Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 10

Sündisin… Elulugu ei saa hakata kirjutama, ilma et juba esimene sõna oleks vale. Sündisin? Mina ju ei sündi­nud. Mind toodi ilmale. Kui selle asja kohta üldse õiget sõna on. Septembriöö olevat olnud tormine. Pilved olevat täiskuu eest läbi kihutanud. Võib-olla olen selle täiskuu ise välja mõelnud? Tormist ema kindlasti rääkis, mitu korda. Aga vaatasin praegu järele. USA mereväe observatooriumi kodulehelt saab vaadata Kuu ajaloolisi efemeriide. Tõepoolest, see oli täiskuuöö. Kuu sai täis hommikul kell neli, minu sünniaeg oli isa väitel eelmine õhtu kell 11. Ja muid­e, mis siis? Ma mõtlen, täiskuu ja torm. Ei midagi. Lihtsalt sellega saaks alustada dramaatilist jutustust. Elu võitlustest, võitudest ja kaotustest. Sest see on iga eluloojutustus­e kude. Võidud ja kaotused. Rõhuga võidul, paratamatult. Sest seni kui elad, oled ju eluraskused mingil viisil ikkagi seljatanud. Ma elan. Vi­hma sajab välja­s. Kuldnokk vilistas enne lehise ladvas. Tähendab, kolivad ikka kasti sisse. Kast on lehise kõrval tamme otsas. Teine on kase küljes. Kolmas on teispool maja viltuse kase küljes, aga sellel on esiküljel suur pragu sees. Panime need kastid kaks kevadet tagasi. See on nüüd nende kolmas kevad. Esimene kevad vaatasin suure kaasaelamisega, kuidas kuld­nokad kastidess­e elama asusid, kuidas neil pojad välj­a tulid. Eelmin­e kevad midagi juhtus vist. Ühel päeval olid linnud kadunud. Vaikus. Aga nüüd on nad siis jälle tagasi. Need või teised. Tänane hommik on vihmane. Ma vaatan aknast välja ja kirjutan. Sellest näen, et elan, et elulugu jätkub. Maakoht, kus ma elan, on vaikne ja inimtühi, ümberringi laiuvad mahajäetud, võsastunud heinamaad, juba mets. Osa sellest on juba mahag­i saetud. Sealtkaudu enam väga kuhugi ei pääse, raiesmikud on täis risu, roopaid, uut võsa. Kui tuleb sõda, on siin kohti küll, kuhu varjuda. Ainult et mis seal teha? Ja kas sõda tõesti tuleb siia, nende võsad­e vahele? On ta juba teel, Aafrikast, Aasiast, Konstantinoopolist? Põgenikepaadid, sõja relvitu eelvägi, on kindlasti ka täna Vahemerele lükatud. Ükspäev on nad siin. Kas ükspäev istub siin toas selle akna all üks hoopis teistsuguse nahavärviga, teist keelt kõnelev inimene ja vaatab aknast, kuidas kevadise vihmasaju hulka seguneb halle helbeid? Kas ta oskab kütta ahju, teha puid? Vähemalt veepuudust siin pole. Kuigi vesi pole suurem asi, pruunikas soovesi, aga joodav, puhas. Seal, kust nad tulid, sai vesi otsa. Aga võib-olla jõudsid nad siiani mitme põlvkonna vältel nagu admiralid, libli­kad, kellel kulub neli-viis põlve, et siit Aafrikasse ja Aafrikast siia tagasi jõuda. Minul kulus Aafrikast siia jõudmiseks teadmata arv põlvkondi. Tuhat? Viis tuhat? Aga kohale me saime. Jõudsime harjuda lumega, vihmaga, külmaga, pimedusega. Sellega, et jõed tõusevad kevadeti üle kallaste ja kannavad oma turjal pruune jääpanku, et sajab vihma ja lund, aga teine päev on taevas kõrge, päike kuum, me istume oma onni ette päikese kätte ja tunneme, et võib-olla oleme talve jälle üle elanud. Esimesed nõgeselehed paistavad juba kulu seest. Lammas toob varsti talle ja lehm vasika. Me ei mäleta kõrbe, me ei mäleta janu ja kuumust, punast pragulist maad, palmisalu sahinat õhtutuules. Me ei mäleta mitte midagi. Kevad on jälle käes. Kui me midagi kardame, siis seda, et kui teed tahenevad ja jälle ratsanikku kannavad, võivad tulla need teistmoodi võõrad inimesed, põletada maha meie suure vaevaga palkidest tehtud onni, tappa lehma ja lamba, meid endidki, kui me soosaarele varju ei pääse. Aga me ei tea, millal nad tulevad. Nad võivad tulla varsti, üle esimese halja rohu, aga meie elu võib siin maa peal ka enne elatud saada. Me võime jõuda süüa mitme suve viljast küpsetatud leivad, mitme kevade piimad ja talled, jääda vanaks, nõrgaks ja hambutuks, jääda väsinult magama ühel kevadel, rännata unes tagasi Aafrikasse, punasesse kõrbe, palmipuude sahinasse, jätta lapsed ja lapselapsed, kui neid on, maha ootama kevadeid, näljaaja lõppu, sõda ja und, mis nemad omakorda tagasi Aafrikasse toob, nagu suured kirjud admiralid. Seal me sünnime uuesti, teistmoodi inimesteks, ja hakkame põhja poole rändama, teadmata õieti isegi, miks. Sest kõik rändavad. Korraga asuvad kõik teele. Kuidas meiegi saame paigale jääda? Räägi­takse, et seal on üks maa, kus aastas on üks päev ja üks öö, päeval on inimesed väljas päikese käes ja öösel magavad maa all oma koopas. Öösel nad tööd ei tee.

Selline sai mu elulugu. Täna. Homme võib-olla jutustan mõne teise eluloo. Seni kui elame, võime sellest iga päev uue loo jutustada. Täna ma lihtsalt olen See, Kes Vaatab Aknast Välja, Kui Väljas Sajab Halli Kevadist Vihma Ja Valget Kevadist Lund. Ma ei mäleta, et ma kunagi midagi muud teinud oleksin. Või kui, siis seda, et eile istusime maja ees päikese käes ja koori­sime kõrvitsasupi jaoks porgandeid ja kõrvitsat ja sibulat. Kõrvits oli juba maitsetuks muutunud. Sest kevad on tõesti käes.