Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 4

Juuni 1945

Kui Serafima mõni hetk pärast laske oma koolikaaslaste surnukehi näeb, on nende katkirebitud ihul märgata sulgkerget valget kirmet. See oleks nagu lumi, ent praegu on kesksuvi ja Serafima mõistab, et see on õietolm. Papliseemned teevad õhus oma heljuvaid ja hüplevaid manöövreid, nagu oleks tegemist tulnukate tillukeste kosmoselaevade rünnakuga. Moskvalased kutsuvad seda suviseks lumesajuks. Sel niiskel õhtul on Serafimal raskusi hingamisega, raskusi nägemisega.

Hiljem, kui Serafima oma tunnistust annab, soovib ta, et oleks näinud vähem, teadnud vähem. „Need pole lihtsalt mingisugused surnud lapsed,” pudistab kohalviibiv poolpurjus vastutav politseinik. Kui politseinikud kontrollivad ohvrite ja nende sõprade isikutunnistusi, hakkavad nende silmad pilkuma, nagu üritaksid nad hinnata ohtu – ja siis annavad nad nii kiiresti kui saavad juhtumi teistele üle. Nii et see pole politsei, kes uurib, vaid organid, salapolitsei. „On see mõrv, enesetapp või vandenõu?” küsivad nad.

Mida öelda? Mida varjata? Paned mööda, jääd peast ilma. Ja koos sinuga mitte üksnes su perekond ja sõbrad, vaid igaüks, kes on sinuga seotud. See on nagu mägironijate seltskond – kukub üks, kukuvad kõik.

Ometi on Serafimal siin kaalul midagi enamat kui elu ja surm: ta on kaheksateist aastat vana ja armunud. Silmitsedes oma kaht sõpra, kes olid veel paar sekundit tagasi elus, tunneb ta, et see on alles algus, ja tal on õigus: iga sündmust Serafima elus võib nüüdsest määratleda selle järgi, kas see toimus enne või pärast tulistamist.

Silmitsedes sõprade surnukehasid, näeb Serafima selle päeva sündmusi justkui võimendatud ereduses. On 1945. aasta 24. juuni. Päev, mil Stalin võtab vastu võiduparaadi. Jah, see on üks neist sündmustest, mida iga venelane mäletab, kus iganes ta ka viibiks, nii nagu ka 1941. aasta 22. juunit – päeva, mil sakslased maale tungisid. Sõda on lõppenud, tänavail tulvab purjus ja laulev rahvahulk. Kõik on kindlad, et sõjast tõuseb parem, meeldivam Venemaa. Aga see sõltub ühest mehest, kelle nime arukas inimene ei võta suhu teisiti kui aukartlikult ülistades.

Serafima aga ei hooli sellest kõigest põrmugi. Ta mõtleb ainult armastusest, ehkki tema armastatu isik on saladus, ja seda kindlal põhjusel. Tavaliselt, kui koolitüdrukutel on mõni saladus, usaldavad nad kõik selle üksikasjad oma lähimatele sõbrannadele. Aga Serafima nii ei tee: ta teab juba oma perekonnast, et sel nõiajahtide ja vandenõude ajastul võivad kuulujutud osutuda hukatuslikuks. Ta teab ka, et on mingil kombel teistest erinev, isegi kui ta ei oska päris täpselt öelda, miks. Võib-olla tuleb see kasvamisest oma ema varjus. Võib-olla ta lihtsalt on niisugune. Ta on veendunud, et mitte keegi kogu inimkonna ajaloos pole kunagi tundnud sellist kirge nagu tema.

Sel hommikul ärkab ta tänaval Glinka marssi harjutavate sõjaväe puhkpilliorkestrite mürtsumise, tankimootorite mürina ja ratsahobuste kabjaklõbina saatel ning tõuseb voodist tundega, et pole peaaegu üldse maganud. Tema isa Konstantin Romaškin koputab uksele: „Oled sa juba ärkvel? Oled paraadi pärast ärevil?”

Serafima läheb aknale: „Ei või olla, vihma sajab.”

„Paraadi ajaks jääb järele.” Aga ei jää. „Kas äratame ema?”

Serafima läheb mööda lühtritest valgustatud parkettpõrandaga koridori vanemate tuppa, möödudes populaarse filmi „Katjuša” raamitud reklaamplakatist, kust vaatab suurelt vastu aukartustäratav sõjaväevormis naisterahvas, kes sikutab lahingustseeni taustal kuulipildujat. Naisel on süsimustad juuksed, põskedel ilutsevad tal mustad plekid nagu tšerokii sõjamehel. Dramaatiline kiri plakatil teatab, et filmis mängib peaosa SOFIA ZEITLIN (Serafima ema) ja et stsenaariumi on kirjutanud KONSTANTIN ROMAŠKIN (Serafima isa). „Katjuša” on Nõukogude sõdurite lemmikfilm, mille on loonud Stalini lemmikstsenarist. Serafimal on tunne, et just selliste stsenaariumidega võitiski isa ema südame – igal juhul on tal õnnestunud just sel viisil teda enda juures hoida.

Magamistuba. Hunnik siidist voodilinu. Seal lebab ka Katjuša ise: pikad mustad juuksed, lopsakas paljas käsivars. Serafima tunneb ema Prantsuse lõhnaõli, Prantsuse sigarettide ja Prantsuse näokreemi tuttavlikku hõngu.

„Ema, ärka üles!”

„Jumaluke! Mis kell on? Ma pean täna hea välja nägema … ma pean iga päev hea välja nägema. Süüta mulle sigaret, Serafimotška.”

Sofia tõuseb istukile: ta on alasti ja tal on täidlased rinnad. Mingil kombel on tal elevandiluust pitsis sigaret juba käes. Isa, murelik ja nõudlik, sammub toas edasi-tagasi.

ISA: Me ei tohi hiljaks jääda.

EMA: Ära tüüta!

ISA: Sa jääd alati hiljaks. Seekord ei tohi me hiljaks jääda.

EMA: Kui sulle miski ei meeldi, eks lahutame siis.

Lõpuks on nad riides ja minekuvalmis. Serafima keerab eesukse lukust lahti täpselt sel hetkel, kui avanevad kõigi parkettpõrandate ja kõrgete lagedega korterite uksed ses roosas pulmatorti meenutavas hoones, mida kutsutakse Granovski majaks ehk teiste sõnadega Viiendaks Nõukogude majaks. Ka teised eliitperekonnad laskuvad nüüd treppidest alla.

Trepikojas laste erutusest värisevad hääled, hästipoleeritud naha rudin, saapakontsade klõpsumine, medalite kõlin, püstolite kõlksatused vastu tähekaunistusega pandlaid. Esimestena tervitavad Serafima vanemad ennasttäis Molotove – Molotov kannab musta ülikonda nagu kodanlik surnumatja, ta pea on ümar nagu kahurikuul ja tal on ninal näpitsprillid, tema kirvenäoga Polina uhkeldab naaritsanahkades. Otse nende ees laulab marssal Budjonnõi kasakate laulukest (lakku täis? kell kaheksa hommikul?), nägu ehtimas jalgratta käepidemeid meenutavad vahatatud vuntsid, noor naine käekõrval.

Esimesel mademel Herkules Satinov oma pidulikus kindralivormis – punase triibuga pükstes ja kuldtähtedega ehitud tulipunaste õlakutega pintsakus. Ema embab Herkulest, kes on revolutsiooniaegne perekonnasõber. Satinovi lapsed noogutavad Serafimale koolikaaslastest vandeseltslaste ilmel. „Mis uudist?” pärib George Satinov innukalt. George küsib alati nii. Serafima nägi neid eile õhtul restoranis Aragvi ja täna õhtupoolikul lähevad nad tegema seda, mida nad alati teevad. Nad lähevad oma Mängu mängima.

„Kommunisti tervitus, Serafimotška,” ütleb seltsimees Satinov. Serafima noogutab vastuseks. Tema jaoks on seltsimees Satinov kiretu kuju, samasugune nagu kõik juhid. Graniit ja jää – ja juuksepumat.

Serafima teab, et varsti seisab Satinov Lenini mausoleumil Stalini kõrval.

„Ma loodan, et vihm jääb seltsimees Stalini auks järele,” ütleb Mariko, Satinovi kuueaastane tütar. Tal on juuksed patsis ja kaenla all mängukoerake.

„Võib-olla jääbki,” naerab Tamara, seltsimees Satinovi naine.

Nüüd edasi parklasse. Sajab sooja suvist vihma. Õhk on tiine äikese lähedusest, selles hõljub sirelite ja õunapuuõite läilat lõhna. Serafimat valdab mure, kas mitte selles niiskuses ei keerdu tema juuksed äkki korgitseridena krussi ja sinine valge kraega kleit ei lähe vormist välja. Hoolimata kõrgetest kontsadest, kellakujulistest kübaratest ja meeste punastest sirmiga mütsidest tunneb Serafima juba ka vänget higi ja veest läbi imbunud atlassi lõhna.

Vormis ihukaitsjad on juba ootel, avatud vihmavarjud käes. Soomustatud limusiinid oma planeedisuuruste tulede ja naiselike vormidega sööstavad ükshaaval lähemale, et toimetada kõik suure Kremli palee juurde, mis pole kaugel. Kremli punaste müüride ümber keerdub peaaegu kahekordne liiklusummik.

SERAFIMA: Miks me autoga läheme?

ISA: See on ainult saja meetri kaugusel.

EMA: Eks sa katsu nii kõrgetel kontsadel kuhugi jalgsi minna! Sa ei tea naistest midagi, Konstantin!

Serafima mõtleb oma armastatule: „Sind igatsen, armastan, tahan,” sosistab ta. Kas tema kusagil üsna lähedal teeb sedasama?

Auto poetab nad maha Kremli suure palee juures. Punased sakmelised müürid, kuldsed sibulakujulised kuplid, ookrikarva ja valged paleed on nii tuttavlikud, et Serafima ei pane neid peaaegu tähelegi.

Läbi Kremli sammudes näeb ta tervet oma maailma. Ta jõuab välja mausoleumi kõrval, mis meenutab asteekide templit. Punasest marmorist mausoleum, kirju nagu vana daami nahk, näib palju madalam, kui see paistab kinolinalt. Barjääride ja valvurite taha on bolševistlikule aadelkonnale püstitatud puust tribüün. Serafima teab, et nende elus on kõik saladus, kuid mitte miski pole samas eraviisiline. Serafima on kuldne laps ja kõik kuldsed lapsed käivad samades koolides, veedavad vaheaegu samades kuurortides ja kui nad suureks kasvavad, abielluvad nad omavahel. Igaüks teab oma kohta ja igal sõnal on mitu tähendust.

Serafima parim sõbranna Minka Dorova suudleb teda. Ta on siin koos oma väikevenna, kümneaastase Senkaga. Nende isa Genrih, samuti univormis, läkitab Serafimale luitunud naeratuse ja surub niiske kämblaga ta kätt. Tema on autoriteet selle alal, mis on ja mis ei ole „bolševistlik voorus”. Ükskord rääkis Minka, et kui ta veel väike oli, pani isa talle hälli Stalini portree.

Teised Serafima koolikaaslased on samuti siin, niisamuti enam-vähem kõik komissarid, marssalid, polaaruurijad, heliloojad ja näitlejad, kellest ta kunagi kuulnud on. Ja nende lapsed, suurem osa neist koolist number 801. Üks kindral kummardab kellelegi parajasti. Serafima kiikab nende õlakute taha ja näeb Svetlanat, Stalini rässakat tedretähnilist punaste juustega tütart, kes pole Serafimast kuigi palju vanem. Svetlana on koos oma vennaga, kes kannab lennuväekindrali vormi ja rüüpab aeg-ajalt midagi väliplaskust. Vassili Stalin naeratab kergelt Serafimale ja isegi kui Serafima teisale vaatab, tunneb ta endal Vassili morni pilku.

Tükk aega enne kella kümmet hommikul on Serafima ja tema vanemad oma kohtadel mausoleumi kõrval tribüünil. Tohutu rahvahulk ja sädelevad sõjaväerügemendid jäävad hiirvaikseks, kui mausoleumile ronib pardikõnnakul astmeid mööda vana, rangisjalgne marssali univormis mees, kannul relvavennad Molotov, Beria ja muidugi Serafima naaber Satinov. Ehkki Serafima seisab küllalt lähedal, et näha, kuidas vihm üle marssal Stalini mütsisirmi ta näole nõrgub, ja märgata temaga vestlevat Satinovi, ei lähe talle korda, mida nad omavahel räägivad. Paraadist ei suuda ta hiljem mäletada ühtki üksikasja. Ta unistab vaid sellest, kuidas ta hiljem kohtub oma armsamaga, kuidas ta teda suudleb. Serafima teab, et armsam on siin kusagil läheduses ja see valmistab talle valulist rõõmu.

Paraad on läbi. Nüüd on aeg mängida Mängu. Vanemate eest plehku pannes trügib Serafima läbi tantsivate sõdurite ja ringiuitavate tsiviilisikute summa, et kohtuda sõpradega Kremli lähedal suurel sillal. Ta otsib sõpru ja siin nad ongi. Mõned on juba kostüümides. Mõnede jaoks on Mäng midagi enamat kui lihtsalt mäng, see on painaja, tõelisem kui tõelus.

Järsku jääb vihm järele, õhk on täis lämmatavat õietolmu ning Serafima kaotab lõbutsevas rahvasummas korraga sõbrad silmist. Teda ümbritseb ja ajab segadusse viina ja lilleõite lõhn, kanonaadi kõuekärgatused ning heljuv suits, sajad improviseeritud tänavakoorid, kes laulavad viiekümnest kahurist kostva tervitussaluudi ajal sõjaaja romantilisi laule. Siis kostab veel kaks teravat lasku, väga lähedalt.

Veel enne, kui heli rikošetiga Kremli müüridelt tagasi põrkab, mõistab Serafima, et midagi on juhtunud tema sõpradega. Kui rahvas tagasi tõmbub, hakkab ta alul kõndima ja seejärel jooksma selle lärmi poole, põrgates inimestega kokku, lükates neid oma teelt kõrvale. Ta näeb, kuidas Minka Dorova tõmbab vennakese oma kasuka kaitsvasse varju, vahtides ise otsekui nõiutuna maha. Minka ümber seisab veidras poolkuukujulises reas salk tema koolikaaslasi. Kõik silmitsevad midagi, kõik seisavad väga vaikselt ja liikumatult.

Minka varjab käega näo. „Ära vaata, Senka,” ütleb ta vennale. „Ära vaata!”

Selle mõjul, mida ta näeb, tardub Serafima sõnulseletamatus õuduses. Tüdruk lebab talle lähemal. Ta lebab liikumatult, ometi läigib terve ta kostüümijaki rinnaesine punasest verest, mida purskab temast nagu kosest. Serafima teab, et tüdruk on surnud, kuid surnud vaid paar sekundit varem, ja nõnda voolab temast, sellal kui Serafima vaatab, ikka veel verd – kogunedes, imbudes sisse, kuivades. Kuid Serafima pilk peatub tüdrukul vaid hetkeks ja libiseb edasi tema kõrval lebavale poisile. Poisi üks näopool on rikkumata, ent teine on sellesse tunginud kuulist puruks rebitud ja sellest paistab koljutükke, roosasid liharibasid ja midagi valget, mis läigib nagu värske niiske tainas. Üks poisi silmadest ripub põsel.

Serafima näeb, kuidas lamaja tõmbleb. „Oh, jumal! Jeesus!” Serafima hüüab: „Vaadake! Ta on elus!” Ta jookseb lähemale, et poisi kõrvale põlvitada, võtta tema käsi, tundes ise, kuidas veri ta põlved ja ta riided ära määrib ja tema sõrmede vahel lirtsub. Poisi rind, tema kaelaside ja sametist pikk-kuue rinnaesine paistavad ikka veel rikkumata, sest need on veinivärvi, nagu Serafima mingil absurdsel kombel tähele paneb. Poiss hingab väga kiiresti, oiatab ja toob seejärel kuuldavale unustamatu ohke – pika katkendliku ohke, mis näib tulevat otse kõrist, millest ühel küljel on saanud poisi nägu. Poiss võbeleb üleni ja siis jääb ta rind liikumatuks. Ta ei ole enam poiss, on vaevalt veel üldse keegi, kindlasti mitte see sõber, keda Serafima nii hästi tundis, ning sellise oleku puhul tundub uskumatu, et ta kunagi üldse olemas oli.

Minka hakkab oksele. Nüüd nuuksatab keegi valjult, keegi teine on minestanud ja lebab pikali maas. Tundmatud inimesed tormavad lähemale ja taanduvad õuduses niisama kiiresti. Serafima kuuleb kusagilt lähedalt valju ja kiledat karjatust. See on tema enda karjatus. Ta tõuseb püsti, taandudes kaugemale, kuid tunneb jala all midagi teravat, mis näib nagu okas; kui ta selle üles korjab, siis on need kaks verist hammast.

Mõned sõdurid ja üks meremees märkavad, mis on juhtunud, ning võtavad koolilapsed sõjaskäinud talumeeste kareda lahkusega kaissu. Nad viivad lapsed eemale, astuvad kilbina nende ette. Üks annab Serafimale lonksu viina, Serafima haarab pudeli enda kätte, võtab veel ühe lonksu ja neelab siis, kuni tal peaaegu paha hakkab. Aga kõrvetus kõhus teeb teda meelekindlamaks. Siis saabub politsei – miilits. Punaste nägudega, tulles viinavõtmise ja laulujorutamise juurest, tunduvad nad hämused ja purjakil, kuid suudavad vähemalt ohjata rahvahulka ning talutavad Serafima eemale surnukehadest, mida ta ei suuda lakata vaatamast.

Ta läheb sõprade juurde, kes klammerduvad üksteise külge. Aga Serafima on verega koos ja sõbrad tõmbuvad eemale.

„Oi, taevake, Serafima, sa oled verine! Üleni!” Serafima kergitab käsi ja ta käed on paksult verega koos.

Ta silme ees tantsivad hõbedased sädemed ja ta vaatab tagasi surnukehade ning seejärel üles rubiinpunaste tähtede poole Kremli tornidel. Kusagil Kremlis räägitakse Stalinile peagi, et kaks koolilast koolist number 801 on surnud vägivaldset surma, ning too rahutu kaval julm jõud asub siis otsima neile surmadele tähendust, tähendust, mis sobiks kokku tema enda kõrgete ja mõistatuslike eesmärkidega.

Kui roosakatriibuline taevas tumeneb, valdab Serafimat korraga peaaegu talumatu veendumus, et see on nende lapsepõlve viimane õhtu. Need lasud lasevad vastu taevast nende elud ning toovad ilmsiks saladused, mida muidu mitte kunagi ei avastataks – ennekõike Serafima saladuse.