Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 11

Andrei astus Granovski majast pimestavasse päevavalgusse. Gorki tänaval, Moskva peatänaval, möödus ta mundris sõduritest, kes polnud temast kuigi palju vanemad ja kes seal oma kallimate seltsis lõbusalt aega veetsid. Nende muretu rõõm oli nakkav. Andrei oli veendunud, et tema elu oli muutunud, ja ta ei suutnud ära oodata, millal saab rääkida emale, kuidas Satinovid elavad, rääkida seltsimees Satinovi jäisest väärikusest, George’i vihjetest seoses Romantiliste Fatalistide Klubiga ja nende esoteerilistest rituaalidest. Ja siis nägi ta seda tüdrukut. Pikakasvulist blondi tüdrukut, kes läks üle Gorki tänava, vaatamata ümberringi, nii et autod kõikjal tema ümber äkitselt pidurdasid. Tüdrukul oli seljas pikkade varrukatega ja kaelani kinninööbitud puuvillane koolipluus, ehkki oli soe suveõhtu. Ta sisenes sihikindlalt Moskva parimasse raamatukauplusse, Raamatumajja.

Andreil ei olnud raha ja ta oli juba hilinenud õhtusöögile, ent siiski läks ta tüdruku kannul kauplusse. Esiplaanile olid seatud Marxi, Lenini ja Stalini teosed koos Simonovi sõjaluuletuste, Gorki ja Fadejevi romaanide ning Konstantin Romaškini (jah, Serafima isa) stsenaariumidega. Ja kus see tüdruk siis oli?

Andreid rahustas ja ühtlasi vaimustas otsekohe uute raamatute terav liimi ja värske naha lõhn koos vanade raamatute kopituslõhnaga, mis olid riiulitel peaaegu kõdunenud. Ta uuris üliõpilasi ja pensionäre, märkas üht kuldkollaste juustega daami fuksiaroosas pükskostüümis, üht valitsusametnikku sinises ülikonnas ja nokkmütsis, ent ei mingit märki Serafimast.

Andreil polnud mingit plaani ega erilist kavatsust ning kui ta kaupluse teisele korrusele ronis, valdas teda lihtsalt suvepäeva ja Satinovide juures joodud tee mõjul tekkinud lootus. Võib-olla oli ta Serafimat lihtsalt ette kujutanud, mõtles Andrei, silmitsedes enda ümber riiulitel paiknevaid uhkelt nahka köidetud raamatuid. Ta läks kaugemale raamaturiiulite metallist padrikusse. Ja siis, nii nagu jahimees haistab hirve kiiret hingamist puude vahel, tajus ta, et tüdruk on seal. Andrei tõmbas riiulist välja Ernest Hemingway raamatu ning nägi läbi tekkinud avause piiludes Serafimat. Tüdruk lehitses agaralt mingit raamatut, nagu otsiks mõnd kirjarida. Ta pea oli küljele kallutatud, seda armsat kommet oli Andrei juba klassis tähele pannud.

„Serafima!”

Tüdruk võpatas. Kuldsete sädemekestega roheliste silmade pilk peatus küsivalt Andreil. „Õpetaja Satinova soovitas Hemingwayd ja ma leidsin siit „Kellele lüüakse hingekella”, aga sina uurid … ah, Galsworthyt. „Forsyte’ide saaga”. Kas ei räägi see mitte Londoni kodanlikust dünastiast?”

„Ja mis siis?” küsis Serafima.

Andrei nägi tema käes ka teist raamatut. „„Süütuse aeg”? Edith Wharton New Yorgi kõrgkodanluse tavadest ja röövkapitalismist?”

Serafima heitis pilgu raamatule, justkui oleks üllatunud seda enda käes nähes, ja siis jälle Andreile otsa. Tüdruku terav vaade pani Andreid tundma, et ta on tõesti tüütu.

„Kui ma loeksin Fadejevit, kas see valgustaks mu iseloomu kuidagi teisiti kui Whartoni või Ahmatova lugemine? Kas sa otsustad minu üle selle järgi, mida ma loen?”

„Ei, muidugi mitte.” Kohmetult üritas Andrei teist teemat üles võtta. „Kuidas see Edith Whartoni raamat tundub?”

„Need seal on täpselt nagu meie enda parunid ja vürstikesed. Meie maailm on täpselt samasugune nagu Edithi maailm – ainult et meil kehtib surmanuhtlus.” Tüdruk naeratas Andreile ning poiss tundis, et õhtupäike paistab otse tema peale. Ta märkas, et Serafima esihammaste ühtlases reas on üks väga terava tipuga hammas.

Siis heitis ta murelikult pilgu ümberringi: keegi ei olnud Serafimat kuulnud. Inimeste jaoks nagu Serafima olid asjad teistmoodi, ütles Andrei endale. Tema võis öelda, mida tahtis.

„Ma pean minema.” Serafima asetas raamatud riiulile tagasi ja suundus trepi poole. „Muuseas, miks sa mind jälitad?”

„Ma ei … ma lihtsalt juhtusin otsima samu raamatuid.” Andrei teadis, et selles ümbruses vastu pidamiseks tuleks olla parem valetaja. „Ma olin Raamatumajast kuulnud, aga mul polnud tänaseni aega sisse astuda …”

Serafima heitis talle üle õla pilgu. Nad olid nüüd väljas tänaval ja hetke pärast pidi Andreiga hüvasti jäetama.

„Ma lähen Suurde Teatrisse uut Prokofjevi balletti vaatama …” alustas tüdruk, kuid ta sõnad summutas kummide vilin.

Lahtise katusega Packard oli teinud Gorki tänaval tagasipöörde ning sööstis nüüd nende poole sellise hullumeelse kiirusega, et rattad sillutisel vingusid.

Andrei tõmbas Serafima kõrvale, tundes samal ajal parfüümi lõhna tüdruku kaelal.

„Taevake, ta oleks meile äärepealt otsa sõitnud. Mihuke idioot!” hüüatas Andrei.

„Hei, Serafima!” hüüdis autojuht. Tal oli sigaret hammaste vahel ja seljas õhujõudude kindrali õlakutega vorm. „Ma olen tahtnud sind üles otsida sest ajast saadik, kui me kooli juures kohtusime. Tahtsin sind üllatada ja su kooliväravate juurest peale võtta. Kas poleks see sinu mainele hästi mõjunud? Tead, ka mina ja mu õde käisime 801. koolis. Kuidas läheb sel lesbilisel nõial, teie direktoril, ja tol lollil eputisel Rimmil?”

„Nemad kummitavad meid endiselt,” vastas Serafima külmalt.

Andrei tajus tüdruku umbusku ja ebamugavustunnet.

„Tahtsin just Kokteilisaalis ühe napsu teha. Hüppa peale, kullake.”

„Tänan, aga ma praegu ei saa. Mul on kodutööd teha.”

„Ega su ema ei pahanda, olen selles kindel. Tema hindab mind. Mulle meeldivad tema filmid. Tule!”

Nüüd ronis autost välja tilluke mees, jalas säärtele liibuvad kalifeed ja läikivad saapad ning rinnas rodu medaleid. Ta tumepruunid juuksed olid lainena üle pea kammitud. Ta suudles vanamoodsal kombel Serafima kätt.

„Kas ka kavatsed mind, just mind, paluma sundida?”

Serafima heitis pilgu Andreile. „See on mu parim sõber Andrei. Las tema tuleb ka.”

„Olgu,” vastas mees. „Sain aru. Parim sõber tuleb ka! Roni peale, Andrei!”

Ta avas auto tagumise ukse ja Serafima istus peale. Kui ka Andrei tema kõrval istet oli võtnud, käivitas mees auto, tagurdas Gorki tänava keskele ja kihutas otseteed ette Studebakeri veoautole, mis pidi kõrvale keerama, et vältida kokkupõrget. Miilitsameeste paar vaatas pealt, kuid ei teinud midagi, et kihutaja kinni pidada.

„Kas tead, kes see on?” sosistas Serafima. „See on Stalini poeg Vassili. Ole ettevaatlik, eks!”

Mõni minut hiljem keeras Vassili paremale, jäi seisma ja jooksis auto ümbert ringi, et Serafima välja aidata. Nad olid mingil umbtänaval. Nende ees paistis lihtne puust uks, mida valvas punases pluusis muskliline usbekk.

„Sina, mats, ei lähe kuhugi,” nähvas mees parajasti ühele ratsaväeleitnandile, kel oli kaasas tütarlaps. Järjekord lookles nurga taha. Kui mees Vassilit nägi, muutis ta tooni: „Tere õhtust, polkovnik!” ütles ta, lükates teised teelt kõrvale ja avades kummarduse saatel ukse. „Tere tulemast meie Kokteilisaali! Minge aga sisse!”

Vassili ja Serafima läksid sisse, ent Andrei kõhkles.

„Sina, koolipoiss, küll mitte. Lase jalga!”

„Aga ma olen nendega koos! Serafima!” hüüdis Andrei, olles samal ajal vihane oma kõrge meeleheitliku hääletooni peale. Vassili Stalin tõstis ümber pöördumata käe.

„Veab sul!” Usbekk avas ukse ning Andrei tõttas läbi punase siidi ja männipaneelidega rikkalikult kaunistatud müügilettide ja alkoovide rägastiku Serafimale järele.

Vassili tundis siin kõiki. Ta suudles riidehoius üht purjus naisterahvast ja baari sisenedes asus ta kamandama nagu mõni pealik. Üks purjus lendur ning kaks liibuvas suure dekolteega kokteilikleidis tütarlast ja kindral embasid teda. Ent Vassilile tundus kõige rohkem rõõmu valmistavat kohtumine ühe kiilaspäise kõõrdsilmse kärnkonna moodi mehega, kel oli randmel kolm käekella.

„Elagu Tuurakuningas!” hüüdis ta. „Saada õige datšasse mõned fileelõigud.”

Nüüd lähenes neile keegi teine mees, seljas lõnguseülikond nagu mõnel neegril Ameerika džässorkestrist ning jalas kahevärvilised kingad.

„Kas tahaksid osta Schiaparelli ballikleiti, mida kandis kunagi üks Viini printsess?” päris mees ungari aktsendiga. „Ja see sõrmus? Euroopas leiab praegu mida iganes, kui tead, kust otsida.”

Vassili pöördus kõrvale ning tellis brokaatvestis armeenlasest ettekandjalt kokteilid.

„Kes need inimesed kõik on?” küsis Andrei Serafimalt.

„Need on kõik stiljaga’d ehk Moskva inimesed with style (Serafima matkis seda öeldes hästi ameerika aktsenti).

Saabusid kokteilid. Andrei rüüpas enda oma ja jook pani ta silmad vett jooksma.

„Kes see koolitüdruk on, Vaska?” päris kõõrdsilmne mees.

„Sofia Zeitlini tütar. Mina palun temalt põlvili kohtumist, aga tema ei vaata minu poolegi. Hei, Serafima, kuidas sulle kokteil meeldib?”

„Vastik,” vastas Serafima, nähes välja kõrgim kui kunagi varem. „Ma tahan koju.”

„Hea mõte,” ütles Vassili. „Minu juurde.”

Andreile jäi teekond Vassili Stalini poole vaevu meelde. Ta pea käis ringi apelsinikokteilist, mille ta oli liiga kiiresti ära joonud. Linnast väljas kihutasid nad läbi männimetsa, kus loojuv suvepäike maalis puud punaseks. Ühes kohas tõmbas Vassili välja nagaani ja laskis paugu, kui ühest veoautost mööda kihutas. „Olgu see tollele mölakale õppetunniks!” hüüdis ta.

Siis keerasid nad ühele sissesõiduteele. Nad suunati käeviipega läbi hoolega valvatud kontrollpunkti, tõkkepuu tõusis niipea, kui Vassili tolmupilvi üles keerutades jala pidurile vajutas. Viimaks peatusid nad valgete sammastega Ameerika lõunaosariikide stiilis mõisamaja ees ja läksid sisse.

„Tooge joogid! Kus toit on? Ja grammofon!” hüüdis Vassili valjul häälel, silmis metsik pilk. „Tere tulemast Zubalovosse. Siin elasid varem minu vanemad. Nüüd on see minu oma.”

Mõni minut hiljem istus Andrei juba Serafima kõrval laua taga, mis oli täis gruusiapäraseid suupisteid ning kõikvõimalikke pudeleid. Vassili mängis grammofonil plaate, samal ajal saabusid külalised, kes alustasid tantsimist. „Kuulake, see on Ameerika džäss, rõhutud neegrite muusika!” kaagutas Vassili naerda.

„Kuule, poja,” pilutas ta Andrei poole vaadates silmi. „Sa ei joo ju üldse. See on solvamine! Ära unusta, et minu isa on grusiin. Või siis oli grusiin. Nüüd on ta venelane.”

„Ma olen kehv jooja,” tunnistas Andrei.

Vassili ulatas nii talle kui Serafimale klaasi viskit. „Põhjani!” nõudis ta.

Andrei silmitses oma klaasi ja tal hakkas paha.

„Joo parem, kullake,” ütles Serafima.

Vassili näitas Andrei peale näpuga. „Ma jälgin sind!”

Andrei jõi viski ära. Tema ümber tundus kogu pidu, tantsijad ja istumisruum virvendavat nagu miraaž kusagil kõrbes. Kaks Kokteilisaalist tuttavat tüdrukut tantsisid kokkuliibunult, kummalgi sigaret näpu vahel, ent seejuures teineteist kõrvetamata. Nende nägudel voolas ojadena ripsmetušisegust higi, nii et nad nägid välja nagu alasti söekaevurid vihma käes. Üks kapteni auastmes mees tantsis vaid saabaste ja pükste väel lesginkat. Ja kõige selle keskel seisis Vassili, plaksutas käsi, passis grammofoni ning jõi samal ajal mitmesugustest klaasidest ja pudelitest viina, Armeenia konjakit, Krimmi šampust ja Gruusia veini.

Andrei heitis pilgu Serafimale, kes tundus olevat niisama üksildane ja haavatav nagu ta isegi. Kuidas küll ometi nad siit pakku pääsevad? Andrei tundis end viibivat Moskvast hirmus kaugel; neil ei olnud autot ega mingit võimalust siit põgeneda. Ema hakkab kindlasti muretsema. Ja mida mõtlevad Serafima vanemad?

Nende lauda istus üks viksilt mundris ohvitser. „Mida paganat teie kaks siin teete?” küsis ta. See oli David Satinov, George’i vanem vend. „Kes teid siia tõi?”

Serafima osutas Vassili Stalinile. „Meil polnud siin eriti valikut.”

David Satinov raputas pead. „Oleksin võinud arvata. See ei ole koolitüdrukute jaoks sobiv koht.”

Sellal oli Vassili nendega liitunud. „David, minu isa terviseks. Stalini terviseks! Meie vaprate lendurite terviseks!” Kõik jõid hurraahüüete koori saatel.

„Räägi mulle, David, miks meie lennukid endiselt alla kukuvad?” päris Vassili äkitselt, üle laua lähemale kummardudes.

„Nõukogude lennukid on parimad maailmas,” vastas David.

„Kui neil on midagi viga, siis ütlen ma seda isale. Me peame leidma kurjategijad, kes meie poisse surnukirstudes üles lennutavad! Ja nende pead lendavad, David!”

„Jah, Vaska,” vastas David.

„Kas sa ka tead, miks ma pidu pean?”

David raputas pead.

„Mind ülendati just kindraliks. Isa usaldab mind jälle. Ta andis mulle andeks.”

„Õnnitlen.” David embas Vassilit.

„Serafima! Ma viin su oma lennukiga lendama,” hüüdis Vassili. „Me sukeldume nii madalale, et talupojad peidavad end heinakuhjadesse. Tähistagem! Tule, tantsime!”

„Hei, Vaska, ära sa talle liiga tee, ta on veel noor,” hoiatas David.

Kuid Vassili Stalin tõmbas Serafima kaasa rahvasumma. „See on fokstrott.” Ta võttis Serafima käte vahele, käed kord tüdruku puusadel, kord tema juustes … Serafima tõmbus jäigaks, kui Vassili teda muljus, ning Andrei märkas, kui ebamugavalt tüdruk end tunneb. Mitu tüdrukut asus nüüd Vassili ümber tiire tegema; üritades nende kõigiga tantsida, laskis Vassili Serafimast lahti ja tüdrukul õnnestus mingil kombel hetk hiljem rahvasummast välja lipsata.

David ootas teda.

„Tulge nüüd, mõlemad.” David viipas Andreile. Nad läksid tema kannul läbi pidutsejate summa, eesuksest välja ja trepist alla autode poole, kus seisid suitsu tehes ja lobisedes autojuhid ning ihukaitsjad.

„Kas see on too poeetiline memmekas sealt koolist?” kõmistas Loša Babanava. „Ah et pidu ei meeldi?” Siis silmas ta Serafimat. „Mida tema siin teeb? Ta on liiga noor, et siin olla!”

„Meil on tarvis koju minna,” ütles Andrei. Nende taha ilmus David Satinov.

„Vii lapsed koju, Loša. Küll ma selle kindral Staliniga ära klaarin.”

Loša Babanava laulis Andreid ja Serafimat läbi sooja pimeduse koju sõidutades gruusia laulukest.

Auto tagaistmel toetas Serafima pea Andrei õlale. „Sa oled nii usaldusväärne, Andrei,” ütles tüdruk uniselt. „Tänan sind, et sa mind hädasse ei jätnud. Ma ei usu, et ma oleksin seal hakkama saanud, kui poleks olnud sind.”

Andrei unistustes oli Serafima tema tüdruk. Ta kutsuks tüdruku jalutuskäigule ümber Patriarhi tiikide ja Aleksandrovski aedade. Ta hoiaks tüdruku käsi ja loeks talle Bloki, Ahmatova või isegi Puškini värsse. Pea ringi käimas jookidest ja Serafima naha lõhnast, silitas Andrei tüdruku juukseid, silmitsedes samal ajal sirget tühja teed, mis viis läbi hõbetavate kaskede armee, mida valgustas ümmargune Vene täiskuu, tagasi Moskvasse.