Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 4

Vastu hommikut, pisut enne valvekorra lõppu, tukastas Avo mõneks minutiks. Ta nägi põgusat, ent selget und:

Ta on paadiga järvel. Pille sõuab. Miks Pille? Ahah, paadis on veel keegi. Mees, kellel nõelapadi süles. Täiesti võõras mees, uustulnuk tema elus ja unenägudes, ent ometi kuidagi tabamatult tuttav. Kust — teisest elust, teisest dimensioonist? Aga jätkem juurdlus, elu on ja jääb täis mõistatusi. Nõelapadi on seevastu vägagi tuttav, seesama, mida Avo on korduvalt silmitsenud ämma juures puhvetkapil. Ilusa musta tikandiga vaarikapunane nõelapadi, tubase elu atribuut. Me sõuame, me jõuame. On väga vaikne. Paat liigub hääletult ja veidi jõnksamisi nagu nukufilmis, kus tõelise vee asemel helgib sinakasroheline alusklaas. Pole välistatud, et me kõik osaleme „Tallinnfilmi” uues nukufilmis…

Ta ärkas, kui pea vajus peopesalt lauale. Kell oli kolmveerand kaheksa.

Hoone vibreeris vaikselt. Seinte taga undasid ja urrasid uinutavalt tohutu plahvatus­potentsiaaliga seadmed. Sealt hargnes laiali mitme linnajao majapidamisgaas. Alguses, kui ta siia tööle sattus, oli situatsioon meeli köitnud. Ta oli siis väga noor, kahvatu, vaimukas, närviline — ta mõtles tihti surmast. Aga aastad möödusid, valveosutid püsisid nagu naelutatult norminumbrite kohal, mõtted efektsest, silmapilksest, jäljetust ja samas väga meeldejäävast surmast, hukkumisest, hävimisest, saamiseks eimillekski aegruumi toimukihis olid juba sama hästi kui ununenud.

Argipäev oli tulnud, hingeaed oli rohtunud. Ei kiisanud seal ammugi tumepunaseid surmalilli… Uuh.

Avo haigutas lõugade naksudes, süütas sigareti, köhis kuivalt, kammis siis tõttamatult juukseid ja mõtles väheke aega oma selgele unenäole.

Pole võimatu, et me kõik osaleme „Tallinnfilmi” nukufilmis. Vabandust, aga kes on meie režissöör?

Siis oli uni lõplikult läinud. Ta lahendas ühe silmapilgu vältel „Spordilehe” maleülesande, mille kallal oli ennist pool ööd pead murdnud. Lihtsalt heitis pilgu diagrammile, nägi seda mingist uuest rakursist ja taipas, et pärast musta oda taandumist tuleb lüüa R:f5. Nii lihtne see oligi. Esko saaks naerda. Seega — Eskole mitte rääkida.

Akna taga hakkas aimuma novembrihommik. Ruumis oli jahe. Iga hetk pidi saabuma vahetusmees.

Ta tõusis laua tagant, ringutas, lonkis pesuruumi. Keeras kraani lahti ja loputas silmi. Vaatas silmanurgast seebikillu poole, aga mõtles kohe ümber. Küll pärast, kodus… Liigne kümblemine polnud talle lapsest saadik meeltmööda olnud.

Bakteritega tuli hästi läbi saada. Polnud mõtet neid ärritada.

Mõtles ettevaatlikult silmi kuivatades: tänaseks siis kõik … õigus, täna on ju seitsmes november … jälle riigipüha … teist aastat vaba päev… Mullu olime Pillega „Kevades”, sõime krevette ja soolamandleid, konjakit jõin ainult mina, Pille kõht oli juba üsna asjalik… Mullu sel ajal ma veel ei teadnudki, saan ma poja või tütre… Täna tuleb ilus hallikarva kodune päev… Vananeme… Muide, riigipüha on ju ümmargune… Jah, aeg läheb kiiresti, riik vananeb koos oma lastega… Kui ma muidugi üldse selle riigi laps olengi. Avo mõtles järele ja vormis lause teisiti: koos oma lihaste ja võõraslastega.

Praguline peegliruut.

Tere hommikust, Avo Käsper. Ah nii, sina oledki see Avo Käsper. Mõtelda! Ikka veel Avo Käsper. Huvitav, kui kaua see kestab — olla ikka üks ja seesama Avo Käsper? Kes sind tunneb? Stopp! Nii pole varahommikul aus. Kes sind tundma peakski? Mis see sulle annaks? Vaadelgem parem Avo Käsperi habet.

See oli Avo esimene habe ja üllatas teda ikka veel pisut. Ta hargitas sõrmed punakasse karvastikku ja tegi imestunud näo. Peegel oli praguline, nägu neorealistlik. Midagi seal oli, ausalt, kunagi võis see poiss mõningaid lootusi anda … temast oleks võinud saada näiteks… (noh, kes, kes? — välisminister? pankur? maffioso? kabineti­haritlane? Ha-ha-haa, kus sa elad, mees, sa elad tillukeses vaikses Nõukogude Eestis, mis pankur, mis maffioso? Välisminister on meil aupärast küll olemas, mis aga kabineti­haritlasse puutub, siis…). Aga millest see vaevumärgatav kibestusvine vasaku vurru all või silmis? Tead, mees, kes sa oled? Sina pole isegi proletaarlane mitte, privilegeeritud klass, sa pole isegi riigiametnik, sallitav teenistujatõug. Ja poeet pole sa kah! Sina oled lihtsalt Taandatud Kirgedega Väike Kruvi, seesama väike inimene, kellest kirjanikud nii kenasti ja kaastundlikult kirjutavad. Tšehhovlik väikekodanlane. On sul sellest teadmisest parem?

Ah, pole sa mingi väike inimene, õigupoolest oled sa jube ohtlik kuju. Irdunud kosmopoliit (ehkki mitte juut), individualismi, freudismi ja rahvusvahelise imperialismi käsilane. Või kes veel. Isa teadis kõiki neid termineid, tema oli kõrgklassi haritlane, tema tuli puhtalt välja. Sinu õnn, et elad teisel ajal — muidu oleks sind kõigi su määndunud salamõtetega tükkis juba ammu paljastatud, siit gaasijaamastki välja tiritud. Ei sind tohi kauaks peegli ette jätta. Ikka veel teed sa endale illusioone, otsekui oleksid oma sõnade ja mõtete peremees. Ei ole — nad on sinust ammu üle, nad irvitavad su üle, nad veavad sind lõõgapidi kuhu tahes — ja sa ei saa mitte millestki aru. Sa vajad karastunud vestluskaaslasi ja värskeid ajalehti.

Avol oli janu, kuid kraani vee kõrvalmaitsega polnud ta siiani suutnud harjuda. Iga kord, kui ta häda sunnil selle hallika veega suud loputas, meenus talle, et vähem kui poolesaja meetri kauguselt algab suur kalmistute massiiv.

Välisuks kolksatas, tuli vahetusmees. Avo lülitus silmapilk ümber. Astus lõplikult argipäeva, lihtne ja loomulik, sõbralik ja natuke unine. Ta sai oma töökaaslastega hästi läbi, eriti keerukatesse vestlustesse ei kiskunud ta neid juba ammu. Kui nii võtta, ühendas neid seesama teoreetiline šanss õhku lennata, see andis nende monotoonsele ametile siiski jumet. Nad ei rääkinud sel teemal kunagi, ent nende käepigistused olid tugevad. Tänane vahetusmees oli muuseas üks Tallinna ägedamaid filateliste ning tal oli uhke nimi: Fred Olbrey. Nad kirjutasid oma allkirjad valvežurnaali ja rääkisid paar sõna juttu. Fredi igrekil puudus täna graatsia, ta ise oli kohmetu, lõhnas viina järele. Olbrey rääkis, et eit olla pipardanud, tead ju küll, kuidas nad pipardavad, ma ei teinud absoluutselt mitte midagi lolli, ma sõin ainult sülti ja võtsin mõne piisa viina, ma ei rääkinud seltskonnas isegi ühtainsamat vängemat anekdooti, kurtis vahetusmees, pühkis kiire liigutusega oma kiilanevat pealage, vaatas murelikult Avole otsa, — muidugi, vana, miks ma ei tea, mul on endal ka väga närviline naine, see tuleb tal lapsepõlvest, keskkonnast, geenidest, aga tegelikult on kõik naised närvilised, seda väitis juba vana hea Sokrates, — ah sa mõtled seda vanaaegset mõttetarka, küsis Olbrey murelikult, filosoofi, noh, täpsustas ta ruttu, — teda jah, just nimelt, aga nüüd soovime teineteisele häid pühi, ole meheks, ma siis lähen, tšao…

Ja siis seisis Avo maanteel, habe sallil ja krae üles tõstetud. Tal oli piinlik. Talle tundus, nagu jäänuks paarimees maha, hing kibe. Milleks pidi Avo filatelistile Sokratesega sisse sõitma — asja ees teist taga? Noh, tõesti, Sokratesel oli tige naine, aga mis ta sel puhul ütelda võis — mis minagi sellest tean? Kuidas saab paarimees enam uskuda lihtsat ja sõbralikku meelt? Kuskil siin see tegelik elutarkus peidus ongi: tuleb väga täpselt teada, kellele ja kus Sokratesest rääkida. Ja mida. Ja kas üldse.

Avo seisis viivu oma tarbetult keeruliste tundmuste kammitsas. Siis nõksatas lõua ülespoole ja astus edasi.

Taevaserv tõotas ilma. Mis mul ilmast, mõtles Avo. Pole ma põllumees, pole ma meremees, kaugeltki mitte lendur, et kipras kulmul koidikut uurida.

Metsariba oli tume. Kõhe mets, kui nii võtta. Mõned kuuveerandiga ristid olid lausa teepervele tunginud. Aga poole tunni pärast on lõplikult valge, tumedast metsast saab hõre männik tehaste ja tallermaa vahel, ka muhameedlaste hauad ei mõju siis enam üleloomulikult.

Teiselt kalmistupoolelt, mööda krudisevat rada tulid tumedad ja kohmakad mehed. Muide, see rada viis läbi surnult sündinud laste rahupaiga. Kui sul on kodus pisike poeg, siis läheb säärane asi hinge. Kõigil neil lastel olid ristid nimede ja daatumitega. Kunagi oli see asjaolu Avot rabanud. Aga kui järele mõtelda, pididki neil nimed olema. Kuidas teisiti? Ning tükike maad, kust otseteed taevasse tõusta. Need lapsed on nüüd viimseni inglid…

Ühe läheneja kaenla all kääksatas lõõtspill. Teine vandus vene keeles. Eemal müdistas pisike vedur, tegi äkki lamba häält ja kihutas kuulekalt edasi suure tehase poole, mis seal kalmistute taga ähkis, tümises ja roostepunaselt kumas.

Kõik nagu alati, juba mitmendat sügist. Ja siiski — mitte täiesti. Võib-olla see pillikääksatus, võib-olla see vandesõna?

Kas ma jäängi siia gaasijaama?

Või pigem: kui jään, kas see siis ongi inimese tragöödia?

Bussipeatuses olid mõlemad kioskid juba lahti. Ühes müüdi ajalehti, teises õlut. Kõigepealt muidugi hommikulehed. Need olid värvitrükis pealkirjadega ja arvatavasti Manivald Kesamaa pateetilisi salme täis.

Nagu alati.

Siis jõi ta kannu õlut. Õlu oli külm ja lahja. Tal oli seda juues natuke süüdlaslik tunne.

Nagu alati.