Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 6

… Nii kaua, kui ta ennast mäletas (oma alati külmetavaid punaseid käelabasid, oma alati tühja kõhtu, oma ebamääraseid süngeid mõtteid, oma harvu, ent see-eest pööraseid raevuhoogusid), oli teda alati varem või hiljem hakatud Suslikuks hüüdma. Kolmes lastekodus, mida ta mäletas. (Oli veel neljaski, mida ta ei mäletanud.) Tööstuskoolis, kus talle püüti õpetada midagi, mis teda ei huvitanud. Kõige rohkem jäid tööstuskoolist meelde kaklused. Lõpukuudel ei puutunud teda enam keegi. Suslikuks hüüti teda ka traktoritehases, kus ta ligi pool aastat pühkis luuaga tsehhiruume ning alles seejärel tööpingi taha sai. Ta treis mingit jublakat. Meister oli millegipärast hämmeldunud, kui avastas, et Susliku jublakas pole halvem kui teistel. Suslikuks hüüti teda ka ühiselamutoas, kus ta õppis viina jooma ja kitarri tinistama. Tõsi, ta ei saanud selgeks ühtki meloodiat. Mõnikord ümises ta mingeid sõnatuid kaeblikke viise, hääl kõrge ja kuri. Need viisid tulid iseenesest, kusagilt tema seest, ta näljasest kõhust, ta teadmata päritolust. Ta ei teadnud oma vanemaid ega rahvust. Vanematest lakkas ta unistamast umbes kaheksaselt, rahvus polnud teda kunagi huvitanud. Passi pandi ta kirja kui venelane, ehkki selles oma ainsas keeles ei pruukinud ta suurt üle poole tuhande sõna. Milleks? Ta ei saanud aru, miks pidid inimesed üldse eriti rääkima. Hädatarvidust selleks ei olnud. Milleks kõik need keeled, rahvused, kogu see jama? Nii nagu tema aru sai, oli tegu kapitalismi iganditega.

Tal olid kõrged põsenukid ja raske tume pilk. Ta vältis inimestele otsa vaatamist. Ta oli ammu aru saanud, et teda ei armastata. Ta vastas samaga.

Suslikut oli ta ükskord ühes ajakirjas pildi peal näinud. See pilt ei solvanud teda. Suslik siis Suslik.

Kui tuli aeg, kutsuti Suslik armeesse. Ta oli seda sügist juba ammu oodanud. Ta ei tahtnud enam jublakaid treida ega toakaaslaste jutuvada kuulda. Nood rääkisid põhiliselt naistest ja plikadest. Ta arvas, et satub tööpataljoni, aga ei, asi läks teisiti, temast sai piirivalvur. Ta ankeet oli sobiv. Ta hakkas kandma roheliste pagunitega vormiriideid. Hommikust õhtuni sisendati talle, et ta on eesliinil, et Nõukogudemaa piir on püha, kust ei tohi üle lasta ka kõige lähedasemat inimest. Algul oli Suslik natuke nõutu: piir asus vanas võõrapärases linnas mere ääres, suvel oli siin tuhandeid suplejaid ja laht oli purjekaid täis, eesliini kujutas ta veidi teisiti ette. Hiljem jäi uskuma. Lähedasi inimesi tal polnud. Karantiini ajal äratas jefreitor Burlakov ta ükskord keset ööd üles ja küsis karmi sosinaga: kuidas sind lapsepõlves hüüti, salaaga? Suslik, vastas ta pikkamisi ja pööras selja. Aga mis see lapsepõlv on, küsis ta vastu, nägu seina poole. Burlakov taandus. Vabanda, vennas, ma ei teadnud, pomises ta.

Nüüd oli sellest kaks aastat möödas. Suslik oli sõjaväega harjunud. Teist elu ta ei tahtnud. Nagu ikka pühade ajal, oli ta köögitoimkonnas. Ta ei näinud selles järjekindluses mingit erilist saatuse ülekohut. Köögis sai alati süüa. Hommikusöök oli möödas, söökla tühjenenud, toimkonna­kaaslased lauad koristanud. Rasvased taldrikud kuhjusid nüüd vannis. Nendele pahises kraanist tulikuuma vett. Kõik oli kultuurne. Suslik raputas vanni natuke sinepipulbrit, kääris võidunud tööpluusi varrukad üles ja haaras mõla järele.

Lahtisest nõudeluugist kostis muusikat. See oli ümmargune krapp, mis üksinda ja reipalt söökla seinal mängis. Suured ülemused, marssalid ja kindralid, hüüdsid kaugel suures pealinnas vajalikke käske. Moskvat Suslik austas. Moskva oli maailma tähtsaim linn. Ja riigis oli kõik korras. Suslik võis rahulikult ja kultuurselt nõusid pesema hakata. Tal oli jäänud veel aasta teenida. Selle ajaga lootis Suslik jefreitoriks, veel parem aga nooremseersandiks saada, et siis kirjutada raport soovist jääda üleajateenijaks. Siis ta enam taldrikuid ei nühi, vaid vaatab pealt, kuidas seda tehakse. Siis annab ta korraldusi. Võib-olla saab ta tööle koguni toidulattu.

Vesi oli liiga kuum. Suslik otsustas natuke oodata. Ta koukis püksitaskust välja viilaka valget leiba, puhus sellelt puru maha ja hakkas sööma. Kõht jäi temaga rahule. Hing oli tühi. See polnud paha tunne.

Aga siis astus pesuruumi majandusvanem, vana kipras näoga mees. Tal oli paraadmunder seljas ja medal rinnas. Ta nägi välja nagu ohvitser.

Suslik laskis oma punetavad käed külgedele rippu. See oli vilunud soldati liigutus, mis markeeris austust auastmelt vanema ja iseenda vastu.

Majandusvanem oli mõtlik. Ta pani käed rinnale. Ta oli väejuht.

„Sihuke lugu… Lühidalt: annad toimkonna üle. Dibenkole. Sa ei küsigi, miks? Ah jah, sina ei küsi midagi… Ma siiski ütlen. Dibenko tarvitas eile alkohoolseid jooke. Sina aga mine üles, võta hoidlast oma paraadmunder ja joostes major Gallitski juurde.”

„Just nii,” ütles Suslik kõlatult.

Imestus oli talle võõras. Ta tegi kohmaka keskendunud pöörde ja läks pesuruumist välja. Läks? Ei, marssis.

Vanem vaatas talle järele. Tema oli küll imestunud. Ta teadis, et Suslik ei mõista vähimatki nalja. Samas polnud vanem oma pika teenistuse jooksul näinud ühtki teise või kolmanda aasta sõdurit, kes köögitoimkonnas rivimäärustikku oleks täitnud.