Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 5

Ma ei mõtle küll oma valedes alfabeetilist järge pida­da, aga alustada võib ju ikka a-ga. Tuju pole kõige parem, tükk aega raiskasin hommikul ajalehtede sirvimisele. See on halb märk. Ja tegelikult ei sirvinud ma mingeid lehti, surfasin ainult netis, lugesin seda ja teist. Mida? Ei mäleta. Mingid rutiinsed uudised. Sama hästi oleksin võinud aknast välja vaadata, et näha: ei mingit uudist. Hommikul paistis veel samasugune ere kevadpäike nagu eile. Siis läks pilve. Öösel külmetas. Eile saigi mere ääres päikese käes magada. Riietega muidugi. Aga see oli õndsus, ajatus, see läbi näonaha tungiv valgus. Inimenegi on natuke taim. Eile oli eriline päev. Päev, kui võis elada. Täna on tavaline päev, päev, kui vabalt võiks surra. Ollagi surnud juba. Midagi ei juhtu. Õues on ikka seesama pruunikas kulurohi (eile nägin Ristna rannas, päikesepoolsel järsakul esimesi sinililleõisi), NATO lennuk teeb harjutuslendu, kuskil kaugemal, mere või Saaremaa kohal. Või oli see üldse reisilennuk. Ükspäev kihutas hävitaja otse üle maja, madalalt. See oli võimas mürin. Selles oli midagi kohutavat ja erutavat. See oli sündmus. Vedasime parajasti A.-ga kuurist puid tuppa. Need hävitajad lendavad üle nagu mingid jumalad. Seal sees on küll inimene, aga kui palju sõltub temast? Ta ei tulista ega heida pommi, sest käsku pole antud. Me lehvitasime neile. Ühele ja teisele.

Aga ajalehti mul ei käigi. Kellelgi ei käi enam. Maal ainult veel vanadel. Sada viiskümmend aastat tagasi oli ajaleht maal tohutu uudsus. Nüüd on ta midagi päratu vanaaegset. Varsti ei telli neid enam ka vanad, sest nemadki tahavad ajaga kaasas käia. Ajalehtede ja demokraatia aeg saab läbi. Aeg, mis tuleb, on kirjas juba mujal, mitte enam lehes. Tõejärgne ajastu ongi ajalehejärgne. Kui tõde enam ei trükita, kui ta igal hommikul ei ilmu, kust teda siis veel leida? Ja mida õhtul minema visata?

Tegelikult ma ikkagi loen hommikuti lehti. Nad käivad mulle ahju ette. Need on vanad lehed. Vanad head lehed, hästi ja heledalt põlevad, mitte nagu need uued, paremal paberil, mis palju tuhka jätavad ja puid hästi ei süüta. Neid vanu häid lehti on pööningul terve virn. Nad on trükitud kaheksa- ja üheksakümnendatel. Neisse on trükitud pöördelised ajad. Keegi inimene, minu arvates naisterahvas, mitte enam noor, on kord uskunud nende tõde, oma aja tõde, ja neid hoolega korjanud. Nad on kõik kenasti järjekorras virna laotud, päev päeva ja nädal nädala järel. Nii nad ahju rändavadki. Enamasti ma ei loe, mida põletan. Sest kes jõuaks. See on kadunud aeg ega paku enam õieti huvi. Lähiajalugu, see, mida me veel umbkaudu mäletame, on alati natuke piinlik. Natuke piinlik on lugeda neid kakskümmend viis või kolmkümmend aastat vanu tõdesid. Vaadata nende inimeste pilte, kes nüüd on vanad või surnud, aga siis olid tahtmist täis. Noor, priske näoga ja vuntsidega Siim Kallas. Või mõni selle­aegsetes moodsates riietes (mis näevad kohutavad välja!) noor ettevõtja. Uute autode reklaam (kes neid siis küll osta jõudis?), autod pildil, Ford, Chrysler, Suzuki, näevad välja nagu vanad romud. Foto on must-­valge ja udune. Autod on nii vanamoodsa disainiga, et selli­seid ei näe enam isegi kõige vaesemas maa-alevis. Täna oli ahju ees 91. aasta 29. augusti Maaleht. Putš oli just möödas, vabariik sõltumatuks kuulutatud. Suitsuvorst maksis turul 30 rubla kilo, punased sõstrad 5, mustad 15 (nojah, augusti lõpus on nende aeg juba läbi). Keegi vanem mees kirjutab lugejakirjas, et tuli Venemaalt tagasi Eestisse, lootis kodutalu tagasi saada, hakata talu pidama, aga kolhoos ei taha anda. See mees on nüüd kindlasti juba surnud. Ta kirjutab kirglikult. Ta usub uut tõde, talusid. Neid ei tulnudki. Võimalik, et ta pettus, võimalik, et leidis lohutust oma väikeses aias, lapselastes, teleseriaalides. Võib-olla nägi unes oma lapsepõlve ilusat Siberimaad. Eile rannas päikese käes pikutades lugesin ühte jaapan­i luuletust, kus mees sureb ope­ratsioonilaual, nähes unes, et peseb hambaid. Kerglan­e ja rumal luuletus! Me keegi ei tea, mida nähakse surmatunnil unes või kas üldse nähakse surres unenägusid. Aga ma ei usu, et on neid, kes tahaksid surivoodil, kui nad veel lugeda näevad ja mõistavad, lehitseda vanu ajalehti, kasvõi oma noorus­aegseid. Minevik on neis liiga argine. Elu tahaks mäletada ikka ilusamana. Tõese­mana. Targemana. Mis jääb ajalehtedesse tänasest päevast? Kas jääb see, et kaks vana kaske seisavad keset pruuni­kat kulurohtu sama kindlalt kui eile ja üleeile, kuigi mõlemad on veidi ida poole kaldu? Kas jääb see, et ilm on hall ja vilu (aga ikkagi kostab võsadest linnuhääli) ja õieti ma ei tea, milleks edasi elada? Kas elada sellek­s, et mäletada, nagu vana ajaleht, mis kedagi enam ei huvit­a (aga vahel siiski äratab tundeid, nostal­giat), või selleks, et näha seda, mida lehtedesse veel trüki­tud pole ja mida kunagi ei trükitagi? Arutu soov näha seda, mis tuleb – eks see peibutagi meid elama. Aga tegelikult elame me vaid selleks, et ei kaoks, mis on olnud. Me elame nagu vanad ajalehed majapööningul, täis kasutuid kuulutusi ja aegunud uudiseid, surnute rõõmsaid nägusid, ilmateateid, horoskoope, valimisnimekirju, kuulujutt­e (Tiit Madisson olevat varasta­nud Pärnu KGB arhiivist oma toimiku ja sellega aknast välja hüpanud). See naine, kes neid lehti kord nii hardalt üksteise otsa ladus, on nüüd ka surnud. Vaevalt ta neid lehevirnu enam enne surma mäletaski. Kui teda miski veel huvitas, siis oli see tema lemmik­seriaali järgmine osa. Ta lootis elada ja seda veel näha saada. Sest mis ikkagi teeb nüüd Fernan­do, kas Melinda saab Johni või läheb kõik veel hoopis teisiti?

Ajalehed kuulutavad kahte tõde, või valet, kuidas võtta. Ütleme siis, lootust: lootust, et kõik jätkub vanaviisi (ka homme on uudised) ja lootust, et kõik võib muutuda. Lootust, et miski ei muutu ja lootust, et katastroof ikkagi tuleb ja et ühel päeval me ei peagi enam edasi elama, et kõike seda mäletada.

Kui laps, kes praegu on väike, kes täna alles sünnib siia ilma, kui ta viiekümne aasta pärast ikka veel elab, ja kui ta peaks leidma kuskilt pööningult paki vanu ajalehti, mida ta neist siis mõtleb? Tema, kes ei teagi, mida tähendab tuua ajalehte postkastist või osta kioskist (olid kunagi sellised asjad), mida tähendab neid krabinal lahti lüüa, hingata nende mürgist trüki­lõhna, elu, lootuse ja tõe lõhna, lasta leht pärast lugemist põrandale langeda ja unustada kohe kõik.

Oleks ajaleht, mis räägiks nähtamatust, mis ilmutaks tõde sellest, mis meist saab!

Aga kas meist üldse saabki midagi?

Väljas hakkas lund sadama, laiu kevadisi helbeid. Käisin enne korra õues, võtsin sauna kõrvalruumi ukse eest ära kile, mille lõin sinna talvel, et see hoiaks külma eest kartuleid ja porgandeid ja peete ja õuna­mahlu, mis seal seisavad. Keldrit siin pole, maa on ajuti märg, kartulite jaoks on kasutatud seda sauna kõrvalruumi. Kui on pakane, saab saunast sinna sooja lasta. Pakast oli õnneks vähe. Ja enam teda ei tule ka. Panin kile targu, koos lippidega, millega ta kinni löödud oli, sinna­samasse kõrvalruumi. Kuigi ma loodan, et ma ei pea teda tuleval talvel jälle sinna naelutama. Ma loodan, et miski muutub. Et talve ei tule enam. Mulle. Aga seda olen ma ikka lootnud. Kõik need kevaded. Kõigist neist kevadetest, kõigist neist ülestõusmis­pühadest olen ma lootnud midagi lõplikku. Ilmutust. Ja loodan ikka. Miks Sa siis ei tule, Issand, miks Sa jätad meid aja ja tema lehtede võimusesse? Miks Sa ei paljasta kõige selle valet, mis on? Kas halastusest? Ikka veel?

Küll need suured laiad helbed, mis väljas keerlevad, on ilusad. Kevadel. Kui nad keerlevad läbi noore valgu­se, kui võsad nende taustal on juba värvilised, punakad, roosakad, kollakad (sarapuu-urvad juba ripnevad). Nad sajavad nagu inglid, nagu saadikud tõelisest maailmast. Maa muutub kiiresti valgekirjuks. Tahaks olla kas surnu või laps. Ei, laps ei tahaks.

Miks ma jään neid vaatama, nagu nõiutult? Nende lend on nähtav märk sellest, et aeg liigub. Või ei liigu? Sajavad nad, lendavad nad läbi liikumatu, alatioleva aja?

Vanad ajalehed on vanade valede kataloog. Selle kataloog, mida me uskusime. See “mida me uskusime” ütleb ise kõik.