Читать книгу Niguliste - Teet Kallas - Страница 15

(Vanad! Tallinn on tornide linn. Nii räägitakse turistidele, meie teame seda lapsest saadik. Nüüd Nigulistest. See rajati kolmeteistkümnenda sajandi lõpul, vanad, ja oli Oleviste järel kõrguselt teine kirik meie hansalinnas. Viimane sõda kahekümnenda sajandi keskel pühkis Nigulistelt torni pealt. See oli kurikuulus üheksanda märtsi pommitamine, kui Vene lennukid aina tulid ja tulid ning Tallinn põles. Pärast selgus veider asi — südalinn ei saanudki nii raskesti kannatada kui mitmed tööliskvartalid. Ametlikult sellest ei räägita või öeldakse suureliselt, et sõda on sõda. Mõni arvab tõsiselt, et seda, millest on keelatud rääkida, pole ka olemas.

See on argade ja valelike suur eksiarvamus.

Kõik on olemas, kõik on alles. Kõik mahasalatu tuleb varem või hiljem välja. Isegi siis, kui pole enam ainsatki elavat tunnistajat. Mida teha märtsipommitamisega? Kolm meie seast on samuti selle tunnistajad. Üks kinnitab, et mäletab tulekumas hõõguvat taevast ja lennukite rüma taeva all, kuigi oli sellal vaevalt aastane. Teine räägib ligilähedaselt sama. Vanim meist mäletab aga detailegi, kõhuli lamava alasti naise selga, mis oli tihedalt papinaelu täis — seda naist polnud tapnud pomm ega leek, vaid õhulaine poolt segipaisatud naelakast esikus. Miks ta alasti oli, seda ei tea enam keegi. Vanim meist mäletab hobuste laipu Stroomi metsas ning tühja siledat mullalehtrit naabri lehtla asemel. Ta elas üle Lilleküla põlemise.

Niguliste sõjaeelset siluetti oleme näinud ainult postkaartidel. Ometi ulatub ka tornialus sihvaka tahukana tõsiste kõrgusteni.

Tee sinna torni oli alati keeruline. Mõnikord koguni eluohtlik. Selle eest seisid head restauraatorid, kes aeg-ajalt mõne ukse või trepikäigu sulgesid. Siis tuli uusi võimalusi otsida. Tihtilugu olid need väga riskantsed.

Veel mõni aasta tagasi ronisime sinna tihti. Minek tuli alati spontaanselt ega sõltunud kunagi aastaajast või ilmast. Lähme üles, lähme torni, ütles keegi… Ja läksimegi. Tavaliselt hämaras või koguni pimedas.