Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 7

Kim jäi äkki vait. Pille rääkis talle midagi kiiresti ja kaeblikult. Kim kilkas paar silbitaolist hüüatust — ühe pika, teise lühikese.

Puhkpilli­orkestrid hakkasid uue hooga mürtsuma. Suur trumm tegi oma tüm-tümmi.

Kim süles, ilmus Pille uksele. Avo piilus neid läbi ripsmete.

Pille oli väikest kasvu — nagu pisike mossis plika, kes peab tarima tema hoolde jäetud lapsepundart. Paksuvõitu plika küll, aga mis seal ikka, mõned peavad ka paksud olema. Seisa veel, palun! Las ma piilun, las ma hardun!

„Vaata, Kimmi, issi tudub…”

Idüll ja lalin trummipõrina saatel.

Oma poega piilun ma samuti. Mulle teeb muret, et mul pole tema vastu ikka veel liiga tõsiseid isa-tundmusi. Ta on veel kuidagi … titt üleüldse. Ta pole veel kellegi nägu. Ta oskab alles käpuli ukerdada. Aga küll sa kasvad, küll räägime siis mehejuttu. Räägin sulle sellestki, kuidas sa oma nime said. Nimega läks ausalt öeldes viltu. See oli minu sõber Tom Randmaa, kes soovitas: mehel olgu lühike ja naksuv nimi nagu nokaut, siis läheb tal elus hästi. Saagu Kim Käsper! Saigi. Alles pärast taipasin, et see on üks korea levinumaid perekonnanimesid, lehte lugedes paistab, et pooled korealased peale Kim Ir Seni kannavad sama nime, teised on Lid. Aga seal ta on, eesti soost Kim, oma ema lopsakas süles. Las ma piilun, las ma hardun.

Ma ju teadsin, mille peale lähen. Või teesklesin, nagu teaksin, nagu otsustaksin, nagu määraksin ise oma saatust? Mina, vähemate ja suuremate, arukamate ja sõgedamate vaimu­inimeste üleküllusest umbe­kasvanud sugupuu jõuetu, küüniliselt targutav vesivõsu. Eesti oludes pole naljaasi olla neljandat, ei, isaliini pidi koguni viiendat põlve lipsuga mees, vaimutungla kandja, tarkuse teostaja. See on ohtlik. See lõhnab närvihaigla ja mandumise järele. See ajabki mind terveks eluks gaasijaama operaatoriks! Ainus väljapääs šansi andmiseks järeltulijatele on abielu lüpsja või aguliplikaga. Mina valisin viimase võimaluse. Valisin? Pole mõtet endale valetada… Selles mängus pole mehed valijad pooled, neile jäetakse ainult säärane mulje. Seal ta nüüd seisab, mu õnn, mu nuhtlus, tema sugupuu on vaimupiinajatest nii puhas, et vali või päevapealt Ülemnõukogusse. Lihtsa nõukogude ketraja vallastütar… Ah, mis ma jaman, ma tahan hardust tunda. Minu meelest olid sa algul jumalikult kena, eriti siis, kui sa vait olid. Nüüd on mõni aasta möödas, sa hakkad paksuks paisuma. Nagu su emagi. Su ema on nagu suur soe taluahi. Sinustki saab ilus soe taluahi. Ah kui lohutav on mõnikord peita oma tarbetust eneseanalüüsist kõhnunud koon su vägevate rindade vahele… Teinekord teeb mulle muret asjaolu, et meie leksikon, meie märksõnad on liiga erinevad. Ma tahaksin olla samuti lihtne ja soe, ma tahaksin olla mõistetav, aga tihtipeale taipan su pilgust, et me ei saa teineteisest päris täpselt aru.

Aga kas ikka peabki? Natuke retoorikat: miks inimesed abielluvad? Kas selleks, et elu üle muljeid vahetada, sõnu, mõtteid, aforisme, kommentaare, tsitaate — lühidalt, oma maist teekonda kommenteerida? Või selleks et … elada … harduda …

Nüüd läks Pille poisiga minema. Kööki, kuhu mujale.

Meenus unenägu. Mida mulle sellega öelda taheti, mõtles Avo. Ta muutus natuke murelikuks.

Müstika ja metafüüsika tegid talle muret — ikka veel.

Noorukina oli ta innukas spiritismi­harrastaja olnud. See oli üksvahe kõvasti moes. Lektüür oli ka vastav: „Vaimsuse ideoloogia” aastakäigud, „Tarkade kivi”, Thomas Manni „Võlumäe” finaal. Oli perioode, mil ta kaotas une ja kartis pimedust.

Siis tulid teised huvid. Ilmselt polnud hauataguse elu saladused siiski nii tähtsad. Mis neist ikka uurida, pärast surma saad niikuinii kõik teada.

Kui saad.

Niimoodi oli ta mõtelnud.

Muidugi võis nüüdki mõnikord õhtuti sobivas meeleolus, sobivas seltskonnas kõige selle üle mõtteid vahetada. Ka selles valdkonnas oli erudeeritusel ja kindlal informatsioonil kaalu. Telepaatia, biovoolud, UFO-d, aga ka spiritism. Igasugune müstika erutas kõige apaatsematki. Mõne ajas aga vihale. Avole lausa meeldis hüsteerilisi materialiste õrritada. Aga üldjoontes oli teema tema jaoks ammendatud, see oli nüüd umbes sama pinev ja sama ebaoluline nagu ristsõnade lahendamine.

Üks tema paremaid sõpru Esko lahendas juba aastaid ristsõnu säärase süvenemisega, nagu oleneks sellest tema saatus.

Aga siiski! Kaheksa aastat tagasi ärkas Avo keset ööd. Ta süda kloppis. Kell näitas kolm ja neliteist minutit, seda mäletas ta hiljem täpselt. Just sel ajal koputati kõvasti aknaruudule ta voodipeatsi kohal. Avo tuba oli teisel korrusel. Kolm kondist ja ebamaist koputust. Jube öö oli. Hommikul sai perekond teate — öösel kell veerand neli oli ühes Tartu kliinikus surnud tema isa.

See oli olnud tõesti konkreetne elamus.

Und enam ei tulnud. Kinnisilmi lamades mõtles Avo nüüd hajameelselt: kes see Kõverik peaks olema? Küllap mõni tilluke Lutsifer… Miks ta mind tervitab? Tervitagu, kui tahab…

Elutoas hakkas helisema vana lärmakas telefoniaparaat. Pille tuli köögipoolelt, asetas vaikselt ägiseva Kimi võrevoodisse ja läks susside sahinal telefoni juurde. Temast jäi tuppa viimaste kuude iseloomulik lõhnadesegu: keedetud piim, mingi teravavõitu lõhnaõli, veel midagi nimetut. Võib-olla lõhnas niimoodi argipäev?

„Ma kuulen. — Aa, see oled sina… Ei, Avo magab. Ta oli ju öises vahetuses. — Ei, me läheme täna välja. — Aitäh, sulle kah. Mis vahet seal on, vene pühad või mitte, peaasi, et vabad päevad. — Ei, ära täna rohkem helista. — Ma ju ütlesin, et ta magab. Kuule, sa oled vist juba hommikul purjus? Ei, muidugi, see on sinu eraasi. — Selles on sul õigus. — Tead mis, ma ei viitsi täna sinuga enam rääkida.”

Sellist tooni tarvitas Pille viimasel ajal ainult Eskoga rääkides. Jäik, põlglik, suurilmalik, sisimas aga pingul ja paanikas. Avo ei sallinud ei ülbust ega paanikat. Üldse ei meeldinud talle Pille keerulised suhted telefoniga. Telefon tegi ta naise alati võltsiks. Pille rääkis telefonitorusse nagu amatöörnäitleja, kes peab mängima viienda põlve krahvinnat. Telefon oli Pillest üle. Ikka veel. Miks? Kas sellepärast, et muud neil polnudki: keskkütet, moodsat mööblit, autot, suvilat ega isegi televiisorit. Küllap oli telefon Pille jaoks ainus ühendusniit teel ilusa elu poole. Avo imestas ennast: ta oli äkki oma naise peale väga õel.

„Kes helistas?” hüüdis ta.

Pille tuli uksele. Ruudulise kittelkleidi hõlmade vahelt välgatas mürkroheline kombinee. Naise silmad olid vihaähmis.

„Nagu sa ei teaks! Es-ko muidugi!!”

(Milline huulekõverdus! Kas ta siis ise ei teagi, et viha teeb naised koledaks? Ei, ma ei salli sellist jama.)

„Ja mida ta ütles?”

„Mida ta ütles, mida ta ütles! Mis tal ikka ütelda on? Sina tahtsid ju magada, eks siis maga ometi, issand jumal!”

(Tead, naine, mulle tundub, et nii läheme tülli. Vaata mulle otsa. Rahune maha. Noh, vaata siis!?)

„Mis sa vahid? Mis sa vahid, ah? Mina sinu hüpnoo…”

„Hm.”

„Ära irvita mu üle! Ja ära arva, nagu ma su hüpnotiseerimist kardaksin.”

„Tead mis, Pille. Ma ei saanud niikuinii magada. Mille kuradi pärast see raadio nii kõvasti karjuma peab?”

Avo tõusis, tõmbas hommikumantli selga ja jäi Pille ette seisma.

Pisarad tulid varem, kui võis oodata. Käed vajusid jõuetus ahastuses rippu, kõrge rind hakkas ägedalt tõusma ja vajuma, suu oli ahastavas krambis. Mis metamorfoos see küll oli? Kuidas sellesse suhtuda tuli? Nüüd ta ütleb: „Ma ei suuda enam.” Ütleb või mitte?

„Ma lihtsalt ei suuda enam,” oigas Pille. Pisar, teinegi. Ohh. (Kelle read need olidki: kevadel, kui kasemahla aeg on käes… Visnapuu? Sütiste? Siig?) „Tead sa, Avo, ma lihtsalt ei suuda enam.” Põsed nõretasid, põsed pärlendasid. Miks see mind ei liiguta? Kuhu on kadunud hardus? Nüüd ta ütleb — see pole elu, see on hullumaja.

Pille nuuksatas: „See pole elu, see on hullumaja.”

Peaks teda lohutama, aga ei tohi. See teeb asja ainult segasemaks. Ärgem sekkugem geneetilistesse tervik­programmidesse! Ühe tuttava meditsiiniõe käest konsultatsiooni saanud, temaga üle tänava keldrikohvikus piisakese kuiva veini võtnud, saabus Pille koju lohutamatu diagnoosiga — ta olevat paranoiahaige. Avo ei tahtnud kellegi paranoias süüdi olla ega kelleltki tema paranoiat ära võtta. Rahu, mõtles ta nüüd, rahu. Kevadel, mõtles ta, kui kasemahla aeg on käes, siis lähen, tila ühes, ämber teisen käen… Need olid muuseas hoopis Paul Koovitaja read. Avo astus vaikides Pillest mööda. Nuta, mu arm, kui sa seda vajad. Ma ei näe küll enda puhul süükoosseisu, aga jäägu sulle kõik su elulised vajadused. Alles keskhommik ja juba pahandused käes. Nii vormitakse küünikuid. Aga küünikudki vajavad rahu. Ja üldse, ega ma talle mingi poisike ole!

Avo pani raadio kinni, istus telefoni ette ja valis numbri.

„Halloo?” kostis kohe Esko reibas bariton.

„Tere, vana,” ütles Avo. „Sa olla helistanud. Pille mainis.”

„Tõesti või?” irvitas Esko.

„Nii see oli, ütles küll. Häid pühi. On uudist kah?”

„Suurt midagi. Eile lõppes turniir ka ära.”

„Kuidas läks?”

„Sain Vooremaa käest kaela.”

„Oi, oi, vana.”

„Tühja. Finaali pääsen ikka. Kuule, õigus — Tom on välja ilmunud.”

„Tõsi? Kus ta siis oli?”

„Ta ei ütle.” Esko naeris. „Ta keeldub midagi üles tunnistamast. Helistas mulle natuke aega tagasi ja ütles, et kannu õlle eest annaks hobuse ära. Ainult et ho-ho-ho-hobust pole ka olemas.”

Esko matkis võrdlemisi täpselt Tomi häält. Avo muigas.

„Ta kutsus meid poole üheks „Tervisesse”. Lubas välja teha ja ise viisakaks jääda. Muide, ära sa arva, minul oli ka eile väike koduskandaal.”

„Mis mõttes ka?” protesteeris Avo.

„Igas mõttes… Mis ma teist halvem olen, kas mina polegi skandaali väärt?” Esko tasandas häält. „Tead, Helve lõi mu öösel voodist välja. Kujuta ette, minu enese voodist, minu enese lapsepõlvetoast! See on maanaise haare, ma ütlen sulle ausalt… Aga olgu. Tuled siis ka linna või?”

„Pagan teab. Ma olen täitsa magamata, õhtul peame Pillega ämma juurde minema, poiss kaenlas. Seapraad, hapukapsad, sült ja nii edasi. Aga Tomi tahaksin ma näha küll. Tead sa, kohtasin üleeile „Pegasuses” Pauli, vana oli Tomi pärast tõsiselt mures. Tom ju traagik! Kaks nädalat jäljetult ära kaduda…”

Samas fikseeris Avo silmanurgast, et Pille seisab üsna ta kõrval.

„Hea küll, Esko, ma tulen,” ütles ta väärikalt. „Paariks tunniks, mitte rohkem. Tervita oma abikaasat.”

Esko naeris: „Sina enda oma kah. Ütle, et ma pole tema peale üldse pahane.”

Esko viimased sõnad kostsid telefonist selgesti läbi. Pille silmitses hargile tõstetud toru ja ütles:

„Siga. Misuke siga.”

„Kes?” küsis Avo riidekapi juurde astudes rahulikult.

„Esko on siga! See teie kokutav Tom on siga! On jah, vaata, millised ta riided alati on! Te kõik olete kokku üks kuradi seakari! Tõngute mööda linna nagu kuldid! Issand jumal, miks ma ometi…”

Pille paiskus diivanile. Rulli ja padjanurga vahelt hakkas kostma nuukseid ja üksikuid sõnu.

Stseen oli alanud, nagu öeldakse.

See jääkilluke kõhukoopas, seegi polnud Avole enam päris uudne tajumine. See ei olnud vist midagi muud kui tavaline enesekaitse­refleks: ära kuula. Tee süda külmaks. Jälgi, et su käed ei väriseks. Käitu talitsetult. Sest kui poleks enesekaitset, seda vahedat jääkillukest kõhus, siis tormaks ta kohe diivani juurde, viskuks põlvili, kaisutaks võplevat keha, pomiseks alandlikke sõnu, püüaks naist suudelda… Jah, aga milleks? Et kõik algaks ikka jälle uuesti? Ainult selle vahega, et iga kord tunneks Avo ennast aina pisemana ja tühisemana. Aina suurem oleks tema süükoorem. Mis sõda, mis võitlus, mis mõttes see kõik? Ja kuhu kaob niiviisi hardus?

„Alati on su sõbrad sulle tähtsamad kui mina! Alati, alati! Me ju pidime täna õhtul… Kuidas sa ometi ei saa sõna peetud! Millised sead te kõik olete!”

Täna on pühad, meenutas Avo ja tõmbas nailonsärgi selga. Tore. Selle juurde sobis hall lips.

„Jälle pean mina lapsega üksi jääma… Passi siin nagu hallitusseen nelja seina vahel…”

„Pille, ega sa ei tea, kus kingahari võiks olla?”

„Perses!” kisendas Pille ja sukeldus seejärel täiesti patja.

Avo läks esikusse. Kingahari oli Pille botikute all. Nohisedes tiris Avo kingad jalga. Üks kõrv lõi pilli.

„Kui sa mõistaksid, kui vastik see on! Nüüd minnakse Esko ja Tomiga lakkuma, ma ju tean…”

„Kuule, Pille,” ütles Avo nii vaikselt, nii sisendavalt kui üldse suutis. „Sa ilmselt kuulsid, et lähen ainult paariks tunniks välja. Ma pean muidugi vabandust paluma, aga ma ei oska su käitumisest midagi järeldada. Minu meelest on see natuke absurdne. Teiseks ei meeldi mulle ropendamine. Sa ju tead. Ja kui võid, siis jäta see ebaadekvaatne hüsteeria. Kahe tunni pärast olen tagasi. Näg…”

„Mi-i-is!?”

Edasi käis kõik kuidagi lootusetult ja inetult kähku. Väike ümar keha sööstis põlvede välkudes püsti, siis kõrvetas midagi Avo põske, veel kord, veel, Avo ei taibanud sugugi mitte kohe, mis see oli, „ah mina olen hüsteerik, ah mina ropendan, muidugi, kus nüüd meie, Kopli kraaded, meie teie vastu ei saa, teie rääkisite lapsepõlves ainult prantsuse keelt ja sõite lõunat kuue kahvliga, aga kes mind hüsteerikuks on teinud, säh selle eest, säh, säh”, ja veel midagi, ja veel, siis oli mõõt täis, oli trepikoda, uksepaugatus selja taga, vanamutt Frieda Kala kuuendast korterist piilus talle parastavalt järele, Frieda ei jätnud elust midagi vahele, kui Avo veidi toibus, oli ta juba tänaval, juba kaugel. Ta teadis, et Pille oli ta näo katki kratsinud.