Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 10

Demonstratsioon oli lõppenud.

Inimesed tulid vastu, hõlmad valla, mõnel värvilised lindid rinnas. Nende kerged varjud tõttasid kiretu ent selge sügispäikese paistel mööda puhast sõiduteed.

Mööda sõitis sinine tramm, katusel punaste tähtedega kollane loosung.

ELAGU RAHVASTE SÕPRUS!

Noored madrused seisid indiaanifilmi afiši ees ja pildistasid üksteist hasartselt. Küll grupiti, küll üksiti. Mälestuseks Tallinna-päevilt.

Mustis sukis tüdrukud, hallid tudengimütsid peas. TPI, tehnikateaduste taimelava. Seegi feminiseerumas.

Devuški, hüüdis üks madrus ja teised naersid.

Tüdrukud näitasid keelt ja lisasid sammu.

Gastronoomist väljus vintis mees ja karjus vihaselt: Ruudi!

Lipud. Iga maja seinal lipp. Mõni maasse­vajunud puumaja oli nii pisike, et lipp varjas fassaadi. Loosung.

ELAGU SUUR OKTOOBER!

Ühe kõrge eestiaegse üürimaja tulemüüri varjas Leonid Brežnevi hiigelportree. Range ja õiglane pilk paksu kulmupuhma alt vaatas üle poole Kalamajakandi.

Kõik nii, nagu alati olnud.

Ei, siiski mitte. Ühel mehel kiskus naine näo katki.

Pea õlgade vahel, krimuuslatud põsk mantlikrae varjus, kiirustas Avo agulist välja.