Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 14

Ideed on tunded, millele on antud mõtte õigustus. Moraalsed tunded. Niisama tunne on sihitu, süsteemitu. Viha võib tapma ajada, lööma ajada, aga siis ta läheb jälle üle. Sa ei tea, miks sa seda tegid, seda ütlesid, sul võib isegi häbi hakata. Aga kui sul on idee, siis sa tead, et sul oli õigus ja siis see ei lähe üle, see ainult kasvab. Ideed on eelkõige õigustus meie lollu­sele. Ideed on palju ohtlikumad kui pommid. Kui peaks leiduma maailmas valitsus, mis tahab rahu, peaks ta keelama ideed, mitte pommid. Pommid on tühi-tähi. Isegi kui mõni plahvatab ja mõne tapab. Ideed panevad plahva­tama tuhandeid pomme. Aga kas siis valitsused ei tegelegi ideede keelustamisega, eriti pahad, autokraatsed valitsused? Tegelevad, aga ainult mõnede ideede. Keelus­tada tuleks kõik. Kõik. Nii poolt- kui vastu­ideed. Nii progressiivsed kui tagur­likud, nii humanist­likud kui nihilistlikud kui antropo­faagsed. Nais- ja geiliikumine on sama ohtlikud kui misogüüni­a ja homofoobia. Kosmopolitism sama ähvardav kui patriotism. Sest nad on ideed. Nad on õigustused. Õigustusega relvastatud inimene on tuhat korda ohtlikum kui ainult pommiga. Õigustus leiab alat­i po­mmi. Hea, rahumeelne (seega seninägematu) valitsus keelaks kõigepealt iga­sugused ideede fabritseeri­mise kohad. Koolid, kus õpetatakse lugema. Ülikoolid, kus õpetatakse välja lugema. Kirikud, kus õpetatakse loetut uskuma. Näited on klišeelikud, aga olgu: kas väike­sed pruunsärklased, väikesed NKVD mõrtsukad, rohujuurenatsid, rohujuure­bolševikud, kas nad sündi­sid oma ideedega? Ei. Kas nad kuulsid neist kooli­s? Soe. Juba soojem. Aga võib-olla see polnud isegi kool. Koolis õpetati vaid natuke isamaa-­armastust, natuke kuulekust, üldiselt süütuid asju. Väga vale on kujutad­a mõnd vägivaldset liikumist mingi madalalaubaliste kambana. Lihtsameelsed on muidugi sõdurid, ideede elluviijad, leegion. Aga kõik ideed on oma ohtlikus täiuses sündinud kõrgete otsaesiste õilsate võlvkaart­e all, ülikoolide kateedrites, või vähemalt vaiksetes ki­rjutustubades, kõik nad on esmalt välja antud paksude ja raskestiloetavat­e raama­tute kujul. Kõik ideed on olnud head. See on aksioom. Keegi ei taha välja mõelda halba ideed. Nii rassism kui sotsiaal­ne õiglus peavad teenima inimest­e hüve. Kõige oh­tlikumad ongi ideed, mis kuulu­tavad head. Salli­vad, humaansed ideed. Tihti langevad nende ohvriteks esimes­tena küll nende ideede levitajad, aga kus iganes ja millist iganes ideed ka ei levitataks, seal lenda­vad ikka pead. Iga pommivöö all tuksub üks inimarmastusest tulvil süda. Kõik, kes on lugenud raama­tuid ja eriti need, kes on sealt lugenud välj­a mõne inimkonda (või rahvast) päästva õpetus­e, käivad ringi katkupisikuga. Kõik pisikud pole erit­i nakkavad ega virulentsed, aga mõni alati on. Ikka tõrju­takse mõnd vana katku, pannak­s­­e karantiini nakkuvuse kaotanud leeprahaigeid, aga tõeliselt nakkus­ohtlikel lastakse vabalt ringi joosta, kuni on juba hilja. Ongi juba.