Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 13

„Ohh, kuule, ära seda minu käest nüüd küll küsi. Mina ei tea, mina ei tahagi teada. Kuhugi ta läks. „Tervisesse” võib-olla. Aga arvad sa, et nad veel seal on? Neil on see Toomas ka kambas … ja-jaa, no-noh! Ja mind see asi enam ei huvita. Tehku, mis tahavad. Kõige parem, kui satuksid kogu oma kambaga miilitsasse.”

„Kuule, Pille, tule siia. Hakkame koos pidu pidama.”

„Ma ei saa ju! Ma pean poissi valvama, kuidas sa ometi ei taipa? Ta jäi just praegu magama, mõistad sa!? Küll sul see kõik ees seisab… Noh, olgu, nägemist.”

Pille pani toru ära. Ta oli Helvega liiga teravalt kõnelnud. Aga mis sellest. Pille tahtis praegu üksinda olla. Pille ei tahtnud ilmakärast midagi teada. Pille tahtis põhjalikult õnnetu olla.

Kõik oli õnnetus, kõik oli nurjatus. Abielu ja interjöör selle ümber. See vastik puumaja, kus ta nüüd elas. Ja eriti need vastikud tapeedid — luitunud, maitsetu mustriga. Kõige rohkem tegi viha aga väljavaade toaaknast: sügis, raagus puud, hoovid, plangud, katused, korstnad, pesunöörid, prügiurnid. Ning Kalamaja vanamoorid siin-seal koperdamas. Kõik oli kole ja nurjatu. Pers-pek-tii-vi-tu.

(Pille oli sündinud Kopli liinibarakis.

Pille kollektsioneeris viimase ajani filmitähtede fotosid. Monroe, Bardot, Lužina, Eve Kivi, Terje Luik… Mõnikord tahtis ta — iga aastaga küll aina vähem, kuna see oli paraku üsna ebareaalne, — et temagi oleks filmitäht, väga kihvt filmitäht, ja mitte siin, mitte siin, vaid seal, kus tähed elavad loomulikku täheelu, filmitäht, kes mõnikord on nii armuline, et lubab ennast suudelda mõnel kuulsal mehel: mõnel kirjanikul, dotsendil, kümnevõistlejal, gangsteril; filmitäht, kes joob graatsiliselt, pisikeste degusteerivate lonksukestega häid margiveine, palju paremaid kui hotell „Tallinna” valuutabaaris, ja kellel on palju raha.

Piisavalt.

Noh, igatahes täitsa palju.

Kümme tuhat rubla.

Dollarit.

Ja siis ükskord sõidaks ta ära.

Kuhugi kaugele, kuhugi väga-väga kaugele, kus on väga-väga ilus.

Näiteks soe meri. Puhas kullakarva liiv. Ja helepunane jahtlaev.

Ja siis ta puhkab, üteldes tasakesi, rinnahaälel:

„Teate, kui väsinud ma kõigest sellest olen.”

… ja kõik, kes satuvad teda parajasti kuulma, leiavad, et tal on tuhat korda õigus. Kauni, kuulsa, ületöötanud staari õigus… Kõik on temast vapustatud!!)

Pille polnud ausalt öeldes kunagi proovinudki täheks saada — isegi mitte koolilaval. Ta töötas kummitoodete vabrikus arvestajana. Kuulsate meeste suudlused polnud ka midagi erilist. Ükskord Avo sünnipäeva ajal läks näiteks noor kirjanik Paul Koovitaja endaga sassi ja püüdis teda suudelda. Ta rääkis seejuures midagi segast Havai mimoosidest ja niudevööde prinkusest, seejärel aga tõttas väljakäiku öökima. Peale kõige muu armastas Pille Avot (kui nad parajasti ei riielnud) ja neil oli alati vähe raha.

Poiss magas. Pille otsis tegevust. Ta võttis esimese kättejuhtunud ajakirja, see oli maikuine „Noorus”. Ta lappas seda siit-sealt.

„EÜE stardivalmis!” luges ta. „Kuu aja pärast, täpsemalt 20. juunil, alustab taas tegevust Eesti Üliõpilasnoorsoo Ehitusmalev. See loodi aasta tagasi ning mulluse hooaja kokkuvõtted olid üsna rõõmustavad… „Nooruse” toimetust külastasid maleva komandör Toomas Etverk ja üks tema kolmest asetäitjast Aarne Vahtra…”

„Et meie põldude saagikus aasta-aastalt kasvab, selles on suuri teeneid ka mineraalväetiste tootjail,” luges ta. „Maardu maapõuest väljakaevatud fosforiidimaak, käinud läbi keemilised rikastus­protsessid, aitab põllumehel võita enamsaaki igalt põlluhektarilt. Ühe tonni fosforhappe arvel võib täiendavalt saada kakskümmend tonni rukist või nisu, vähemalt viiskümmend tonni kartuleid. Ning kui uskuda teadlaste arvestusi, siis…”

„Majakovski loeb poeemi „Vladimir Iljitš Lenin” Ajakirjanduse Majas,” luges ta. „Harva olen minagi kilki laulmas kuulnud, tihtimalt ise, kilk peas, laulnud,” luges ta. „Rummo taidurlik sõna võiks eraldi uurimisobjektiks olla,” luges ta. „Sulaki jõel ehitatakse Tširkei auuli lähedal hüdroelektrijaama, mille tammi kõrgus on 260 m,” luges ta, oigas raevukalt, viskas ajakirja tagantkäe minema, tõusis, läks riidekapi juurde, võttis selle tagant märkamatust peidupaigast pudeli kirsilikööri. Sellest pudelist polnud aimu kellelgi, kõige vähem Avol.

Kui Pille oli väga õnnetu ja Avot ei olnud kodus, siis otsis ta välja kirsilikööri, samuti aga vanade raamatute, fotoalbumite ja õpikute vahelt mõne oma neljast keskkooliaegsest päevikust.

Just niimoodi tegi ta ka nüüd.

Kõigepealt sattus ette lehekülg aforisme.

„Naine ei taha, et teda kerjatakse, vaid võidetakse.” — „Naine — nõrkus on su nimi.” — „Suudlus on armastuse käsiraha.” — „Mehed kõnelevad armastusest. Milleks? Sest nende esimene armastus, nende viimane armastus ja nende ainus armastus on nende enesearmastus.”

Pille krimpsutas nägu — liköörist, pahameelest, rängast elutõest — ja libistas mõned leheküljed edasi.

„… Mari ütles, et K. tulnud kellegi võõra tüdrukuga käevangus. See oli muidugi väga ebameeldiv uudis mulle, kuid ma suutsin ennast hästi valitseda. Läksin P-ga tantsima. Kui K. saali tuli, vaatas ta kohe minu poole. Siis aga kadus. Pärastpoole aga jooksid tüdrukud minu juurde ja ütlesid, et K. norib koridoris P-ga tüli…”

See oli üheksandas klassis. K. oli Kalev, töötas tehases, oli iseseisev inimene, temast kaks aastat vanem. Pille tunded tema vastu olid suured. See oli hoopis midagi muud kui sellele eelnenud platooniline armastus näitleja Rein Areni vastu. Pille oli Kaleviga juba mitu korda suudelnud.

Hiljuti tuli Kalev talle inimtühjal Nikonovi tänaval vastu. Nad polnud viis aastat näinud. Pille rääkis Kalevile, et on teist korda abielus, et tal on väike poeg ja et ta on eluga rahul. Kalev nägi kuidagi ükskõikne ja uimane välja. Ta ütles ilma keerutamata, et sai hiljuti lahti — kust? laagrist, noh. Kas siis Pille polnud kuulnud? Pille oli midagi nagu tõesti kuulnud. Aga need autod olid siiski ära aetud ja mitte varastatud, ütles Kalev ja küsis, kas ta ei tea talle mõnda mõistlikku töökohta soovitada. Pille ei teadnud.

„Nojah, eks ta ole,” nentis Kalev ükskõikselt. Tal olid tuimad, ärapleekinud silmad.

Aga Pillele meenusid nüüd sellesama noormehe hoopiski teistsugused silmad. Too talvine tantsuõhtu… Kui Pille jooksis garderoobi poisse lahutama, pidi tal neid surmapõlgavaid silmi nähes hing kinni jääma. Võib-olla viivitas ta sekundi või kaks, enne kui otsustavalt sekkus… Ühele naiivsele kooliplikale ei tohiks seda ometi pahaks panna?

Pille ohkas, pani vana päeviku käest, nilpsas likööri ja jäi käsipõsakil konutama.

Kuni helises telefon.