Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 5

Pille oli veel voodis.

„Tere hommikust.”

„Ah juba tulidki…”

„Kuidas magasid? Kas Kim karjus?”

„Pst,” tegi Pille, haigutas ja ajas kohe seejärel huuled valuliselt mossi. Pillel oli väga energiline miimika. Eriti väljendusrikkad olid ta prisked huuled. Ta kaebas sosinal:

„Tead sa, Avo, usu või ära usu, aga ma lihtsalt ei taha kuulata sääraseid ebamõistlikke küsimusi. Mis sa arvad, et ta äkki heast peast ei karjunudki või? Häh! Pühade puhul, eks ole, muidugi, et emme saaks välja magada!”

Varem olid sellised valangud Avot millegipärast vaimustanud. Talle oli tundunud, et ka Pillele meeldivad sõnad. Et temagi tajub nende lõhnu ja värve, proovib neid keelel, katsetab neid nii ja teisiti. Nüüd hakkasid mõned tarbetult kiuslikud, tarbetult agressiivsed tiraadid teinekord vastu. Tal oli seejuures süüdlaslik tunne. Talle ei meeldinud oma naise suhtes kriitiline olla. Praegu ei teinud ta Pille juttu lihtsalt kuulmagi, küünitas ennast lapsevoodi kohale ja vaatas. Kim magas, tilluke nina tillukeses rusikas. See polnud kogemata. Ta hoidis endal alati magades ninast kinni.

„Kuule, kas midagi süüa on?” küsis Avo seejärel sosinal.

„Sa tead ju väga hästi, et meil pole raha.”

Avo läks kööki. Laual vedeles pesemata taldrik. Ta tõstis selle kraanikaussi, mõtlemata seejuures midagi. Neil oli kuidagi juba algusest peale nii, et üks taldrik või tass kippus kuhugi vedelema jääma. Ta avas sahvriukse, leidis jupi suitsuvorsti. Vakstumustrit põrnitsedes sõi ta selle tõttamata ära. Huvitav, millest see tuleb, et meil iialgi raha ei ole, mõtles ta. Siis läks ta magamistuppa tagasi, võttis riided seljast, pani need kappi ja vupsas voodisse.

„Vastik habe,” õiendas Pille, silmad kinni. „Tead, kui vastik habe see siiski on. Ma lihtsalt ei kannata. Võta oma pea ära. Kuuled sa siis?”

„See on minu tark pea. Kui ei meeldi, tõuse üles. Ma tahan magada.”

„Tark pea? Kellel on tark pea? Sinul või…? Küll on alles jutt! Häh! Vaat ei tõuse! Sina mind ei kamanda! Kus mul dotsent väljas!”

Avo oli ka ise veidi imestanud, kui äkki naise jõuliselt kaenlasse haaras.

„Pane nüüd natukeseks ajaks oma ebanormaalset juttu patrav suu kinni,” sosistas ta.

„Ise sa oled ebanormaalne… Hull… Või diagnoose panema… Kuuled siis! Jäta järele! Tead, ma hakkan karjuma… Mis, sul on tõsi taga või… Hommikul ei tohi… No kus on täkku täis… Pärast ole päev läbi uimane … no olgu…” Viimased sõnad ümas Pille läbi torukil huulte, lõtvus, valgus pehmeks, avanes, oli soe, märg, valmis. Ta polnud silmi avanudki.

Millal Pille voodist tõusis, seda Avo enam ei kuulnud. Ta magas.

… Pille tõmbas palja ihu peale rohelise kombinee ja astus peegli ette. Mürkroheline kombinee, valge palistus allserval. SDV toodang. Saksa oma küll, aga juba kitsas. Siit ja siit. Jube, kuidas ta pärast sünnitust on muutunud! Peaks võimlema, peaks jooksma. Aga kus sa siin Kalamajas jooksed, vanamoorid hakkavad appi karjuma! Ei tohiks üldse süüa. Ega ta suurt söönudki. Kas võileib on toit? Kas tordilõik üle tänava kohvikus on surmapatt? Päris nälgida ka ei saa, niigi jäi poiss üsna varakult rinnapiimast ilma. — Siis silmitses Pille Avot. Altkulmu küll, mine tea, millal see komme oli tulnud, aga tegelikult sisemise hellusega. Ta keha ujus ja surises, mis sellest, et pea oli natuke hajuvil. Avo oli üle hulga aja jälle ta olemust vapustanud — üleni ja jäägitult. Tükk aega polnud ta nii vägev olnud. Vahepeal oli mees mitu nädalat elanud niimoodi, nagu ta ei teakski, et tal naisterahvas voodis magab. Pärast rasedust ja sünnitust olid need asjad neil endisega võrreldes juhuslikumad ning üldse teisiti. Pille arvas endal mõningaid elukogemusi olevat. Ta oli juba üsna noorelt aru saanud, et see talle meeldib. Ema kartis koguni, et ta võib litsiks minna. Ei läinud ta midagi, ehkki kunagi olid kolm või neli meest küllaltki tõsiselt kogu ta olemust vapustada suutnud, aga kui aus olla, siis kaugeltki mitte nii sügavalt kui Avo. Nii hingelises kui ka otseses tähenduses. Neist asjadest polnud eriti kombeks rääkida või kirjutada, aga sügavus jääb sügavuseks. Pille kasvumaadel, Kopli barakkide vahel ja kasside järele lõhnavates koridorides, leidus ikka naisi, kes olid kõiki asju õigete nimedega nimetanud. Kellel pikk, kellel väike riist, kellel ei tõusnud üldse. Nii iseloomustati mitmeid ümbruskonna noori elumehi, kõiki neid Vitjasid või Kutte. Neid Pille endale ligi ei lasknud — ja mitte ainult salajase eelinformatsiooni tõttu. Nende tase polnud see. Pille arvas juba üsna murdeeas oma õiget hinda teadvat. Eks see elu enne abielu olnud omamoodi risk ja viletsus, stress, nagu nüüd intelligentsemalt öeldakse — et ei jääks vahele, et ei jääks rasedaks ja nii edasi. Enne praegust aega oli veel üks abielu: paberite järgi. See oli rumal lastelugu, mis lõppes sisuliselt kohe pärast abikaasa sõjaväkke minekut. Nüüd oli tegelik abielu. Muidugi, ega naisemees suuda oma pidevat partnerit lõpmata üllatada, seda oleks temalt palju nõuda. Aga täna hommikul sai Avo sellega jälle hakkama. Paari aasta eest oli ta pidevalt pöörane. Avo välimuse taga — tema meest võis eemalt vabalt pidada mingiks aspirandiks või koguni teaduste kandidaadiks — oli varjul gladiaatori ägedus, kui elu intiimseks muutus. Ja vastav mõõk kah, muigas Pille.

Ta kiikas peeglisse, lõi rinnad riivatult ette, nii et need pooleldi kombineest välja kargasid. Hööritas puusi ja väristas reisi, pani ühe silma kinni ja otsustas: veel pole väga viga, päris hõrgutav pontsik, ainult ühtki grammi juurde võtta ei tohi. Siis tuli pähe mingi muu mõte — ja kadus samas. Viimasel ajal oli see tihti nii. Ühtki mõtet ei jõua lõpuni mõtelda. Aina Kimi kisa, piima soojendamine, puder ja mahl, lapid ja kõristid… Aga mis sest kõigest mõtelda.

Mõtlemisest ei saa söönuks.

Avo magas endiselt liikumatult ja vaikselt nohisedes. Hea, et ta ei norsanud. Pille kasuisa oli müristanud nagu paras äike. Äkki tabas Pillet ootamatu haledushoog. Absurdne ja täpne. Nimelt tundus talle äkki täiesti tõemeeli, nagu näeks ta Avot esimest korda. See punane habe, kitsas ninaselg, murekriips kahvatul otsmikul. Natuke imestunud ja natuke valuline suujoon. Mees mingist hoopis teistsugusest maailmast, võib-olla koguni kosmosest? Viimasel ajal räägiti kosmilistest külalistest palju. Nali naljaks, üks oli küll imelik — Avo imestas vahetpidamata paljude endast­mõistetavate asjade üle. Miks inimesed omavahel nii palju räägivad? Miks nad kannavad lipse ja kõrvarõngaid, kuigi on ju selge, et neid asju pole absoluutselt millekski vaja? Miks nad trammi välja mõtlesid? Mõnikord imestas ta ka sääraste asjade üle, mis Pillele lausa hirmu naha vahele ajasid. Miks öeldakse, et Nõukogude Liidus on kõige parem elu, kui see üldse nii ei ole? Miks öeldakse, et Eesti ajab ise oma asju, kui see ilmselgelt on teisiti? Miks räägivad Eestimaa juhid halba eesti keelt — kas neil pole lubatud rohkem osata? Ja nii edasi. See oli poliitika, Pillel oli selle vastu lausa geneetiline kartus. Õnneks polnud see Avo küsimuste põhiring ja ega ta iga asja igal pool ka ei pärinud.

Avo tundus ikka veel võõras — valulik tundmatu. Tegelikult ei teadnud Pille Avost kuigi palju. Kuskil oli piir, mille taha tema ei pääsenud. Avo rääkis midagi, vaatas talle naeratades otsa ega teadnudki, et Pille seisab mahajäetuna ja vihasena teisel pool piiri. Ometi oli Pillel keskharidus, Avol endal polnud sedagi. Mõnikord uuris Pille poolvargsi võõrsõnade leksikoni, „Eesti entsüklopeediat” ja koguni muinaskreeka müüte, et Avost paremini aru saada. Suurt see midagi ei andnud. Aga nüüd meenus õnneks see mõte, mis ennist hajuvil peast oli läbi vilksatanud. Rõve küll, aga õiglane: kui Avo peaks kasvõi ükskord elus mõne võõra naisega magama, siis lõikab Pille selle gladiaatori riista kööginoaga küljest. Ilmtingimata! Seda naise elu ja armastust.

Pille kehitas õlgu ja rahunes äkki maha.

Aga selle rohelise kombinee ostsid nad koos Avoga. Avo oli haiglaselt intelligentne, tema kartis naiste pesupoodi. Pille kiusas teda meelega, valis kaua, näppis rinnahoidjaid ja pükse. Millal see oligi? Ükskord suvel, vihma veel sadas, tänavale oli langenud kastanimune, Kimi järele vaatas vanaema.

Jälle uus meeleolu: nüüd tuli nutuisu. Niisama, ilma erilise põhjuseta. Pärast Kimi sündimist tahtis Pille muide ebanormaalselt tihti pillida. Veel tahtis ta sidrunit. Ja seda, et saaks nagu varemgi seltskonnas käia. Just nimelt seltskonnas, kuigi see oli vanamoodne sõna. Olgu muuga mis oli, aga seltskonda oli Avo ta tõesti viinud. Sealt ei kavatsenud Pille enam taganeda. Pille neelatas. Oh seda naise elu ja armastust.

Ja juba oligi sügav sügis. Käes olid riigipühad. Avo nägi und. Süžee oli tuttav: paat, Pille, tundmatu, nõelapadi süles, ning magav Avo teadis, et ta on seda und juba näinud, ja ootas kerge kõhedusega, mis edasi saab. Talle meeldisid unenäod.

Aeg kallati ruumist välja nagu pesuvesi solgiämbrist, luges keegi Artur Alliksaare häälega. Ruum sai kohe hubasemaks, sinna toodi pritsuvankreid, mopeede, žiraffe ja Avo Käsper. Peiaripidu võis alata. Ärgem unustagem musti moone, õieti luges seda sürrealismi paadis viibiv võõras. Muidugi, see oli ju Immanuel Kant, kui lähemalt vaadata, ah siis seda nägu te oletegi Kant, väga rõõmustav Käsper, juba varajases nooruses tutvusin teie töödega kas te mind olete lugenud Kant? Kant muigas ja hakkas kana jalga sööma. Pille miniseelik muuseas aina kahanes. Varsti oli sõudja alasti. Ta rinnanibud olid punsunud. Vabandage Kant aga mu naine pole just parimas vormis, meil on kodus väike poeg. Veest sukeldus välja Tom, ülikond seljas. Viipas naerdes käega ja ütles selge häälega: viiekümne aasta pärast pole sel kõigel enam vähimatki tähtsust. Küsi Kantilt järele. Muuseas, kas su sonetikogu on valmis? Ma tahaksin seda illustreerida. Mul on mõni idee.

Avot ei üllatanud miski, isegi see mitte, et purjus Tom jätkas kõnelust vee all ujudes ning täiesti kokutamata. Eemal sõitis sinine rong. Pille kõndis üle vee eemale ja hööritas ümmargust tagumikku.

Äkki ütles kellegi selge ja võimukas hääl üle terve aegruumi: Täis teadmisjanu siirdusid nad Königsbergi. Sööge vaarikaid 'Kaliningrad'. Palutakse sukahoidja järele saata. Tervitusi Kõverikult.

Vabandust, aga kes on Kõverik? hüüdis Avo.

Ja ärkas. Mõtles natuke — tõepoolest, kes on Kõverik? Raputas siis uimast pead, vaatas öökapil tiksuvat kella — ta oli maganud vaid napilt üle tunni.

Vaheuks oli irvakil. Elutoast tuli harjunud hommikugamma. Kim nuttis vihase ja käheda häälega. Pille näägutas teda, samuti vihane ja nutune. Üle kõige aga kostis nüüd Moskva diktor Levitani mehine, pidulik, professionaalsest erutusest võbelev hääl. Levitan luges ette kaitseministri käskkirja või midagi samast.

Avo sikutas teki ninani ja jäi und ootama. Raadio peremehetses majas edasi. Avo mõtles, kas karjuda Pillele või mitte, et ta midagi ette võtaks, raadio kinni keeraks või ukse suleks, ent ei viitsinud. Sellest tulnuks mingi dialoog. Pillel võis olla mingeid soove, plaane, nõudmisi. Avo haigutas. Raadio tegi oma tööd. Juubeliparaad oli iga hetk algamas. Ja äkki kangastus Avo silme ette Moskva Punane väljak. Ta oli koolipoisina seda väljakut külastanud — oli see kaheksandas klassis? Piltidelt tuttav väljak polnud tundunudki eriti suurena. Kõhe oli ta küll. Kremli müürid ja kuused ja liikumatud tunnimehed mausoleumi ees. Nüüd mõtles Avo, et varsti hakkavad nad seal väljakul röökima, need tuhanded erimahvi saanud poisid. Zdraavija-želajem-tovariš-maršaaal! Mis seal eriti ette kujutadagi, see pilt kordus aastast aastasse, kord mais, siis novembris, ühtmoodi rõkkamist kõik raadiod ja televiisorid täis. Ainult tribüünil seisid juba mitmendat etendust uued mehed.

Avo ei olnud sõjaväes teeninud. Hüpertoonia pluss kergekujuline müokardiit, ennekõike aga täielik hingeline sobimatus, üks tuttav oli soovitanud talle efedriini. Need katsumused, need hospidalid, need kahtlustused olid nüüd juba kauge minevik. Ei siis ega hiljem polnud ta kordagi piinlikkust tundnud. Ta ei tahtnud sõjaväkke, ta kartis seda käsitamatut maailma, ta oli tsiviilhing. Avo polnud käinud ka kordagi Tallinnas Võidu väljakul pühade puhul oma lojaalsust demonstreerimas. Ta ei teadnud tänini, oli ta lojaalne või mitte. Õnneks oli tema trust hajali üle linna ning töötas ka pühade ajal, seega oli tegelikult võimatu sellest mingit kolonni kujundada.

Jah, kõike muud kui massi-inimene oli Avo Käsper enda meelest. Aga nüüd lõi ta uimaselt teki all raadiomarssidele varbaga takti kaasa ja meenutas, kuidas ta viimaseid kordi pühade­demonstratsioonil käis. See oli vist samuti kaheksandas klassis, koduses Pärnus. Mais või novembris, seda ta ei mäletanud. Igatahes oli puhunud tugev meretuul; võimlemis­õpetaja, noor mees, kes enda jutu järgi olla dessantvägedes teeninud, oli kuidagi sündsusetult õhevil ja karjus „vasak, vasak, vasak”. Avol oli tema pärast piinlik — muidu igati kena mees, järgupoksija ja lõuapoolik, mis temaga küll juhtus? Avo käis muidugi lausa põhimõtteliselt vale jalga (nagu enamik poisse) ja torkas haaknõelaga plikade õhupalle katki. Need tehtult tulivihased üleõlapilgud, see süütu kooliajaflirt!

Oli tore päev. Ilma naljata.