Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 8

Tom. Toomas Randmaa. Iseenda nahas, iseenda hädadega.

Ümberringi toimus midagi võõrastavat. Ta ei suutnud sellesse süveneda. Tänu taevale, tuttav põiktänav, jalad olidki ta kohale toonud. Hetk hinge­tõmbamiseks. Tarvis keskenduda. Mis meil nüüd ongi? November, helde taevas! Alles oli vananaistesuvi. Pühad? Millised? Sellele mõtleme pärast. Mis päev? Teisipäev. Aga mis tähtsust sel enam… Täielik võõristusefekt pluss mingid sündroomid veel.

Nagu võõras linnas. Või nagu miraažis. Kes need lipsuga mehed siin on?

„Tere,” pomises ta šveitserile.

„Ohoo?” ütles see. „Keda ma näen! Pühad, Tom?” Silmapilgutus. Närvitõmblus või refleks? „Kadunud poeg. Mine, mine, küll sa koha leiad.”

„Ei-noh-jah…” kohmas Tom. Ta pidi ju natuke häält tegema. Naeratada püüdis ta ka. Kuidas siis teisiti. Tom kartis šveitserite sõprust.

Mis see šveitseri asi, kes uksest sisse tuli — Tom või tema astraalkeha. Mis kuupäev täna siiski tegelikult on? Teisipäev, seitsmes november. Aa — selge. Sellepärast kõik nii võõrik ongi. „Tervis” puhaste kraedega mehi täis. Sellepärast täna kõik pühadest räägivadki. Muide, hommikul oli mul see meeles. Aga kus ma hommikul olin? Lühidalt: kui Esko (veel parem, koos Avoga) veerand tunni pärast kohal ei ole, läheb Randmaa Raekoja platsile, ajab koonu taeva poole ja teeb hundi häält.

Ilmtingimata.

Hullematki siin linnas tehtud.

Ta andis mantli ära, sikutas kortsus püksid vöökohalt kõrgemale ja läks, pilk maas, kiiresti saali.

Kõik puhta võõrad näod ja võõrad keeled.

Nagu mingil võõral maal, võõras linnas, võõras baaris.

Tom ostis kannu õlut, jõi ahnelt mitu sõõmu ja jäi siis vaikides enda ette vahtima.

Tom oli pigem pikk kui keskmist kasvu, vimmas ja varakult kiilanev.

Kunstniku moodi ta küll polnud. Kõige rohkem sarnanes ta praegu allakäinud kontoriametnikuga, kes on oma aruanded ära kaotanud või koguni maha joonud, kellel pole elult enam midagi head loota.

Ühest laudkonnast viibati talle. Tom naeratas välkkiirelt vastu. Ta naeratus oli võluv, tilluke, soe ja tark, tal olid väga valged hambad. Ta naeratus mõjus usaldust väärivalt. Muidugi oli ta kunstnik! Aga seda kõike vaid viivuks. Taas norutas ta pooliku kannu kohal nagu ahastav noor klerk. Tal polnud aimugi, kellele ta viipas. Viimasel ajal ei olnud ta eriti valinud, kellega juua.

Tom. Toomas Randmaa.

Kõige traagilisem oli see, et aju olid okupeerinud mingid diletantlikud salmid. Kust nad tulid, kuhu läksid? Nad möllasid peas nagu jõhkrad suvilarüüstajad. Tom kartis neid, nagu korralik inimene kardab huligaane. Tom pidas kunsti pühaks, seega ka luulet, ta jälestas diletantlikke pilte ja salme, kõige rohkem enda omi. Umbes selliseid: Mees, su paberlaevuke nüüd elutoimis…

See oli õudne! Tom krimpsutas valuliselt nägu ja rüüpas õlut. Aga košmaar jätkus: Kõik on nii halb nagu elus — kas saab olla midagi veel halvemini kui elus…

Tuleks see Esko ometi kiiremini! Veel parem, kui ka Avo tuleks!