Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 14
11.
ОглавлениеRuumis püsis jahe ja asjalik vaikus. Urbsed tuhmkollased seinaplaadid, kullakas elektrivalgus. Laevailluminaatoriga sarnanev ümar aken avanes halli. Läbi selle võis vaadata inimesi, nagu vaataks tummfilmi. Parasaegu möödus koolilaste ekskursioon. Arvatavasti tegid lapsed kõvasti lärmi. Kuid helikindlad seinad jätsid hääled viimseni sinnapoole. Foonikaruum meenutas millegagi tõepoolest allveelaeva.
Laua taga istus noor naine. Üleni mustas ja liibuvas: must sviiter, must miniseelik, mustad sukad. Ka juuksed olid süsimustad, lakiga poolpidulikuks soenguks fikseeritud. Tugevad mustad kulmud kipras, kõrgetel sarnadel jahe asjalikkus, tegi naine tööd: tõstis laual seisvatest virnadest lindikarpe ringi, uuris nende pealistekste, kandis märkmed üle registrisse. Külm ja tõsine naine — mõne meelest hullutav kaunitar.
Karbid olid täis kahinaid, kohinaid, meremüha, tuuleiile, vihmasabinat, vedurivilesid, äikesekorinat, koerte kila, varesekraaksu, ööbikulaulu, põõsalinnu piiksumist, reaktiivlennukite ulgu, beebinuttu, häiresireene, lõvimöirgeid, uksepaugatusi… Veel hiljuti oli see kõik naisele tundunud millegi väga põnevana, tema enda roll aga vähemalt osalusena loomingulises töös. See polnud enam triviaalne ja tegelikult pea paratamatu noore erihariduseta daami elulahend: olla masinakirjutaja, paljundusaparaadi operaator või väikese ülemuse sekretär: ta teadis, mida see tähendas, kõik oli mitmes variandis läbi elatud. Nüüd siin foonikas istudes polnud paraku enam mingeid optimistlikke tundmusi — ja üldse, nende karpidega võinuks ta tegelda ükskõik millal.
Aga niisama passida ta ei tahtnud. Ei soovinud!
Alla kohvibaari minna ei saanud. Tal ei olnud kopikatki raha.
Oma tööruumis istus ta veel muudelgi põhjustel. Filmigrupp polnud demonstratsioonilt tagasi, nad võisid vajada foonika abi. Ning tegelikult polnud sel naisel üldse eriti kuhugi minna.
Oma tagasiteed oli ta ise igaveseks sulgenud.
Edasi, ainult edasi.
Ent uuedki võimalused jätsid ta jahedaks.
Niisiis istus Ene oktoobripühade esimese päeva ennelõuna paiku oma töölaua taga ja lappas lindikarpe.
Ta oli kakskümmend kaheksa aastat vana. Hinges varasügise kiim ja kaarnad, nagu oli talle luuletanud tuttav poeet A. S. Keda kõike ta ei tundnud! Ah… Aga hing oli tõesti tühi, kuri ja — hale.
Karp ja teine. Jälle karp. Ühel puudus sedel. Ene võttis lindi välja ja seadis magnetofonile. See käis ta nõtkete sõrmede vahel täiesti automaatselt. Mõtted uitasid oma radu. Kui mingeid mõtteid üldse oligi.
Kahin, praksatused. Otsekui tikutõmbamine. Jälle kahin.
„Üks, kaks, kolm…”
See oli Ene enda hääl. Võõravõitu nagu makilindil ikka.
„… neli, viis, kuus…”
Soovimatu elamuse eelaimus sundis korraks õlgu võbistama. Näpp kerkis stoppnupu kohale. Aga ta polnud veel kindel…
„… seitse, kaheksa, üheksa… Soh, aitab küll.”
Ta tundis lindi ära. Tahtis selle seisata, kuid jäi hiljaks. Lint jõudis temast ette, hakkas elama minevikuelu, Enel jäi üle ainult punaseks lakitud küüs hammaste vahele pigistada ja kuulata — hajuvalt, ahnelt, ennastpõlgavalt. Üle põskede levis kuumalaine. Ja veel tundis ta millegipärast närivat näljatunnet. Nagu seal, selles hiljutises elus pahatihti. Nagu paraku ka nüüd, just praegu. Seal, selles hiljutises elus, tol helikonserviks vangistatud hetkel oli olnud nii: pastellsinine taevatriip punaste kardinate vahel, trammide rütmiline kolin akna all, tihe suitsuvine väikeses toas — ja see tunne, mida looduses kasvanud inimesed eksimatult tajuvad: sa lihtsalt tead äkki, et suve enam pole, aga sügis pole samuti veel päral. Nii oli tol augustiõhtul.
„Tule siia, ütle paar kaalukat sõna!”
„Milleks?”
„Tahan.”
„Ei tule. Mul on ko-kole hääl nagu raudplekk. Ja kõnedefekt kah. See makk läheb ri-rikki!”
„Tule, no tu-ule! Vana tõrges rumal. See on pealegi väga kohutav pilt, mida sa seal joonistad. Tule ära.”
„Kust ta kohutav on?”
„Kas siis inimestel saab sihukesi ruudulisi silmi olla? Ei saa ju! Mina olen maal kasvanud, mina ei saa seda uskuda.”
„Ära hoople oma loo-loomulikkusega. See on hoopis hi-hingehariduse piiratus.”
„Mis sellest? Ikka on kole pilt. Aga kui ma ütlen, et on ilus pilt, kas siis tuled? Aga kui ma sulle laulan? Voh! Seda pole sa veel kuulnud! Kas sa siis tuled või ei tule? Kuule, kodanik, ma pean ju seda uut makki kontrollima, on sulle selge? Selleks on vaja ka meeshäält. Kas saad aru, kas saad aru, kas saad aru…”
Kahin. Vaikus.
Miks ma selle maki tol õhtul üldse kaasa võtsin, mõtles Ene nüüd millegipärast, otsekui oleks see kõige tähtsam. Selle uut tüüpi reportermaki? Sellega ei saa ju muusikatki lindistada. Järelikult tahtsin ma tõesti ainult…
Peaaegu hääletult avanes vaheuks. Ene lülitas lindi tagasikäigule.
„Millega tegeleme?”
„Ah, sina… Kustutan siin üht praaki,” ütles Ene ilmetult.
„Selge. Filmimehi pole?”
Miks ta küsib? Miks ta räägib? Ene raputas pead.
„Oi, oi! No mis sa kostad. Sel moel keeratakse meie pühadeprogramm puhta nahka.”
Diplomaatia tipp — võta kinni, millisest programmist jutt on. Ent siis lõppes diplomaatia ära, Ene õlale asetus delikaatne, ometi oma õigusi aimav käsi.
„Pole vaja,” ütles Ene. Tajus, et oli liigteravaks muutunud, ja parandas ennast: „Mõni võib tulla.”
Käsi lahkus õlalt sama pehmelt, nagu oli sinna tekkinudki.
„Mida me õhtul teeme?”
„Ma ei tea! Ma ei tea… Mis me sellest praegu räägime… Pole ju aimugi, millal täna üldse majast välja saab.”
„Majast? Vahva! Sa oled lõplikult sisse elanud. Tead, et ainult tõelised fännid ütlevad televisiooni asemel lihtsalt maja? Kuule, kulda, lähme alla, joome paar tassi kanget kohvi.”
„Ei hooli. Ja palun ära ütle mulle kunagi kulda.”
„Oi, aga miks?”
„Ei meeldi ja kõik… Võõrsõna.”
„Ohoo, mis mürk naeratus? Tunnen su ära. Algul sa selline ainult olidki. Märkuse jätan meelde. On sulle muide öeldud, et sul on rongakarva juuksed?”
„Korduvalt. Kuni nad ükskord ütlemiste kätte halliks lähevad.”
„Hea küll, hea küll… Näen, et tuleb taanduda. Jahtu vahepeal maha. Mina pole milleski süüdi.”
„Ei ole, ei ole.”
Ene jäi üksi. Ta kustutas lindi, nägu kivine, silmad veekalkvel. Silmad olid sinakashallid ja põhjatut leebust täis, otsekui mõnest teisest elust päranduseks saadud.
Siis süütas Ene sigareti. Oli seda kõike vaja. Ju siis oli. Täpipealt minu saatus. Ikka mingi paha enne, ikka midagi, mida oodata ei oska. Ja pärast ütlevad nad, et mina olla tujukas. Ah, mingu nad…
Kõige rohkem masendas aga pilt, mis jälle vägisi silme ette kerkis.
Tom jookseb üle väljaku, väljak on kuidagi ebaloomulikult suur, autonoomne, servitu, äralibisev. Kõik muud detailid peale siksakiliselt liikuva Tomi (inimesed, sõidukid, hooned, kioskid) on nagu elutu mulaaž. Tom sarnaneb aga hullunud põrnikaga. Ta mantlihõlmad rapivad nagu kitiintiivad.
Nii sõgedaks polnud tema pärast veel ükski mees läinud. See jooks võttis viha ja valu. Tal oli Tomist kahju. Tom oli nagu kaitsetu laps. Ta oligi ju alles päris poisike.
Üks asi peaks nüüd lõplikult selge olema: ei mingeid kunstiinimesi, ei mingeid loovaid mehi. Sealt pole vähimatki loota ega uskuda. Nemad on mingi eritõug. Või koguni rass? Olenemata east, edust, rahast. Sest nemad on etteaimamatud. Nad on ebanormaalsed — kuna teevad ebanormaalset tööd.
… Äkki märkas ta, et ringiga tagasi jõudnud koolilaste ekskursioon vahib pärani silmi tema illuminaatorisse, vähemalt sada silma! — ja et noor naistoimetaja, nende giid, näitab tema peale näpuga. (Näete, seal … seesama naine!) Küll oli halvav hetk!
Ene tõttas, pea maas, riiulite varju.
