimi oli 1920. aastal moes olnud bolševistlik põiming Marxist ja Leninist, meenutas Benja, nüüd aga hakkasid sellised asjad õnneks ajaloo prügikasti kaduma. „Ülejäänu on lihtsalt kodanlik sentimentalism, mis on väga ohtlik.”

„Kelle poolt sina oled, Serafima?” küsis Golden. Nagu ta oligi oodanud, pöördusid nüüd kõik Serafima poole.

„Ma ei oska öelda …” alustas Serafima.

„Laske käia, Serafima Konstantinovna,” keelitas Golden. „Valgustage meid meie vaimupimeduses.”

Serafima kallutas pea küljele. „Noh …” Tüdruk rääkis väga vaikselt, nii et Nikolaša ja Andrei pidid lähemale kummarduma, et teda kuulda. „Ma ütleksin, et „Oneginis” ei unista Tatjana küll millestki muust. Ta ei suuda ei süüa ega magada. Ta kaitseb oma südamesaladust. Mitte keegi pole armastuse pärast nõnda kannatanud kui tema ja seda pühitsenud. Armastus on kõik, mis loeb.” Serafima heitis pilgu ümberringi. „Nii arvan mina.”

George Satinov ja Minka tõmbasid Andrei ukseorva, kui doktor Rimm koridoris neist mööda paterdas. Mõlemad vappusid naerust. George haaras Andreil varrukast: „Tule siia! Vaata Ümisejat!” Nad järgnesid doktor Rimmile puhketoa poole.

„Ta vaatab tagasi. Tehke nägu, et loete teateid,” sosistas Minka.

Doktor Rimm oli jäänud seisma puhketoa ees, kus kirjasahtlites ootasid õpetajaid nende kirjad.

„Nüüd vaadake,” ütles George, kui doktor Rimm võttis oma kirjad ja asus neid lehitsema, kuni äkitselt jõudis ühe ümbrikuni. „Tal on see käes!”

Doktor Rimm heitis koridoris pilgu ühele ja teisele poole ning siis, torganud kõik teised paberid tagasi sahtlisse, kiirustas ta, ümbrik käes, õpetajate pesuruumi. Kui ta sealt välja tuli, laskis ta valjult ja valesti laulu ning lõi peaaegu tantsu. Kui ta neist möödus, nägid nad kõvasti vaeva, et mitte naerma pahvatada.

„Mis selles kirjas oli?” nõudis Andrei.

„Sa ju suudad saladust hoida, Andrei?”

„Muidugi.”

„Suudab ikka,” ütles Minka. „Räägime talle.”

Nad vedasid ta mööda koridori kaasa tillukesse hoovi laboratooriumi kõrval. Seal polnud kedagi.

„Loe seda,” ütles George Andreile paberitükki ulatades. „See on järgmine.” Kiri oli kirjutatud suurte tähtedega:

ARMAS ONEGIN, ME KOOLI HURMAV LAULIK, MA TEAN, ET ARMASTAD MIND, AGA KA SIND ARMASTATAKSE KAUGELT, NII NAGU SAAVAD ARMASTADA VAID KAKS BOLŠEVIKKU.

SUUDLE MIND NAGU TÕELINE KOMMUNIST.

TATJANA

„Oh, taevake!” hüüatas Andrei. „Ta arvab …”

„Selles see nali ongi,” ütles Minka. „Kas see ei meeldi sulle? Nagu saavad armastada vaid kaks bolševikku! See oli minu idee!”

„Mis te arvate, keda ta kirja autoriks peab?”

„Ehk direktor Medvedevat?” George naeris nii, et suutis vaevalt selle nime välja öelda.

Andrei oli hämmastunud. Selline asi võis juhtuda alles nüüd, kui sõda oli möödas. George’i isa oli riigimees ja Minka mõlemad vanemad tähtsad inimesed. Andrei teadis, et vaid kaks sellist privilegeeritud last söandaksid niisuguse nalja välja mõelda, ja veel kooli parteisekretäri aadressil. See jutt armastusest bolševike kombel oli ju ohtlikult häbematu. Kolmekümnendatel olid inimesed saanud üheksa grammi tina kuklasse vähemagi eest …

„Kurbski!”

Oh taevake! Teda kutsus Rimm! George ja Minka kadusid, kui õpetaja Andreid ukselt lähemale viipas. Kui Andrei Rimmi juurde läks, soovis ta, et poleks kunagi teadnud midagi neist võltsitud armastuskirjadest.

„Kurbski,” ütles Rimm lõbusalt, „olen kuulnud, et sa tunned Puškinit enamgi kui hästi.”

„Tänan, seltsimees Rimm.” Tiitel „seltsimees” tähendas, et Rimm oli kommunistliku partei liige.

„Küllap oled kuulnud ka minu sotsialistliku realismi tunnist?”

„Muidugi.”

„Mina õpetan kirjandust nii nagu peab,” seletas Rimm ning Andrei mõistis, et ta vihjab Benja Goldeni tundidele. Rimm kõhkles ja vilksas vaadata, kas nad ikka on koridoris omavahel. „Kas sulle meeldib õpetaja Goldeni grupp … kus Puškinit õpetatakse, nagu ma aru saan, ilma igasuguse klassiteadlikkuseta, lihtsalt kui kodanlikku romantilist autorit? Kas sa ei sooviks klassi vahetada?”

„Tänan, doktor Rimm, aga ma olen rahul iga klassiga, kuhu direktor mind paigutab.”

„Õige vastus,” ütles Rimm. „Kuid pea meeles, et just partei õpetab meile, kuidas peab kirjandust analüüsima. Mitteparteilastel ei ole tulevikku. Sa oled tark poiss. Ma olen tuttav su toimikuga, kuid pea meeles, selle kooli valis seltsimees Stalin ka oma lastele. Kui sul kõik hästi läheb, ootab sind ees komsomol ja hiljem ehk võõrkeelte instituut. Kas mõistad?”

Andrei oli unistanud komsomolimärgi kandmisest. Oma määritud mineviku hüvitamine tähendanuks, et ta astub parteisse ning saab täita oma südamesoovi, astudes akadeemiasse või diplomaatide korpusse. Ema oli teda hoiatanud ja nüüd tegi doktor Rimm sedasama. Romantiliste fatalistide vembud võisid tema rehabiliteerimist takistada. Aga järgmisse tundi kiirustades mõistis Andrei, et oli juba liiga hilja.