Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 7

Õige diagnoosiga ebahaiged, need me oleme. Me te­ame, mis meil viga on, aga see viga on nimelt see, et me oleme võimetud selle vastu midagi ette võtma. Siis lihtsalt räägime. Kaitseme “loodust” (vt. Loodus – kui ma iial peaksin sellise peatüki kirjutama), tellides maade ja merede tagant ökotooteid, mis meile lennukiga kohale toimetatakse, ja ise me peame ka lennukiga lendama, autoga sõitma, pesema aina suuremaid pesumasinatäisi pesu, mis meile kusagil Aasia õuduses valmis on õmmeldud. Ja mis meil muud üle jääb? Elada teisiti, elada mujal, elada teises ajas? Leppida? Aga millega?

Sellega, et elame ebaõiglaselt hästi, või sellega, et elame ebaõiglaselt halvasti, sest mõlemad on tõsi, oleneb, kustpoolt vaadata. Või milline tunne parajast­i peale tuleb. Kas imetlus tehnoloogilise mugavuse ees, kummastus supermarketi riiulite vahel, kus ma valing­i, täie õiguse ja tõsidusega, kõigi nende kümne või saja ühesuguse toote vahel, või vastupidi, paanik­a, et raha saab otsa, et seda ei tulegi kuskilt juurde, et varsti tuleb niiviisi tööle hakata? Tuleks, kui keeg­i tahaks seda tööd. Aga tahetakse kahte sorti tööd. Kas hästimakstud (hästimakstus ise on töö tähtsus­e tagatis!), hästiriietatatud, ilusates moodsates ruumides tehtavat, innovatiivset, dünaamilist, šikki. Või siis tõelist orjatööd, asjade tegemist ja tõstmist, inimeste teenimist minut-minutilt ja tõusvate normideg­a. Kumbk­i pole õiglane. Aga need on need, mis on. Mõlemag­a leppimine on vale, aga leppimatus nii­samuti. Mis oleks lahendus? Sõda? Revolutsioon? Sõda ja revo­lutsioon. Aga me oleme õppinud neid efektiivselt edas­i lükkama. Me teame, et meie haigus on surmav, aga surema peab lõpuks niikuinii ja on siin siis tingimata veel arstiskalpelli vaja?

Täna on 23. märts. Nüüd tuleb iga päev uusi linde. Täna vilistasid siin õues kaskedes ja saartes kuld­nokad. Vanaisa õues nägin neid juba nädala eest. Vainu­rästast kuulsin üleeile. Kaelustuvi täna. Metsvinti täna. Nägin ka. Keksis vuliseva kraavi ääres, lendas sarapuuoksale, pugu roosa, sinine müts peas, kõik nagu uus, just välismaalt toodud. Ongi. Päike paistab täna. Õuest kostab kirju kõutsi armuvalulaulu. Ta on täiesti petetud. Need väikesed mustad piiga­kesed, kassid Sihvka ja Rulli, kes õndsalt toas tugitoolides põõnavad, ei tunne tema vastu midagi. Ei hakkagi tundma. Puuduvad need hormoonid. Aga nad ise ei tea seda ja kõuts ka ei tea. Niisugust asja looduses pole. Seega, tasub olla visa. Kevadest kevadesse ja päevast päeva, ööst öösse kestab tema armuteenistus. Või kas ta siis poleks petetud, kui mustad kiisukesed ta vastu võtaksid, kui neil varsti sünniksid vahvad kassipojad, mustad ja kirjud läbisegi? Ta on pandud tahtma. Me oleme sama palju oma elu peremehed kui see kirju kõuts ja need kaks vana opereeritud kassikest. Või on meil siiski vabadus, vabadus mitte tahta, vabadus mitteelada?