Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 12

„Andrjuša,” hüüdis talle järgmisel hommikul George, kui nad kõik koos mööda koridoriparketti proua Satinova inglise keele tundi tormasid. „Paar sõna!”

Andrei pöördus ning George tõmbas ta riietusruumi. George kontrollis kahe kabiini uksi jalaga lahti lüües, kas keegi ehk käimlas ei viibi, ja keeras siis kraani jooksma. „Kuulsin oma vennalt Davidilt eilse õhtu kohta. Ära sa sellest kellelegi räägi, eks.”

„Muidugi mitte,” ütles Andrei, teades, et ainult lollpea lobiseks millestki, mis puudutas nende juhti.

„Inimesed võivad nende rikkega lennukite tõttu peast ilma jääda,” seletas George sisendavalt. „Seda eilset pole kunagi juhtunud. Oh, ja David ütles, et sa said väga hästi hakkama. Ja Serafima … Serafima ütleb, et sa käitusid kangelaslikult.”

Pärast kooli läks Andrei Patriarhi tiikide juurde. Ta pea valutas ja süda oli paha. Ema oli olnud kui arust ära, kui Andrei varajastel hommikutundidel koju saabus: ta oli poja kaeblikult oiates kaissu haaranud. See oli Andreid hirmsasti ärritanud, kuid ta ei saanud ema ka kuidagi järele jätma sundida. Nüüd peaks ta enesega rahul olema, mõtles Andrei. Ta oli äratanud Vassili Stalini tähelepanu ja selle üle elanud, ta oli seltsimees Satinovil kätt surunud; ometi oli ta ikka veel üksi ja vaatas pealt, kuidas tankistid ja lendurid oma tütarlastele jäätist ja külma limonaadi ostsid. Tiigi ääres istusid vanad daamid, kes vahtisid parte. Miski polnud tegelikult muutunud. Ta oli siin ikka veel võõras.

„Kas ostan sulle jäätise?” See hääl kõlas pehmelt kui kassipoja näugumine, kuid pani Andrei ikkagi võpatama. See oli Rosa Šako, õhujõudude ülema tütar.

„Kas pole kaunis päev?” ütles tüdruk. „Kas tahad minna jalutama Varblasemägedele, et pääseda sellest liiklusest ja muust …?”

„Ma ei tunne end täna hästi, Rosa. Ma arvan, et peaksin koju minema.”

„Aga ma olen papa autoga,” pakkus Rosa, viibates käega sealsamas seisva limusiini suunas.

„Kas me ei võiks seda teha homme?”

Tüdruk haaras Andreil nii tugevasti käsivarrest, et see otse üllatas.

„Sa ei mõista. Nikolaša ootab meid kalmistul. See on tema, kes sind sinna kutsub. See on tema lemmikkoht. Ja ta pole sind kunagi varem kutsunud. Sa pead tulema.”

„Aga, Rosa …”

Rosa laskis ta käsivarre lahti ja pani oma kõhnukesed käed kokku, peaaegu nagu palvetaks. „Andrjuša,” pudistas ta nagu väike laps, „Palun. Kui sa ei tule, on see minu süü. Nikolaša ei anna seda kunagi andeks. Ma ei saa talle pettumust valmistada.”

„Mismoodi?” küsis Andrei, nüüd pisut põnevil.

„Nikolaša ütleb, et meie eluviisi puhul pole kompromissid võimalikud. Kui läheme kompromissile, ei ole elu elamist väärt.”

„Ja sina usud seda?”

Rosa paistis olevat hämmastunud, et keegi võis kahelda selles, mida ütleb Nikolaša.

„Ta on nii originaalne, tõeline romantik. Ta õpetab mind. Ta on teistsugune kui ükskõik kes, keda ma kunagi olen kohanud – kas sina siis ei mõista seda? Ma arvan, et ühel päeval saab ta kuulsaks. Kas sina ei arva, Andrei? Nii et tuled sa siis? Nad kõik on seal.”

„Kõik?” küsis Andrei. Ja kui Rosa noogutas, mõistis Andrei, et ka tema peab seal olema.

Pimedus oli saabumas ning taevaserva ehtisid tulipunased sakilised viirud, kui Andrei kalmistuvärava avas ja sealt sisse astus, lastes Rosal end edasi juhtida.

Sumisevatest kihulastest kubiseval kalmistul olid hauakivid luuderohtu kasvanud ning Andrei märkas, et siia olid oma hauaplatsid rajanud rikkad üheksateistkümnenda sajandi perekonnad: mõnele hauale oli püstitatud tilluke marmorist pilastrite, kapiteelide ja võlvidega maja. Roosakas suvises hämarikus kulus Andreil hetk aega, enne kui ta sõpru märkas, ent siis nägi ta küünlaid, vaikses lämbes õhus tantsivaid leeke.

Teda tervitas Vlad Titorenko, seljas roheline frakk ja jalas põlvpüksid. „Nikolaša ootab sind,” ütles ta Andreile. „Romantikud on nüüd koos.”

„Tule siia!” See oli Nikolaša. Poisid seisid uhke haua kõrval, mida katsid üleni küünlad, ristid ja surnute nimed ning ehtisid sammal ja vanad õllepudelid.

„Vaikust, palun. Kas kõik on valmis?” küsis Vlad. „Alustame. Alul võtavad kõik topsi viina. Andrei, sina seisa sinna ja võta endale klaas.”

Andrei, käes tilluke klaas viina, jäi seisma ühele poole hauaplatsi, teisel pool seisid romantilised fatalistid. Ta nägi Minkat, George’i ja Rosat, kes kõik kandsid üheksateistkümnenda sajandi rõivaid, küllap oli Serafimagi seal kusagil.

Haual lebasid „Sametraamat”, süüdatud küünaldega kandelaaber ja roheline nahkkastike ning kõikjal nende ümber vilkusid pimedal kalmistul tosinad küünlad. See mõjus muidugi vanamoeliselt ja sentimentaalselt, kuid samal ajal ka kahtlemata dramaatiliselt.

„Romantilised fatalistid,” ütles nüüd Nikolaša pühalikult, tedretähnid valgel nahal vaevu paistmas. „See on Romantiliste Fatalistide Klubi tempel. Tervitagem uustulnukat Andrei Kurbskit.”

„Kas mul … kas mul läheb ka kostüümi vaja?” kogeles Andrei, tundes end oma hallides pükstes ja valges särgis kohmetult.

„Oota, palun!” nähvas Nikolaša ärritunult. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Romantilised fatalistid, käesolevaga kuulutan meie koosviibimise avatuks. Ma avan „Sametraamatu”. Sõnad selles raamatus on salajased ja tema pühadele lehekülgedele on kirjutatud vaid mõned nimed.”

Andrei heitis pilgu George’ile, kes pilgutas talle silma. Andrei vaatas kõrvale ning Nikolaša jätkas, ebaloomulikult sügav hääl värisemas veidi, kui ta nagu mõni paganlik ülempreester oma teksti ütles.

„Esiteks kinnitagem koos oma põhilisi uskumusi. Vlad, sa võid ette öelda.”

„Romantilised fatalistid,” alustas Vlad ja seejärel kordasid kõik kooris: „ME USUME ARMASTUSE MAAILMA.”

„Kuidas me elame sel terasesel ajastul?”

„MEIE TEEJUHIKS ON ARMASTUS.”

„Milline on meie valik?”

„ARMASTUS VÕI SURM.”

„Kas me kardame surma?”

„ME EI KARDA SURMA. KUI ELAME ILMA ARMASTUSETA, SURGEM NOORELT.”

„Ja kui me sureme?”

„SIIS SAAB MEIE ARMASTUS SUREMATUKS.”

„Joogem armastuse terviseks,” teatas Nikolaša.

Romantikud kummutasid viinaklaasid tühjaks, ent tundes muret kahtlase armastuse- ja surmajutu pärast, jäi Andrei kõhklema.

„Sa võid juua, Andrei,” käskis Nikolaša. Tundes end veidike samamoodi kui eelmisel õhtul, neelas Andrei viina alla. Viin tundus kõhus nagu pisike tulikuum kuul.

Nüüd kõlas vali ohe ja seejärel röhatus ning George pistis itsitama; ka Minka võitles naeruga, mis tikkus talle ninna ja sai kuuldavaks lämmatatud aevastusena, mis pani George’i naerust vappuma.

„George!” käratas Vlad.

„Ära riku kõike ära,” lisas Rosa.

„Vabandust,” ütles George.

„Siin meie Romantilisel Poliitbürool võime me väga hästi ka mõne liikme välja hääletada,” seletas Nikolaša tõsiselt proovile pandud õpetaja häälel. Alustagem koosolekuga. Meie püha klubi liikmeks olek on suur au ja saladus. Andrei Kurbski, milline on sinu valik?”

„Ee … armastus või surm?”

„Jah, Andrei, sind on siia kutsutud, et võiksid astuda meie Romantiliste Fatalistide Klubi liikmeks. Kas soovid, et kaalutaks sinu nime kandmist „Armastuse sametraamatusse”?”

Andrei noogutas.

„Andrei, pean seletama, et meie liikmeks saamisel on kaks astet. Esimene aste on liikmekandidaat, kes võib osaleda kõigil koosolekutel. Kuid Mängu mängimiseks, kostüümi ja püstoli kandmiseks peab olema Poliitbüroo täisliige.”

Andrei sai sellisest süsteemist väga hästi aru, sest just nõnda toimiti ka Kommunistlikus Parteis: alul oldi liikmekandidaat ja alles seejärel täisliige … ja kogu maad juhtis Poliitbüroo.

„Ühel päeval kauges tulevikus võib sulle langeda osaks au saada täisliikmeks, aga täna oled sa valitud Romantiliste Fatalistide Klubi liikmekandidaadiks. Astu ette ja aseta käsi nahkkastikesele haual. Ja nüüd korda koos meiega: „ARMASTUS VÕI SURM!”

„ARMASTUS VÕI SURM!”

„Tere tulemast meie liitu, Andrei. Käesolevaga kannan su nime „Armastuse sametraamatusse”.” Nikolaša kritseldas midagi tõsisel ilmel raamatusse. „Joogem meie uue kandidaadi terviseks.”

Rosa täitis klaasid.

George jõi kaks korda. „Kas võime nüüd rääkida?”

„Nüüd päevakorra teine punkt,” teatas Nikolaša George’ist välja tegemata. Teen ettepaneku mängida Mängu täies kostüümis pärast võiduparaadi kahekümne neljandal juunil. Suure Kamennõi silla kaugemas otsas, kus tee kinni pannakse.”

„On see mõistlik?” päris Minka. „Sellisel tähtsal päeval?”

„Miks mitte?” vastas Vlad. „Oleme ennegi tänavatel mänginud. Inimestele meeldib Puškin.”

„Nii et kas hääletame?” küsis Nikolaša.

Kõik tõstsid käe, täpselt nagu Poliitbüroo liikmed parteikongressil. Nikolaša loendas hääli sulepeaga. „Otsustatud.”

„Mida sa mu kostüümist arvad, Andrei?” küsis Minka, tehes haua ümber ringi ja võttes sisse poosi.

„Sa näed kena välja,” ütles Andrei tüdrukule naeratades.

„Sa võid vaadata, kuidas me mängime, Andrei, aga kandidaadina sa Mängus osaleda ei tohi,” jätkas Nikolaša, „ilmselt mõistad sa, et duell „Jevgeni Oneginis”, mis kajastus hiljem Puškinile endale saatuslikuks saanud duellis, on meie romantismiusu üks peamisi väljendusi.” Nikolaša tõstis haualt üles nahkkastikese ning klubiliikmed langetasid pea, kõik peale Andrei, kes silmitses kastikest, ja George’i, kes kallas endale veel viina. See oli kastike, mida George oli talle oma korteris näidanud. Selle sees oli kaks vanaaegset duellipüstolit, mis olid arvatavasti koos kostüümidega laenatud Väikesest Teatrist.

Rosa ütles: „Kes meil siis täna õhtul sureb? Mängime …” Siis deklameeris ta:

Tüdruk ulatas kastikese Nikolašale, kes valis püstoli, ning seejärel Vladile, kes võttis teise relva.

„Kas olete oma relvavalikuga rahul, härra Lenski?” päris Rosa Vladilt. Poiss noogutas.

Siis pöördus Rosa Nikolaša poole. „Ja teie, härra Onegin?”

„Kas püstolid on valmis tulistamiseks?” küsis poiss.

Tüdruk noogutas ametlikul ilmel.

Vlad ja Nikolaša hoidsid püstoleid ülespidi, nagu hoitakse kirikus risti, ning suundusid pidulikult sinna, kus küünlad tähistasid kahekümnejardist teelõiku.

„Ju heitsid maha peleriini …” luges Nikolaša. Nad heitsid Vladiga frakid seljast, George luges välja kolmkümmend sammu ning poisid jäid vastamisi seisma. Nende rüüsilised valged pluusid kumasid kuuvalgel ning püstolite õlitatud torud läikisid.

Siis kõlas Rosa hääl: „ Võib alata.” Poisid sammusid teineteise poole.

„Nõnda siis veel mindi sammu neli-viis.”

Nikolaša langetas püstoli ning sihtis silma kinni pigistades Vladile rindu, öeldes seejuures:

Ka Vlad tõstis püstoli ja sihtis. Ent Nikolaša, kes mängis Oneginit, jõudis temast ette ja asus päästikule vajutama.

Andrei tundis, et tal on raske hingata. See kõik, see asjaarmastajaist näitlejate etendatud rituaal oli nii rumal, ent samas oli selles ka midagi kütkestavat. Pimedus, haudadele pikki varje heitvad küünlad, teismeliste möllavad tunded ja saatuslike duellide pahaendeline dramaatilisus läks Andreile hinge. Poisid näitlesid, kuid iga vene nooruk oli hinges läbi teinud Puškini duellid ja vene hingelised kiredraamad.

Päästik kõlksatas, kõlas kurdistav pauk ja välgatas oranž sähvatus. Vlad haaras vaaruma lüües rinnust. Tema valgele särgile ilmus punane veri. Ta kukkus.

Nikolaša, kirjeldades iga liigutust täpsete sõnadega Puškinilt, jooksis Vladi juurde, laskus tema kõrvale põlvili, hüüdis teda nimepidi ja siis, seades end ritta „surnukeha” kõrvale, lugesid romantilised fatalistid kõik kooris:

Mäng oli läbi ning Andrei suutis jälle hingata. Pool tundi hiljem, kui Rosa klaase kokku korjas, komistas tüdruk ja lükkas ühe klaasi hauakivilt maha.

„Palun väga vabandust,” sosistas tüdruk, korjates klaasikillud maast üles.

„Sa oled nii kohmakas, sa rikud alati kõik ära,” nähvas Nikolaša hetkelises julmusesööstus, mis pani Andreid tüdrukule lohutavalt otsa vaatama. „Sul lihtsalt puudub anne tunda kirge. Aga Serafimal on see olemas. Serafima mõistab luulet. Ilma temata poleks romantilisi fataliste olemas. Kas pole nii, Rosa?”

Rosa kahvatu nägu lõi õhetama. „Mina olen täna vähemalt siin,” ütles ta. „Aga Serafimat ei ole. Kus ta on, Nikolaša?”

„Ta ütles, et tuleb ehk hiljem,” vastas poiss.

„Ma ei tahaks seda öelda, aga ma ei usu, et ta tuleb,” pöördus Rosa nüüd Andrei poole. „Aga vahet pole. Ka siis, kui tal pole mõtteski meie juures olla, on ta ikkagi alati kohal.”

Just sel hetkel mõistis Andrei, miks Nikolaša nii pirtsakas oli. Sera-fimat polnud siin ning Rosa pühendunud juuresolek meenutas poisile pidevalt Serafima puudumist. Andrei mõistis, mida Nikolaša pidi tundma. Sellesse kooli saabumisest saadik oli ta soovinud kuuluda romantikute klubisse. Nüüd kuulus ta sinna, ent ilma Serafimata ei andnuks ta kopikatki selle eest, et ta nimi kantaks „Armastuse sametraamatusse.”