Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 7

Andrei seisatas hetkeks uksel, kust pääses 801. kooli suurde koridori, ning hingas korra sügavalt sisse, tundes uue elu lõhnu: pesuruumide kibedat puhastusvahendi hõngu, parkettpõrandate meeldivat vahalõhna, kuulsate emade lõhnaõli lõhna, mõne õpetaja suust tulevat teravat viinalehka, kõige tugevamini aga lootuse hõngu. Siis sööstis ta inimsumma, silmitsedes seinu ehtivaid raamitud plakateid pioneeridest laagriretkedel, joonistusi Timuri ja tema meeskonna seiklustest sõja ajal ning otlitšnik’ute ehk parimate õppurite nimekirju.

Jah, siin ta nüüd oli – ning ta tundis, kuidas ergas reipus sai jagu George Satinovi põlgusest ja direktori pahaendelisest kutsest. Sealsamas, otse tema kõrval kõndis filmistaar Sofia Zeitlin ja vestles seltsimees Satinoviga. Andrei jäi neid paratamatult vahtima. Ta polnud kunagi näinud kaht sellist kuulsust omavahel vestlemas. See oli nagu ehtsates värvides ringvaade. Ta kuulis nende hääli. Kas nad ka hingavad nagu meie, surelikud, mõtles Andrei, ja pidi siis enda üle naerma. Muidugi hingasid.

Satinovi erarõivais ihukaitsjad kiikasid Andreid põlglikul pilgul ning ta pöördus kõrvale, põrgates äärepealt kokku Sofia Zeitlini tütrega, ja seisatas, mõistmata, mida oli tüdrukus sellist, mis ta tähelepanu äratas. Muidugi seletas seda osalt asjaolu, et tüdruk sõitis kooli filmitähe Rolls-Royce’is.

Zeitlini tütar kõndis palju noorema tüdruku hooletul sammul. Ta lokkis juuksed olid kammimata, ta polnud mingitud, kuid ometi tajus Andrei mingit loomupärast ja olemuslikku võimukust, kellegi sellise mõjuvõimu, kes ootas imetlust ja kelle ootused tingimata täitusid. Tüdruku roheliste silmade pilk ristus hetkeks tema omaga ning Andrei pani tähele ta pikki ripsmeid ja suurt tundelist suud, mis jätsid täielikult varju tüdruku jooksvate silmadega sukad ja kaelani kinni nööbitud vanamoodsa valge põlle, mida ta kandis.

Sellal kui Sofia Zeitlin ja seltsimees Satinov koridori mööda edasi läksid ja kõiki tervitasid, keeras Zeitlini tütar, kes vist märkas, et Andrei teda vaatab, lootusetul ilmel pilgu taeva poole ning see oli nii süüdlaslik liigutus, nagu oleks tüdruk tahtnud öelda, et ka tema ema valmistab talle piinlikkust.

„Serafima!” see oli jälle Satinovi poeg. „Kas vaheaeg läks hästi? Mis uudist?” See paistis olevat George’i lendlause.

Andrei kõndis Serafima ja George’i kannul mööda koridori edasi ja siis helises kell. Vanemad asutasid end minekule ning lapsed siirdusid kogunemisele. Serafima ja George vaatasid, kuidas doktor Daška Dorova ja tema kuivetunud abikaasa neist möödusid.

„Kui lõpmatult vastandlikud on Minka vanemad,” leidis George.

„Tema isa on nagu … jah, nagu küpsetamata kanakotlet!” ütles Serafima.

„Täpselt selline ta on!” itsitas George. Ka Andrei naeratas. Serafima õel märkus oli täpne.

Lapsed suundusid ühele ja nende vanemad teisele poole. Kui seltsimees Satinov möödus, noogutas ta järsult Andreile, kel polnud aimugi, kuidas sellele reageerida (kulpi lüües? Ei!), ent siis kandis rahvasumm ta juba koridori mööda eemale.

Kooli võimlas olid paksude köite alla, mis rippusid kõrge puitlae talade küljes nagu tohutud silmused, paigutatud puitistmete read. Seinu katsid rööbaspuud ning tagaseina läheduses Lenini büstiga ehitud Lenini nurgakese kõrval seisis puust võimlemishobune. Puidust lavale olid kahte ritta seatud istmed õpetajatele, keskel direktor Medvedeva oma – ainus käetugede ja patjadega tool. See kool on nagu mini-Venemaa, mõtles Andrei. Igal institutsioonil oli oma hierarhia, täpselt nagu parteil. Seintel rippusid Stalini ja teiste juhtide tohutud portreed – ja seal, järjekorras neljandana, oli ka Satinovi pilt.

Kui kõik viissada õpilast oma sõbrad üles leidsid, valdas Andreid hetkeks paanika. Nad kõik tervitasid üksteist pärast koolivaheaega – mis siis, kui Andrei siin endale kohta ei leia? Hetkeks kohtus ta pilk George’i omaga, aga siis vaatas George kõrvale. „Minka, ma võtsin sulle koha ära,” hüüdis George. „Serafima, tule siia!” Võttes istet Minka Dorova (Küpsetamata Kanakotleti tütre) ja Serafima (filmistaari tütre) vahel, õhkus George’ist noore poisi roosapõskset heameelt, kes usub end olevat õigel kohal. Keegi pikka kasvu punapäine poiss tõttas võtma kohta sisse teisel pool, Serafima kõrval.

Andrei otsis endale kohta ja talle tundus, et sellele kulus kohutavalt kaua aega, siis istus ta lõpuks kergendust tundes ühele tühjadest kohtadest George’i ja Serafima vastas. Tema kõrvale istus sale heledate juustega tüdruk. Tüdruk heitis pilgu George’ile ja tema sõpradele ning pöördus siis Andrei poole, nagu oleks hetk tagasi unest virgunud.

„Oi, tere. Sa oled uus?”

„Jah,” vastas Andrei

„Hm,” ümises tüdruk. „Mina olen Rosa Šako.”

Ilmselt on ta marssal Šako tütar, mõtles Andrei, kes oli kooli ees äsja õhujõudude ülemat silmanud. Kui nad olid teineteisel kätt surunud, jäi tüdruk silmitsema pingirida, kus istus George, nagu oleks ta Andrei taas unustanud.

„Need seal on minu sõbrad,” ütles Rosa. „Kas sa kohtusid juba väljas George’iga?”

„Tegelikult mitte.”

„Küllap on raske saabuda kooli viimasel veerandil,” ütles Rosa. Andrei meelest nägi tüdruk oma siniste silmade ja kuldsete lokkidega välja täpselt nagu ingel mõnest lasteraamatust. „Kas näed seda punase peaga poissi?”

„Kas seda, kes istub Serafima kõrval?”

Tüdruk näost libises üle vari: „See on Nikolaša Blagov. Minu sõber.” Tüdruk avas just suu, et veel midagi öelda, aga siis – kuss! – vaibus kõigi hääl sosinaks. Mööda vahekäiku sammusid järjekorras sisse õpetajad ja tõusid astmeist üles lavale täpselt samal kombel, nagu saabusid kongressile Stalin ja Poliitbüroo liikmed.

„Kas tead, kes nad kõik on?” päris Rosa lahkelt.

„Ma tunnen ainult teda,” vastas Andrei, kui direktor Medvedeva lavale sammus, kannul asetäitja, mees, kelle rasvased pruunid üle kiila pealae kammitud juuksesalgud meenutasid vitskorvi.

„See on doktor Rimm!” sosistas Rosa, kui mees neist möödus. „Serafima, kes meil kõik hüüdnimed välja mõtleb, kutsub teda Ümisejaks. Kuula.” Seltsimees Rimm ümises valjult viisikest, see oli äratuntavalt laulu „Elagu seltsimees Stalin” viis.

„Tasa, George!” ütles seltsimees Rimm kõrgel toonil. „Vaade ette, Serafima! Istuge sirgelt! Distsipliin!”

Siis saabusid ülejäänud õpetajad. „See on seltsimees Satinovi naine Tamara,” ütles Rosa. „Ta õpetab inglise keelt.”

Järgmisena sisenes priske vanahärra, kelle lotendavate siniste lühikeste pükste ja punaste sokkide vahelt vahtisid välja kortsulised parknaha karva põlved. „See on Apostollon Šuba, meie kehalise kasvatuse õpetaja. Vaata, ta näeb välja nagu tsaariarmee veltveebel. Ja see ta oligi.”

„Tõesti?” Kuidas küll too heliharki meenutavate vuntsidega sell terroriaja üle elas, mõtles Andrei. Aga Andrei kuulus sellesse põlvkonda, kes kasvas üles usus, et ettevaatlikkus on elus peamine, ega öelnud midagi.

Ühe õpetaja tool oli endiselt tühi. Ning siis hüppas lava tagant osavalt välja keegi lotendavas liivakarva ülikonnas ja triibulistes sokkides mees. Lastesumma läbistas pomin.

„Alati viimane!” ütles Rosa tasakesi. „Aga tal on uus kanaarilinnukollane lips! See on Benja Golden, kes õpetab meile Puškinit.” Andrei nägi, kuidas too vilgas, laubalt taanduvate juuste ja mängleva naeratusega mees end oma istmele libistas. „Serafima kutsub teda Romantikuks. Kui sul veab, satud tema klassi; kui ei vea, saad Ümiseja Rimmi.”

Uue kellahelina peale sigines saali kramplik vaikus. Direktor Medvedeva koputas kepikesega puldile: „Tere tulemast tagasi kooli sel meie ajaloolise võidu ajastul, mille saavutas meie geniaalne juht seltsimees Stalin!” Direktor andis märku doktor Rimmile, kes seepeale ette astus. „Üks küsimus, komnoored!” tuututas Rimm häälel, mida telefonis võinuks pidada sopraniks. „Kui peaksite valima, kas jääda ilma kõigist oma asjadest või komsomolimärgist – kumma te siis valiksite?”

Nüüd tõusis püsti üks poiss, kelle juuksed olid Nõukogude juhtide moodi uhke lainena tahapoole kammitud, ja asus vastamist juhtima.

„Kõik oma asjad,” hüüdis ta.

Andrei tundis temas ära ühe Satinovi poegadest.

„See on George’i vend Marlen,” sosistas Rosa talle kinnitusena kõrva. Rosa lõhnas roosivee järele. „Kas sa oled komnoor, Andrei?”

Andrei soovis, et see nii oleks, aga määritud lastel polnud noorkommunistide hulgas kohta.

„Pioneerid! Tõuske! Pioneerid, kas olete valmis?” hüüdis doktor Rimm. Punaste rättidega pioneerid vastasid kui üks mees: „Alati valmis!”

„Tubli, pioneerid!” Doktor Rimm vaatas võimlas ringi. Andrei oli liiga vana, et praegu pioneer olla, aga ta oleks andnud kõik, et tohtida kanda punast kaelarätti.

Direktor Medvedeva koputas kepikesega. „Nüüd tuleb kõnetooli Mariko Satinova,” teatas ta. See perekond on kõikjal, mõtles Andrei, kui väike patside ja punase kaelarätiga tüdruk lava küljele ilmus.

Direktori kepike tegi kop-kop ja see oli märgiks klaveri taga istuvale noorele heledate juustega õpetajale, kes asus võtma avaakorde, mida Andrei nii hästi tundis.

„Ja kes klaverit mängib?” küsis ta.

„See on Agrippina Begbulatova, muusikaõpetaja abi,” vastas Rosa, sellal kui tüdrukuke asus laulma õpilaste hümni „Sind täname, seltsimees Stalin” esimesi ridu. Andrei võinuks seda laulu laulda une pealt; tegelikult ta mõnikord tegigi seda.

Direktor Medvedeva luges ette õppeveerandi teated: rääkis Krimmis asuvast pioneerilaagrist Artek; teine jalgpallivõistkond pidi mängima V. M. Molotovi nimelise kool-kommuuni number 54 vastu. Benja Golden näis mitmesse sõnumisse pisut lõbustatult suhtuvat, märkas Andrei, kui õpetajad hanereas välja läksid ja kooliveerand algas.

Direktor Medvedeva kirjutas midagi oma laua taga, kui Andrei tema kabinetti juhatati. Kabineti sisustuseks olid üksainus bakeliidist telefon, väike Stalini foto ja pisike seif. (Andrei teadis, et telefonide arv, Stalini portreede ja seifi suurus ning kvaliteet olid kõik võimu ulatuse näitajad.) Üle ühe seina tõmmatud loosung teatas: „Täname teid, armas marssal, vabaduse, meie laste õnne ja elu eest.”

Direktor osutas käega puust toolile. „Tere tulemast kooli. Me vormime siin uusi nõukogude kodanikke, mõistad?”

Õnnetuna ootas Andrei, millal kõlab „aga”, millest ta kibedate kogemuste põhjal teadis, et see ei jää tulemata.

„Aga sinu elulugu on määritud. Enamik minu kolleege ei kiida sinu kooli võtmist heaks. Minagi kahtlen, kas sellest asja saab, aga esialgu võtame sind üheks veerandiks. Ja ma pean sind silmas, et avastada kas või vähimgi kõrvalekalle. See on kõik, Kurbski.”

Raskel sammul läks Andrei ukse poole ja direktor tõusis püsti. „Sa pead minema esimesse tundi. Tule minu järel!”

Andrei pea käis ringi: kas ta poleks pidanud koolimaksu kohta küsima? Aga mis mõtet sel oli? Tundus, et direktor vabaneb temast peagi niikuinii. Nende sammukaja kõlas vastu tühja koridori puupõrandalt. Püüdes direktoriga sammu pidada, mõtles Andrei, et Medvedeva ketendav nahk ja salkus juuksed pole vist kunagi oma elus päikest näinud. Viimaks jäi direktor ühe suletud ukse taga seisma ja andis Andreile käega märku lähemale tulla.

„Maksu sa maksma ei hakka.”

Andrei avas suu, et küsida, kuidas nii. Aga direktori pilk sundis teda vaikima.

„Seda pole vaja arutada, Kurbski. Mõistad? Siin on sinu klass.” Direktor pöördus ringi nagu tunnimees ja tema rautatud saabaste sammukaja eemaldus mööda koridori.

Andrei tahtis kergendustundest kisendada, kuid teadis, et seda ei tohi. Ära räägi kellelegi. Ära paljasta midagi. Mõtle selle tähendusele hiljem. Pingutusega hingamist kontrollides püüdis ta värisevaid käsi paigal hoida ja koputas uksele.

Andrei esimene tund oli vene kirjandus, aga ta ei teadnud, kas teda hakkab õpetama doktor Rimm või õpetaja Golden. Kummast oleks rohkem kasu? Kui ta ukse avas, pöördus teda vaatama kakskümmend viis silmapaari ning otsekohe märkas Andrei erutuse ja murega, et samas klassis on ka Serafima, vennad Satinovid ja karm punase peaga poiss Nikolaša. Ainult Rosa noogutas talle tervituseks.

„Aa – uustulnuk!” ütles Benja Golden, kes istus lõdvas poosis toolil, jalad laua peal. „Tule aga sisse! Me just alustame.”

„Kas ma olen õiges klassis? On see vene kirjanduse tund?”

„Osalt on, osalt ei ole.” Klass pahvatas Benja Goldeni hooletu märkuse peale naerma. „Kas soovite liituda meie armsate sõprade, mõnusate romantikute ja unistajate vennaskonnaga?”

„Noh, ma usun küll.”

„Nimi?”

„Kurbski, Andrei.”

„Istu. Nikolaša Blagov, nihuta ennast ja tee ruumi.” Punaste juustega poiss istus jälle Serafima kõrval ning lükkas ohkides oma raamatud koomale. Ka Serafima pidi end nihutama. Nikolaša pomises midagi omaette, kui Andrei tema kõrvale istus.

„Ja nüüd, Kurbski,” ütles Benja Golden. „Kust sa tuled?”

Andrei kõhkles. „Ma elasin enne Stalinabadis ja saabusin just tagasi Moskvasse …”

„Stalinabadis! Kesk-Aasia Pariisis!” hüüdis Nikolaša kumedal häälel, mis tundus valedel hetkedel murduvat. Pikkade mustade juustega poiss, kes istus just nende taga, irvitas: „Turkmeenia Ateenas!” Nad kõik teadsid, miks keegi selline nagu Andrei oli sattunud elama Kesk-Aasia kolkasse. Jälle see tema määritud elulugu.

„Sinu käest ei küsitud, Nikolaša!” nähvas Benja Golden. Jalule karanud, kõndis õpetaja pikkade mustade juustega poisi juurde. „Ja sina, Vlad! Pole midagi inetumat kui moskvalaste ülbitsemine. Sinu viibimine minu tunnis pole mingi fait accompli! Ma olen kuulnud, et doktor Rimmi klassis on palju huvitavam kui siin!”

Nikolaša heitis üle õla pilgu Vladile ning mõlemad paistsid Benja Goldeni ähvardust kuuldes kössi tõmbuvat. Andrei märkas, et Nikolaša on juht ja Vlad tema kannupoiss noorukite grupis, kes paistsid väga tõsiselt suhtuvat nii oma pikkadesse juustesse kui intellektuaalikuulsusse.

„Tervitagem Andreid, te tõrjuvad lontrused. Kui direktor Medvedeva ta meie klassi paigutas, siis oli tal selleks oma põhjus. Sel veerandil tegeleme me Puškini „Jevgeni Oneginiga”.”

Benja Golden astus tagasi poodiumile, kus asus tema laud, ja võttis kätte raamatu.

„„Jevgeni Onegin”,” ütles ta. „Suurem osa meist tunneb seda teksti. Kuidas on teiega, Andrei Kurbski?”

vastas Andrei, kuuldes kohe klassist heakskiitvat pominat. Serafima tõstis pea, silmis üllatunud pilk – või kujutas Andrei seda ette?

„Tubli! Vean kihla, et on hea Moskvas tagasi olla,” ütles Benja Golden Andreile naeratades.

Goldeni innukusest julgust saades jätkas Andrei:

„Nüüd ma näen, miks direktor su minu klassi paigutas, Kurbski!”

Golden ronis toolile püsti, hoides Puškini teost ühes käes: „Nikolaša, puhu oma pasunat!”

Nikolaša oli enda kõrvalt kastist juba pilli välja võtnud; raputades iseteadvalt oma punaseid lokke, tõusis ta nüüd püsti ja puhus trompetit, nagu kuulutaks keskaegse kuninga saabumist.

„Su juuksed on sel semestril isegi pikemad,” ütles Golden Nikolašale. „On see uus soeng eriti romantiline? Minu kolleegidele see kindlasti ei meeldi! Nad võivad isegi arvata, et püüad arendada mittebolševistlikku noore romantiku kuvandit. Kas nõnda? No nii, tere tulemast Onegini juurde! Olge valmis saama pimestatud vene lauliku särast! Neilt lehekülgedelt leiab sellist rikkust, et see ei kaota iial võimet meid üllatada ja rõõmustada. On see vene elu entsüklopeedia? On see tragöödia, komöödia või armastusromaan?”

Goldeni jutu ajal oli Nikolaša jälle istet võtnud, trompeti kasti tagasi pannud ning kirjutas nüüd usinalt midagi oma tulipunaste sametkaantega märkmikku. Kui Nikolaša märkas, et Andrei teda vaatab, pomises ta: „Tegele oma asjadega,” ja nihutas märkmiku Andreist nii kaugele kui sai.

„Kas Onegin on sünge misantroop ja nartsissist või armastuse ja ühiskonna ohver? Kas Tatjana on igav provintsitar, kes pole väärt sellist kirge, või on ta vene naise musterkuju? On see õpetus sellest, kuidas armastus tänapäeval käib? Ütle, Demjan Dorov.”

„Tänapäeval saab meie elusid juhtida vaid partei.” Andrei tundis ära pioneeritöö organisaatori nirginäo ja punase kaelaräti.

„Ja seltsimees Stalin!” pistis vahele Marlen Satinov.

„Mida teeb seltsimees Stalin?” küsis Benja Golden, seistes ikka veel toolil püsti.

„Ainult seltsimees Stalin,” kinnitas Marlen, „ja partei saavad juhtida meie elusid. Teid ohustab kodanlik sentimentalism.”

„Olgu, tänan meenutamast,” vastas Golden. „Aga me õpime siin praegu ju Puškinit. Nüüd aga alustagem. Kas olete valmis?” Benja Golden sulges silmad. „Koondage oma meeled, armsad sõbrad, kulla romantikud, mõtlikud unistajad. Pidage meeles: elu on lühike. Elu on seiklus. Kõik on võimalik! Hingake koos minuga!” Golden hingas nina kaudu sisse ja lapsed tegid sedasama. Siis hingasid kõik koos välja. Andrei heitis pilgu ümberringi, et uurida, kas keegi ei naera ega hakka vastu, ent Nikolaša heitis talle tõsise pilgu, nagu oleks ta toime panemas pühaduseteotust, ehkki Serafima näole ilmus hingates väike muie, nagu teaks ta, et Andrei teda vaatab. Niisiis liitus Andrei selle hullumeelsusega ning oli just välja hinganud, kui Golden deklameeris teose esimesed read raamatut avamata ja käed laiali, nagu lausuks võlusõnu:

„Mu onu tõtt ja õigust tundis … ” Ning Golden jätkas, tsiteerides teksti sellise innuga, et kõik lapsed kuulasid hiirvaikselt, kuni viimaks George Satinov käe tõstis.

„Jah?” ütles Benja Golden.

„Ma siin mõtlesin, et mida Puškin tegelikult mõtleb reaga „… ja pühitsetud pulmavoodi”?”

Seepeale kostis klassist itsitusi.

Nikolaša pöördus ringi. „See on armastusest!” sisistas ta.

„Saa täiskasvanuks, George,” lisas kajana Nikolaša sabarakk Vlad, kes paistis igas asjas sõpra toetavat.

„Sa mõtled Rosa peale, eks ju?” narris George.

„Ei, ta unistab Serafimast,” ütles Minka Dorova. Naeruturtsatused jätkusid! Rosa punastas, samal ajal Serafima ignoreeris Nikolašat täielikult ning Andrei mõistis, et tüdruk polnud Nikolašast kogu hommiku väljagi teinud.

Benja Golden kattis kõrvad kätega: „George! Minka! Kuidas võite te oma odavatest patukestest rääkides mõrvata poeesia?” Andrei polnud kunagi näinud ühtki õpetajat, kes oleks nõnda nautinud, isegi julgustanud klassis ulakuste tegemist. „Nüüd tagasi jumaliku poeesia juurde!” Golden võttis toolil istet. „Serafima, kas oled täna hommikul meiega? Räägi meile, kuidas Onegin armub süütusse provintsineiusse Tatjanasse?”

Sellal kui Serafima luges, jäi klassis jälle vaikseks. Andrei jälgis tüdrukut võlutult ning märkas, et kõik teisedki jälgivad teda: ta polnud ilus nagu Rosa ega ka nii ahvatlev kui Minka tagumises reas, kuid ometi olid tema hämmastavalt rohelised silmad kullaga kirjatud ja sädelesid mustade ripsmete varjus. Oli ta nii tagasihoidlik, et ei pannud oma võimu tähelegi? Andrei ei osanud öelda.

„Hästi, Serafima,” ütles Golden tüdrukut viimaks peatades. Sera-fima vaatas õpetajale otsa ja naeratas. „Aitab tänaseks. Andrei, sina jää siia.”

Lapsed korjasid oma raamatud kokku, lükates toolid kriginal mööda vastukajavat põrandat tagasi. Kui George Satinov nende pingist möödus, sosistas Nikolaša midagi ja ulatas talle sametkaantega märkmiku.

„Nagu näed,” ütles Benja Golden, kui nad omavahele jäid, „võtavad minu õpilased oma väikesi sõpruskondi niisama tõsiselt, nagu nad suhtuvad luulesse. Ent kuigi mõned neist on meie juhtide lapsed, on nad enamasti head lapsed. Olgu kuidas on, aga su teadmised Puškinist jätsid neile niisama sügava mulje kui mullegi.”

„Tänan teid,” ütles Andrei.

Golden patsutas Andreid õlale. „Pea püsti. Sul läheb siin kõik hästi.”

„Mul … mul on väga hea meel, et saan siin olla.”

„Küllap sa sõbruned ka Serafima seltskonnaga, ära muretse. Aga ma tean, et tagasi tulla ei ole sugugi lihtne.”

„Tõesti?”

„Jah,” vastas Golden. „Sest minagi saabusin alles hiljaaegu Moskvasse tagasi.”

Andrei vaatas õpetajale otsa, silmitses ta heledaid hallinevaid laubalt taganevaid juukseid, lohukestega lõuga ja vagusid näol. Goldeni naeratus tundus siiras – ent kas see ikka oli nii? Andrei teadis, et parem on enam mitte midagi öelda. Heitnud pilgu tunniplaanile, kiirustas ta järgmisse tundi.

Lõuna ajal sõi Andrei oma laua taga kurgileiba, rõõmus, et sai hetkeks omaette jääda, sellal kui Nikolaša ning ta sõbrad Vlad, George ja Rosa lükkasid mõned lauad kokku, nii et moodustus tindiplekiline suur laud, mille ääres nad sõid kala, loomaliha, juustu ja tomateid. Näis, et Nikolaša ei jäänud hetkekski üksi, ei liikunud hetkegi ringi ilma kahvatutest salkusjuukselistest sõpradest kaaskonnata, kes kõik nägid välja, nagu poleks nad end kunagi kehaliselt liigutanud ega õues käinud. Nikolaša luges neile midagi oma punaste sametkaantega märkmikust ette ja kõik nad sosistasid erutatult. Andrei tundis põlastuse- ja kadedusesööstu, ent siis meenus talle isa ning ta mõistis, et ükski neist tunnetest polnud isa vääriline. Ta lõpetas võileiva ja klassikaaslastest möödudes märkas ta, et Nikolaša ulatas märkmiku parajasti George’ile.

„Sa võid seda lugeda, George,” ütles ta, „aga võta seda tõsiselt ja ma tahan seda homme tagasi. Koos sinu arvamusega.”

„Muidugi, muidugi,” vastas George rõõmsalt.

Hiljem, kui Andrei kiirustas parajasti mööda koridori järgmisse tundi, kuulis ta selja taga parketil kingakontsade klõbinat. Ta pöördus ringi ja ta vaatevälja ilmus kahvatu tedretähniline nägu. Nikolaša Blagov oli nii pikk, et tõmbus käies küüru. Nagu alati, kõndisid ta kannul tumedapäine kiskjaliku hoiakuga Vlad ja haldjalik Rosa.

„Mida sa arvad õpetaja Goldenist?” päris Nikolaša kaeblikult ja nii madalal häälel, et sõnad kostsid summutatult, nagu oleks tal keele asemel puust lusikas. Vlad ja Rosa kummardusid mõlemad lähemale, et kuulda vastust.

Andrei kõhkles hetke, soovimata juba esimesel koolipäeval teha mõnd kohutavat viga. „Ta on huvitav,” vastas ta viimaks.

Nikolaša raputas otsekui pettunult pead. „On see kõik, mis sul tema kohta on öelda?” Nikolaša kummardus lähemale, nagu kavatseks reeta mingi ülimalt ohtliku saladuse. „Ole ettevaatlik. Siin käivad asjad teistmoodi.”

„Kas Serafima pole sulle veel midagi rääkinud?” küsis Vlad.

„Serafima? Ma isegi ei tunne Serafimat.”

„Serafima mõistab tõeliselt luulet,” ütles Nikolaša pühalikult. „Noh, aga sina pole ilmselt sel tasemel, ehkki sa tsiteerisid Puškinit peast.”

„Mis tasemel?”

„Küll sa näed. Mõtle sellele.”

Nikolaša ja Vlad lonkisid mööda koridori minema. Rosa viivitas hetke ja puudutas Andrei kätt: „Ta võtab kõike väga tõsiselt, aga küll sa näed, ta on ka nii tark ja erakordne.”

Andrei esimene päev koolis number 801 oli peaaegu läbi. Tema viimane tund oli kommunistlik eetika doktor Rimmiga, kes Benja Goldeniga võrreldes oli Andrei meelest hirmus pedant. Rimmi kreemikas Stalini stiilis pluus istus tal nii tihedasti seljas, et rõhutas igati ta tüsedust. Klass seisis valvel, kui ta sisse astus, ning jäi seisma, kuni Rimm sirutas käe vaikides rõhtsa käskiva liigutusega välja. Pärast ülespuhutud tundi, mille vältel Demjan Dorov ja Marlen Satinov võistlesid doktor Rimmiga Stalini ja Lenini tööde tsiteerimises, sellal kui ülejäänud klass haigutas, kirjutas vastastikku kirjakesi ja üritas ärkvel püsida, väljus Andrei klassist viimasena.

Väljudes märkas ta George’i pingi kõrval põrandal Nikolaša punaste kaantega märkmikku. Ma annan selle neile homme tagasi, mõtles Andrei ja torkas märkmiku koolikotti.