Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 6

Kaheksa nädalat varem

Moskva parim kool, mõtles Andrei Kurbski oma esimesel koolipäeval Ostoženkal, koolis number 801, ja mingi imelise õnnistuse toel olen mina just siia sattunud.

Nad saabusid emaga liiga vara ja nüüd viivitasid nad kooliväravate vastas majauksel nagu mingi juhmide maakate paar. Andrei kirus endamisi ema muretsemist, kui nägi teda käes hoidmas ja sosinal kontrollimas Andrei kooliasjade nimekirja: koolikott – on; valge särk – on; sinine pintsak – on; hallid püksid – on; Puškini teos, kaks vihikut, neli pliiatsit, pakitud võileivad lõunaeineks … Ja nüüd vaatas ema Andreile ärritava kulmukortsutuse saatel otsa.

„Oi, Andrjuša, sul on nägu must!” Tuues käekotist lagedale kasutatud taskurätiku, limpsas ta seda keelega ja asus nühkima poja põske.

Niisugune oli Andrei esimene mälestus sellest koolist. Kõik niidid, mis viisid tapmiseni, peitusid seal, kui teadsid, millist neist järgida. Ja need said alguse hetkest, mil ema nühkis Andrei põske, sellal kui Andrei üritas teda eemale tõrjuda, nagu oleks ema teda suvepäeval ründav tüütu kärbes.

„Jäta järele, ema!” Andrei lükkas ema käe eemale. Ema kuiv pingul nägu metallraamidega prillide taga ajas Andrei raevu, ent tal õnnestus raev siiski maha suruda, sest ta teadis, et koolikott, pintsak ja kingad olid hangitud naabritelt raha kerjates, pöördudes sugulaste poole (kes loomulikult neist lahti ütlesid, kui isa kadus) ja täiturge kammides.

Neli päeva varem, 1945. aasta 9. mail oli ema tulnud koos temaga tänavale, et tähistada Berliini langemist ja natsliku Saksamaa alistumist. Ometi oli isegi sel imede päeval kõige hämmastavam asi see, et neil oli lubatud Moskvasse tagasi pöörduda. Aga isegi see ei olnud kõige suurem ime: Andrei oli vastu võetud Jossif Stalini nimelisse kool-kommuuni number 801, kus olid hariduse saanud ka Stalini enda lapsed. Aga see hämmastav hea uudis tõi tema emale Inessale otsekohe kaasa uue mure: kuidas tasuda raamatukoguhoidja palgast koolimaksu?

„Kuule, ema, kohe avatakse väravad,” ütles Andrei, kui väike vana pruunis uksehoidja vormis tadžikk, kortsus nagu röstitud pähkel, võtmetega väravaketi kallale asus. „Millised väravad!”

„Väravavarbadel on kuldsed tipud!” ütles Inessa.

Andrei uuris kahele stalinistlikus stiilis seinapiilarile uurendatud heroilisi figuure. Igale sambale oli paigutatud pronksist tahvel, millel Andrei tundis ära Marxi, Lenini ja Stalini kuldsed siluetid.

„Ülejäänud Moskva on varemetes, aga vaata seda tähtsatele inimestele mõeldud kooli!” ütles ta. „Küll nemad juba teavad, kuidas omade eest hoolt kanda!”

„Andrei! Pea meeles, keelt tuleb hammaste taga hoida …”

„Oh, ema!” Andrei kontrollis end sama karmilt kui emagi. Kui sinu isa kaob ja perekond kaotab kõik ja sina ise kõigud hävingu äärel, siis pole sulle tarvis meelde tuletada, et pead olema ettevaatlik. Ema tundus ta käte vahel nagu kondikubu. Süüa sai vaid jaopärast, nad suutsid end vaevu ära toita.

„Tule,” ütles ta. „Rahvas hakkab saabuma.” Järsku hakkas igast suunast ilmuma koolivormis lapsi – hallides pükstes ja valgetes särkides poisse, hallides seelikutes ja valgetes pluusides tüdrukuid. „Ema, vaata seda autot! Huvitav, kes sellisega sõidab?”

Kõnnitee veerde libises Rolls-Royce. Autost kargas välja nokkmütsiga autojuht, kes jooksis auto tagaust avama. Andrei ja Inessa vahtisid ammulisui, kuidas tulipunaste huulte, tugeva lõua ja süsimustade juustega rinnakas naine autost väljus.

„Vaata, Andrjuša!” hüüdis Inessa. „Kas tead, kes see on!”

„Muidugi tean! See on Sofia Zeitlin! Mulle meeldivad tema filmid. Ta on mu lemmikfilmitäht.”

Andrei oli temast – neist täidlastest huultest, neist kaarduvatest puusadest – isegi und näinud. Ta oli ärganud suures hämmelduses. Too naine oli ju vana – jumaluke, üle neljakümne!

„Vaata, mis tal seljas on!” imestles Inessa, uurides Sofia Zeitlini ruudulist kostüümi ja kõrgeid kontsi. Sofia kannul ilmus Rollsist lagedale heledate lokkis juustega pikka kasvu tüdruk. „Oi, see on ilmselt tema tütar.”

Nad vaatasid, kuidas Sofia Zeitlin oma peent jakki silus, oma soengut kontrollis ja fotograafidele poseerima harjunud isikuna kolme suunda elukutselise naeratuse läkitas. Tema tütar, kontrastina ema veatule välimusele üsna korratu, pööritas silmi. Püüdes hoida pakki raamatuid kaenla all ja koolikoti rihma õlal, suundus tüdruk otse kooli väravate poole.

Inessa asus Andrei õlgadelt kujuteldavat tolmu harjama.

„Jumala nimel, ema,” sosistas Andrei ema kätt kõrvale lükates. „Tule! Me jääme hiljaks.” Mis siis, kui tema klassikaaslased teda esmakordselt kohates näevad, kuidas ema ta nägu puhastab! See oli mõeldamatu! Õudne!

„Ma lihtsalt tahan, et sa näeksid nii hea välja kui võimalik,” seletas Inessa, aga Andrei hakkas juba üle tee minema. Autosid polnud palju ning kogu Moskva nägi pärast neli aastat kestnud sõda välja luitunud, armides ja väsinud. Vähemalt kaks Ostoženka tänava maja olid nüüd vaid varemehunnikud. Kurbskid olid just jõudmas kõnniteele, kui kostis pidurite kriiksatus ning nende poole sööstis must ja läikiv Packard, kannul masajas Pobeda. Kui auto järsult pidurdades seisma oli jäänud, hüppas Packardi reisijaistmelt välja vahatatud vuntsidega ja univormis ihukaitsja ning avas autoukse.

Autost ronis välja keegi mees. „Ma tunnen ta ära,” ütles Andrei, „see on seltsimees Satinov.”

Andrei mäletas Satinovi Pravda pildilt, kus tal oli kogu rind medaleid täis (artiklist pealkirjaga „Stalini raudne komissar”); nüüd oli mehel seljas aga lihtne kaitsevärvi vorm ja sellel üksainus Lenini orden. Jäine pilk, kotkanina: tundetu distsipliin, bolševistlik karmus. Kui sageli oli Andrei näinud seda nägu majasuurustel plakatitel, paraadidel lehvitatavatel lippudel; Uuralites leidus koguni linn nimega Satinovgrad. Ema pigistas Andrei käsivart.

„On alles kool,” ütles Andrei. Seltsimees Satinovi ümber, kellega nüüd liitusid tilluke naine ja kolm koolivormis last – kaks umbes Andrei vanust poissi ja tükk maad noorem tüdruk, moodustasid ihukaitsjad faalanksi.

Herkules Satinov, Poliitbüroo liige, partei keskkomitee sekretär, kindralpolkovnik, lähenes kooli väravatele, tütar kättpidi kõrval, nagu juhataks võidumarssi. Andrei ja tema ema tõmbusid vaistlikult tagasi ja nad polnud ainsad: väravate juures moodustus juba järjekord, kuid Satinovidele anti teed. Kui Andrei ja tema ema nende kannul sisse läksid, avastasid nad end järjekorra esiotsast, otse Satinovi poegade selja tagant.

Andrei polnud kunagi ühelegi juhile nii lähedal viibinud ja ta heitis üle õla äreva pilgu emale.

„Jääme veidi tahapoole.” Tagane – andis Inessa käega märku – tagane. „Parem on mitte liiga ette tikkuda.” Reegel number üks: jää märkamatuks, ära tõmba enesele tähelepanu. See oli kauasest ebaõnnest ja kannatustest tingitud harjumus ses kivist südamega süsteemis. Aastaid olid nad jäänud märkamatuks rahvarohketes raudteejaamades, kus oli karta, et kontrollitakse nende isikutunnistusi.

Lõhestatuna ettevaatlikust hirmust ja soovist viibida oma uute klassikaaslaste, Moskva kuldse nooruse läheduses, ei suutnud Andrei pöörata pilku seltsimees Satinovi sõjaväe stiilis pügatud kuklalt. Ning nõnda sündiski, et peagi leidsid nad end järjekorra esiotsa lähedalt, peaaegu kooli värava kahe kuldse tipuga samba vahelt, pea kohal kuumav Moskva taevas – nii sinine, et tundus peaaegu kahkjas.

Andrei ja tema ema ümber tungles lapsevanematest rahvahulk, hästirõivastatud naised ja kuldsete õlakutega mehed (Andrei silmas eespool üht marssalit) ning tihedas summas punaste pioneerirättidega suverõivais lapsed. Andrei kõrval higistas Inessa, nägu murest moondunud, nahk kuiv nagu hall kartong. Andrei teadis, et ema on vaid neljakümneaastane – see tähendab, mitte veel kuigi vana –, kuid kontrast kenades suvekleitides ja läikivaid juuksurisoenguid kandvate emadega oli liigagi ilmne. Isa arreteerimine ja kadumine, nende väljakihutamine pealinnast, seitse aastat pagulust Kesk-Aasias – kõik see oli ema põrmustanud. Andrei tundis ema pärast kohmetust, ema ärritas teda, kuid ta ihkas samal ajal ka ema kaitsta. Andrei võttis emal käest kinni. Ema alandlik ja tänulik naeratus pani Andrei mõtlema isa peale. Kus sa oled, isa, mõtles ta. Viibid sa veel elavate seas? Oli nende tagasipöördumine Moskvasse kogu selle luupainaja lõpp või järjekordne julm vingerpuss?

Seltsimees Satinov astus ettepoole, teda tuli tervitama naine mustas sirges kleidis, mis tegi ta sarnaseks nunnaga.

„Tere tulemast, seltsimees Satinov! Mina olen kooli direktor Kapitolina Medvedeva ja ma soovin Stalini-nimelise kooli number 801 kollektiivi nimel öelda, et teid kohata on suur au. Viimaks ometi isiklikult!”

„Siin on meeldiv viibida, seltsimees direktor,” vastas Satinov tugeva gruusia aktsendiga. „Olen kogu aeg olnud rindel ega ole lastega tegelenud alates 1941. aasta 22. juunist,” – see tähendas siis päevast, mil Hitler tungis Venemaale kallale, nagu iga venelane teadis – „aga nüüd kutsuti mind Berliinist tagasi Moskvasse.”

„Kutsuti!” kordas direktor, lüües näost veidi õhetama, sest „kutsuti” sai tähendada üksnes korraldust marssal Stalinilt eneselt. „Teid kutsus …”

„Seltsimees Stalin teatas: nüüd, kus sõda on läbi, peame taastama tõelised ja sotsialistlikud vene väärtused. Olge eeskujuks. Nõukogude inimene on ka perekonnainimene.” Andrei pani tähele, et Satinovi kõnemaneer on kannatlik ja isandlik, kuid mitte hetkekski ülbe. See oli tõeliselt bolševistlik tagasihoidlikkus. „Nii et nüüdsest kohtate mind kooli väravate juures ehk liigagi sageli.”

Direktor Medvedeva pani käed otsekui palves kokku ja tõmbas sügavasti hinge: „Kui targalt öeldud! Seltsimees Satinov, me tunneme teie peret loomulikult väga hästi. Teie naine on meie kollektiivi hinnatud liige ja me oleme siin muidugi harjunud väljapaistvate lapsevanematega, aga … Poliitbüroo liige … me oleme nii liigutatud ja see on nii suur au, et te tulite isiklikult …”

Poiss Andrei ees raputas seda etendust jälgides pead: „Jumalaema, võiks arvata, et papa on teist korda maa peale tulnud Kristus!” teatas ta valjult. Andrei polnud päris kindel, kellega poiss räägib. „Kas me peame selle koogutamise ja kintsukaapimise iga kord läbi tegema, kui ta meid kooli toob?” See oli üks Satinovi poegadest, kes pöördus justkui pooleldi Andrei poole. „Juba see on halb, et ema on õpetaja, aga nüüd … jumaluke. Iiveldama ajab!”

Andreid vapustas selline aupakkumatus, kuid too kenasti riietatud poiss läikivates kingades ja viigitud pükstes, lendlevad juuksed briljantiiniga võitud, näis olevat väga rahul muljega, mille ta uuele poisile jättis. Ta läkitas Andreile viisaka naeratuse: „Ma olen Georgi Satinov, aga kõik kutsuvad mind inglispäraselt George’iks.” Lõppude lõpuks olid inglased endiselt nende liitlased. George sirutas Andreile käe.

„Andrei Kurbski,” ütles Andrei.

„Ah jaa. Saabusite just linna tagasi? Sa oled siis see uus poiss?” päris George reipalt.

„Jah.”

„Nii ma arvasingi!” – ja naeratus kadus. Naeratuseta paistis George Satinovi ilme ennast täis ja tülpinud. Audients oli lõppenud ja Andrei tundis, kuidas ta maa peale tagasi langes.

„Minka!” George embas nüüd vormikat tõmmut tüdrukut. „Mis uudist?” küsis ta.

Andrei kahvatas ja tajus taas ema enda kõrval. Nad mõlemad taipasid, mida tähendas lause: „Saabusite just linna tagasi?”. Väljasaatmine rüvetas endise väljapaistva isiku last.

„Ära oota liialt palju. Küll nad lõpuks sinu sõpradeks saavad,” sosistas Inessa lohutavalt poja käsivart pigistades. Poeg oli talle selle eest tänulik. Tüdruk, kelle nimi oli Minka, oli nii ilus. Kas võib Andrei üldse kunagi rääkida tema või George Satinoviga usalduslikul kergel toonil? Tüdruku selja taga seisid ta vanemad koos väikese poisiga. „See seal on ilmselt tema ema. Ma tunnen ka tema ära. See on Daška Dorova, tervishoiuminister.” Minka tõmmul ja tumedasilmsel emal oli seljas kreemikas kostüümijakk ja plisseeritud seelik, mis sobisid pigem tenniseväljakule kui arstikabinetti. See kõige elegantsem naine, keda Andrei oli Moskvas näinud, heitis korraks pilgu Inessa nõelutud sukkadele, lääpatallatud kingadele ja tumedatele rõngastele ta silmade all. Ka Dorova mees kandis sõjaväevormi, kuid oli väikest kasvu, enneaegu hallinenud juuste ja kahvatu nahaga nõukogude bürokraat. Sellist näovärvi kutsuti Kremli päevituseks.

Andrei üritas just tagasi saada oma loomupärast optimismi, kui ema teda edasi sikutas.

„Tänan teid, seltsimees direktor,” ütles Satinov nüüd vestlust lõpetaval toonil. „Me hindame teie tööd.” Direktor Medvedeva oleks justkui kummarduse teinud, kui Satinovid edasi liikusid; siis pöördus ta Andrei poole, näoilme taas pühalik ja karm.

„Jah?” küsis direktor.

Vaadates selle naise karmidesse silmadesse lakutud juuste ja sitikmustade kulmude all, lõi Andrei kartma, et direktorile ei meenu tema nimi või, mis veelgi hullem, et selle meenumine sunnib teda siit minema saatma. Inessa surus direktrissi kätt ilmel, mis ütles: „Lööge mind. Ma olen sellega harjunud. Ma ootan seda.”

„Ema, mis moodi sa tasud selles koolis käimise eest?” oli Andrei pärinud Inessalt selsamal hommikul ning ema oli vastanud: „Elagem enne selle ajani.” Kas Andrei paljastatakse siin kui rahvavaenlase poeg ja visatakse välja veel enne, kui midagi üldse alata saab?

Vastu tahtmist ulatas direktor Medvedeva käe, mis oli nii kõhn, et sõrmed tundusid krigisevat: „Uus poiss? Jah. Tule pärast kogunemist minu kabinetti! Tingimata!” Siis pöördus ta Dorovite poole: „Tere tulemast, seltsimehed!”

Andreid läbistas kuum hoog. Direktor Medvedeva küsib kindlasti, kuidas nad saavad enestele lubada õppemaksu tasumist. Talle meenus, kuidas isegi pisim neile antud lootusekübe – et ema leiab uue töö, et nad kolivad suuremasse tuppa mõnes ühiskorteris, et neil lubatakse elada mõnes Moskva-lähedases linnas – ikka ja alati viimasel hetkel neilt jälle ära oli võetud. Ta tundis meelerahu kaduvat.

Vestibüülist pääses pikka koridori.

„Kas tulen sinuga sisse kaasa?” küsis Inessa Andreilt. Polnud midagi nii heidutavat kui esimene päev võõras koolis: ühel hetkel tundis ta ema soojust enda kõrval, järgmisel hetkel muutus ema talle terasahelaks pahkluude ümber. „On sul mind ehk vaja?”

„Jah. Ei. Ma tahan öelda …”

„Ma siis lähen nüüd.” Ema suudles teda ja kadus rahvahulka.

Andrei jäi üksi. Nüüd võis ta end teiseks muuta: teiseks muutumine oli üks bolševismi põhimõtteid. Stalin ise oli lubanud, et isade patte ei nuhelda kunagi poegade kätte, ent Andrei teadis, et seda tehti siiski – ja kättemaksuhimuliselt.