Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 13

Mu laua peal on hulk asju. Laualamp, mis tarvitab rahuaegset elektrit (praegu on nii valge, et seda pole enam palju vaja), arvuti, mis just praegu teeb seda­sama, sooja õhku välja puhudes (hakkab vanaks jääma, kuigi on alles kuus ja pool), Piibel (vana XIX sajandi väljaanne, vaatasin sealt eilset kirjakohta), veel mõned raamatud, mida ma siin üles lugema ei hakka, aga hea küll, loen: mu oma näidend “Mäed” ja poeem “Klaasveranda” (täitsin just autorihüvitusfondi avaldust, loodan saada sealt suvel paarsada eurot, vaatasin raamatutest ISBN numbreid), Zbigniew Herberti ja Adam Zagajewski hallide kaantega luulekogud, Mark Mazoweri “Balkan” (läbi loetud), Georges Bernanosi “Journal d’un curé de campagne” (1949. aasta väljaanne, tõlkisin sellest raamatust sügisel ühe katkendi ühe dokfilmi jaoks), seitse lehte Viivi Luige luuletustega, mis on mul peas ja mida viimati lugesin Kärdl­a raamatukogus, fotokaamera eile mere ääres tehtud piltidega, mis on veel arvutisse laadimata. Rahakott, igasugu plastkaartidest paks. Lisaks on pooleldi laual, pooleldi aknalaual kast väikeste tomatitaimedega, mis kord juba on pikeeritud, aga mis tuleb lähematel päevadel pottidesse ümber istutada.

Palju asju, kõik rahuaegsed asjad. Peale selle, et neis raamatutes, kõigis, ka Viivi luuletustes, on juttu sõjast. Viivil on üks luuletus, kus öeldakse:

Kes ei ole elus näinud sõdu,

see ei tea, mis maik on rahuajal.

Aga rahuajal, nagu ka sõjaajal, võib olla igasugune maik. Õnne maik ja hirmu maik. Meie rahu muutub aina hirmutavamaks. Ja samas on see hirm nii naeru­väärne. Sõja tõsiduse kõrval on rahu ikka naeru­väärne. Rahu ajal me tegeleme tühiste asjadega. Istutam­e tomateid ümber (tomatid kindlasti ei päästa meid sõjas näljast!), toksime arvutisse mõtteid ja laeme sinn­a veel ja veel ilusaid pilte ilusatest päevadest, nagu need peaksid kohe otsa saama. Siis on vähemalt midagi vaadata. Aga kas on? Kui pole enam rahuaegset elektrit ega rahuaegset internetti, kui arvutigi tuleb kodust põgenedes maha jätta? Tühja neist piltidest, kui saab päästa mälestused, enda! Rahu tähendab sõja puudumist, vaheaega sõja suures etenduses. Saab jalgu sirutada, võtta kohvi ja konjaki, koogikese, rääkida asjasse (sõjasse) mittepuutuvat juttu. Kuni vilkuvad tuled meid taas varjendisse kutsuvad. Etendus jätkub. Me ju ometi tahame teada, mis saab. Mis lõpuks saab. Kes võidab, kes kaotab. Lõpuks võidab õiglus, selles me ju oleme kindlad? Lõppude lõpuks. Et ta veel pole võitnud, et ikka veel valitsevad vale ja ebaõiglus, siis peabki sõjaga lihtsalt edasi minema. Rahu pole muud kui korrumpeerunud sõda. Poliitika, nagu öeldakse, on sõja jätkamine teiste vahenditega. Mis sõjas võetak­se ausalt, relva jõul, see võetakse poliitikas meelitamise, lubaduste, altkäemaksude, hirmuta­mise ja patriootlik­e loosungite abil. Muidugi tuleb kätte üks päev (see on juba käes), kui kassa on tühi. Nii vaimne kui materiaalne. Kui tuleb välja, et sellel kõigel polnudki katet. Ei majanduskasvul, ei vabadustel, ei isamaalistel ideedel. Aeg on minna algusesse tagasi. Nullpunkti. Sõtta. Sõda ei luba midagi, aga lubab kõike. Sõjas võid jääda ellu. Nullväärtusest saab kõik. Jääda ellu, mis eile ei maksnud midagi, on täna suurim mõeldav hüve. Täna? Ei, täna veel mitte.

Ma olen ikka mõelnud, et linnud, rohi, loomad ei tea sõjast ega rahust midagi. Neil on alati sõda, alat­i rahu. Neile on ellujäämine alati kõik. Nüüd nad hõiska­vad ja laulavad väljas, vuristavad ringi lennata, kekutavad pesakastide juures. Kevad on. Minul tuleb minna suvekumme alla vahetama.