Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 9

Eilegi säras päike, puhus külm tuul. A. lesis mati peal jalaka all tuulevarjus päikese käes, luges. Märtsis saab päevitada küll, muidugi, soojalt riides. Võtsin reha ja labida, läksin, et puhastan natuke kraave, päästan vett. Vesi voolab praegu ilusasti. Maa on juba kaunis tahe, aga kuskilt ülevaltpoolt teda ikka tuleb ja tuleb, seda vett. Iga talv langeb kraavidesse ronte ja oksi, need koguvad enda taha lehti. Kui ligi viis aastat tagasi suvel siia tulime, olid kraavid risust umbes, mahalangenud puud, oksad, karjaaiad, okastraat olid moodus­tanud võimsaid paise. Õu soostus, tee oli vahepeal vee all. Kiskusin rondid välja, kerisin okastraadi kokku, käed verised. See tundus esialgu kaunis lootusetu, aga mõjus. Aja jooksul on vool ise kraave süvendanud, liiva merre kandnud. Maa on muutunud. Aga kraavid tahavad iga kevad jälle puhastamist. Üks kevad, üle-eelmine, isegi kaevasin uusi. Kraavitöö on tore töö. Lootsin eile ka, et ehk kraavide puhastamine teeb rõõmsamaks. Vahel see on aidanud, töö. Aga vanu puulehti ja oksi, musti ja märgi, veest rehaga välja kraapides tundsin vaid kasvavat jõuetust. Naaldu­sin reha najale ja needsin mõttes maad. Noh, ma ei neednud ju. Igatsesin vaid ära. Maalt, maa pealt. Maa on võitmatu. Jagu ei saa temast kunagi. Maa­harimine on karistus, mille Jumal Aadama, inimese peale pani. Seni, süütult, elas ta ilma maasse puutumata. Maa toitis teda ise. Sõda maaga on kõigi sõdade ema. Sõda maaga teeb vihaseks, paneb hambaid krigis­tama, võtab jõu ja lõpuks elu. Leib, jah, muidugi, maa magus leib. Aga magus on teda süüa, kui keegi teine on ta maa käest välja kiskunud. Need kellel on väge ja võim­u, on alati maa teistele harida andnud. Nii ka nüüd.

Käisin kraavid läbi, siis tulin A. juurde jalaka alla ja heitsin mati peale pikali, päikese kätte. Võtsin kätt­e raamatu “Balkan”, aga jäin kohe varsti tukkuma. Nägin midagi unes.

Õhtul, mere äärest tulles (luiged on paari heitnud ja liuglevad kahekaupa, õhtuvalguses kumendades mööda vett) kaevasime kasvuhoone maa ringi. Tõin saunast tünni seest lupja ja sõelusin seda maa sisse, vedasime läinudkevadisest hunnikust ilusat musta kõdusõnnikut. Valmis saime hämaras. Kuredki jäid vakka. Nepp juba lendas, raiesmiku poolt oli korra kuulda tikutaja häält. Möhitamist. Ta teeb seda sabasulgedega, kiiresti laskudes. Õhk paneb saba vibreerima. See on tema pill. Maatöö tekitab ikka teatavat rahulolu. Peaks seda rohkem tegema. Täna võtan ja kaevan tüki möödunudaastast uudismaad ringi. Ehk see aitab.