Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 12

Hommikul demonstratsi­oonile minnes pidi Helve tahes-tahtmata mööduma sellest suure toa vanast diivanist, kus norskas tuntud maletraagik. Riided seljas, suu pärani. Sellest pildist piisas, et tõuseks uus vihahoog, mitte põrmugi nõrgem öisest. Ta oleks heameelega Eskole millegagi virutanud. Helve paugutas vanade daamide hommikuunest hoolimata välisust ja lausa jooksis bussipeatusse.

Instituudi ees oli hulganisti rahvast. Nende grupi naised ja tüdrukud moodustasid monoliitse sõõri. Helve rääkis oma sõbratarile, alati unise olemisega, ent kõige virgemale õppijale Paks-Tiiule kõik kiiresti ja täpselt ära. Ta ütles lõpetuseks, et ootab ainult selle päevani, mil titega maha saab. Kevadel on ta sellest majast läinud nagu üks vile. Paks-Tiiu mõtles järele ja ütles, et Helve on loll. Paks-Tiiu elas ikka veel ühiselamus, tema võttis asju puht­pragmaatiliselt. Muidugi olin ma loll, nõustus Helve. Sellepärast, et ma üldse Eskoga abiellusin. Sest kogu instituut teadis, kes on Esko — lohe, lakard, naistekütt. Tead, kuidas ta mulle abieluettepaneku tegi? Ütles, et kõik sõbrad on juba naisemehed, peaks ka proovima. Ma oleksin pidanud talle vastu kõrvu panema, aga … lühidalt, naiivse maaplika asi. Enam ma pole naiivne maaplika. Ja üldse abiellusin ma temaga ainult sellepärast, et mul on hea süda, ütles Helve.

Paks-Tiiu vangutas jonnakalt pead. Tal oli eriarvamus. Tegelikult oled sa naistank, ütles ta nii sõbralikult, et polnud võimalik solvudagi. Pärast tuli Keskmine-Tiiu ja Helve rääkis kõik otsast peale üle. Keskmine-Tiiu oli tõsine inimene, tema ei arvanud, et Helve on loll. Ta vaikis. Siis tulid veel Margit ja Pikk-Tiiu. Veel kord arutati Esko ja Helve küsimust. See oli üks nende rühma põhiprobleeme. Margit kui komsorg küsis päris ametlikult, millal härra Virkhaus suvatseb loenguid külastama hakata. Ah, ei suvatsegi, tal üks turniir teise otsa, kähvas Helve, mõtles siis järele ja küsis ägedalt: mis see sinu asi on?

Pärast räägiti muustki. Et milline klass kellele sattus. Neile kõigile olid praktikal sattunud põnevad klassid, ainult Paks-Tiiu nurises, et tal polevat kahjuks ühtki ulakat poissi.

Siis hakkas orkester mürtsuma, suur trumm ohkas kumedalt ja kolonn läks liikvele. Sõbratarid võtsid Helve hoolitsevalt enda vahele.

Igalt tänavanurgalt tuli juurde aina uusi kolonne: koole, tehaseid, truste, laevameeskondi, kontorite rahvast. Lipud, loosungid, stendid, õhupallid ja lilled. Ning peade kohal õõtsuvad portreed. Brežnevit ja Mikojani oli kõige rohkem. Teisi nägusid Helve ära ei tundnud. Novembripäike läigatas puhkpillide niklit ja vaske. Ja kõige kohal, kogu linna kohal näis tümpsuvat üksainus hiiglaslik trumm. Kõik seadsid oma sammu selle järele. Helve oli pärit kaugest tagakülast, linnaelu tipphetked, eriti aga suured rahvakogunemised erutasid teda tänini. Linna oli ta tahtnud, linna oli ta saanud, linna pidi ta jääma! Ta samm oli kerge ja enesekindel. Ta ühtlased hambad särasid sihitus pühadenaeratuses. Ta heledad, kergelt lokkis juuksed lehvisid tuules. Ta jäi vist koguni ühe fotoreporteri vaatevälja. Pärast seda ei tihanud ta viivukski naeratamisest loobuda, ehkki lõugadel hakkas juba valus. Võidu väljaku lähedusse jõudes oli muuseas muutunud ka hoiak Eskosse. Tont temaga, mõtles Helve suureliselt, ja kui järele mõtelda, on Esko viimasel ajal isegi paar milligrammi mõistlikumaks muutunud.

Siis jõudsid nad tribüünide ette. Jõmm-paa, jõmm-paa, tegi suur trumm nüüd eriti aktiivselt häält.

„Elagu nõukogude üliõpilased!”

„Hurrraaaaaaaa!!!”

„Tüdrukud, tüdrukud, kumb see nüüd hüüdiski — kas Käbin või Müürisepp?”

„Tss… Käbin muidugi… Hurraaa!”

„Ei see ega teine — nende eesti keel pole nii hea.”

„Tasa! Mõtle, mis sa räägid!”

„Ja kes see on?”

„Lentsman.”

„Ja need, ja need?”

„Klauson, Vader, Ušanjov, Vaino…”

„Kas see väike vihase näoga mees või?”

„Tüdrukud, kuulge, aga kesse Vaino üldse on? Pole kuulnudki!”

„Psst, lollakas… Tüdrukud, mis te karjute! Tahate pahandusi või? Ja ärge ometi näpuga näidake!”

„Kust sa, Margit, neid kõiki nii hästi tead ja tunned?”

„Tuleb tunda. Komsorg peab kõike teadma — tuleviku jaoks.”

Poole tunni pärast trügisid nad endale kohvik „Energias” välja terve laua, tellisid kohvi ja kooki ning lobisesid tükk aega.

Koju jõudes polnud Helvel hommikusest vihast midagi alles jäänud. Esikus Sammiga mürades tuli ta mõttele, et võiks kinno minna. Muidugi, Esko pole seda ära teeninud, aga olgu talle pühade puhul amnestia antud. Ja pealegi kaotas ta eile ju tõesti viimase partii…

Suures toas mängis hämaruses vaikne raadio. See oli vististi Soome lainepikkusel.

„Tere!” ütles Helve hoogsalt. Silmas korratut ajalehevirna klaverikaanel ja mõtles, et enne kinnominekut teeb ta oma toa ideaalselt korda.

„Tere-tere, Helve,” ohkas hõbehall vanaema sügavamõtteliselt.

„Tere,” ütles tumehall ämm. „Muide, kuidas väljas ilm on?”

„Lausa suvi!”

„Tõesti? Muide, Esko palus teile edasi ütelda, et ta läks välja.”

„Kuhu?”

See oli muidugi täiesti tarbetu küsimus.

Ämm oli seda oodanud. Ta pani raamatu käest.

„Jah, teate, Helve, ma ei saa teie küsimusele vastata. Teie kui filoloog olete kahtlemata tuttav vene folklooriga. Kui ma ei eksi, siis figureerib neil üsna mitmes muinasjutus keegi tuulepea, on ta siis parajasti Loll-Ivan või kütt Akim, kellel on mingi sisemine sund „minna sinna — ei tea kuhu, tuua seda — ei tea mida”. Ämm avas sigaretipaki. „Tehke suitsu. Ah õige, teie praegu ei tee. No vaat, meie Esko on ka säärane. Ja tema läheb alati lausa priitahtlikult … lausa rõõmuga … sinna — ei tea kuhu, et tuua — ei tea mida… Võtke istet, mis te seisate.”