Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 9
6.
Оглавление„Ma siis lähen,” ütles Esko.
Ema istus kamina ees. Uuriv, kurb, tark, tüütu pilk tumepruunidest pungsilmadest.
„Hästi.”
Teises nurgas, akvaariumi juures, istus vanaema. Väikesed kahvatud kalad ujusid rohelises vees aeglaselt üles ja alla.
„Esko,” küsis vanaema rangelt, nagu esimest korda elus, „millas sina ükskord aru pähe võtad?”
Esko kehitas õlgu.
„Sina ei võtagi,” otsustas vanaema, olles teda põhjalikult uurinud.
„Ja mida ma Helvele ütlen, kui ta tuleb?” küsis ema.
„Ütle, et… Ah ütle mida tahad. Läksin välja ja kõik.”
„Kõik?” kordas ema kurva irooniaga.
„Muidugi,” ütles Esko.
„Esko!”
Ta vaatas kärsitust varjamata tagasi.
„Sa oled viimasel ajal jõhkraks muutunud, Esko,” ütles ema.
Vist küll, oleks ta äärepealt vastanud. Aga siis oli ta õnneks juba pikas poolpimedas esikus, tõmbas mantli selga, krapsas tikku, süütas sigareti ja silitas suurt niiskete silmadega koera, kes tasakesi ohates tema juurde lonkis.
„Hei-hei, Sammi,” ütles Esko.
Selleks korraks jäi kõik seljataha, see muutumatu vaikelu, suur, hämar ja jahe tuba, kamin ja akvaarium, klaver ja pruun kohvikann, kaks pikka kõhna hallipäist, aina sarnasemaks muutuvat naist. Ema ja vanaema. Ühtemoodi intelligentsed, skeptilised, masendavalt loogilised, piisavalt kalgid, täiesti eluvõõrad — nagu mingid pagenduses viibivad aadlinaised.
Mõnikord arvas Esko enda kohta, et tema on siia korterisse, siia peresse sattunud leidlapsena. Umbes samuti nagu koer Sammi.
