Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 11

Vabadus on õigus, privileeg. Vabadus võetakse endale ja võetakse teistelt. Teise vabadus teeb kadedaks ja ennem loobub inimene mõnest enda vabadusest, kui annab teisele mõne juurde. Sest vabadusel on maitset ainult keset ahistust ja ahelaid. Vabaduses pole midagi loomulikku. Loomulik inimene on täiesti mitte­vaba. Ta on elu ahelates, tal pole vabadust tulla ja minna, sündida ja surra. Sellepärast me armastamegi privileege, et need loovad meile petliku tunde, et me oleme vabad. Et me oleme vabamad kui teised. Kogu see jutt “vabast maailmast” on ülistus privileegidele. Kui kogu maailm oleks vaba maailm, tuleks luua üks uus vaba maailm, tuleks sellest suurest vabast maailmast lahku lüüa, rajada oma vabariik, sest üleüldine vaba maailm oleks üleüldine orjus. Tegelikult on vabadus alati olemas vaid orjuse teljel. Keegi peab meid orjama, et me saaksime ennast tunda vabana. Keegi peab palavates ja haisvates tehastes meile õmblema riideid ja ketse, et me saaksime kirjutada raamatuid vabadusest ja tõest, keegi peab meile pumpama naftat, keegi peab meile valmistama pomme ja tanke, et me saaksime viljeleda sõjavastast ja transgender kunsti. Keegi peab vähemalt olema aheldatud ostukeskuse kassa külge, et me sealt oma kaupu läbi piiksutades saaksime end temast vabamana tunda. Orjuse kaotamine on alati silmakirjalik. Me ei suuda olla vabad ilma orjuseta maailmas. Keegi peab meie vabadust ümmardama. Meie vabadus ei rahulda meid kunagi. Kui teda on palju, ta läheb läilaks. Kui teda on palju, me kaotame pinna ja toe. Me muutume iseendale ohtlikuks. Me ihkame, et keegi kergendaks meie vabaduse koormat. Et keegi ütleks, mis teha. Mina ihkan küll. Aga keegi ei ütle. Ma pean ise läbi oma päevade kulgema, ise seilama aja ulgumerel, ilma kompassi, ilma kapteni, ilma milletagi. Mu ainus järelejäänud majakas on surm. Aga alati plingib ta silmapiiril. Milline vabadus see oleks, kui ma saaksin teada tähtaja! Aga see ei tohi olla hukkamise tähtaeg. See võiks olla midagi sellist nagu… vähk. Me oleme kõik surma lõa otsas ja vabaduseks me nimetame oma teadmatust selle pikkusest. Aga vabadus oleks teadlikkus… Ta pole valikute rohkus. Kas mul siis valikutest puudu on? Teha seda või teist või jätta tegemata. Minna sinna või tänna. Ja ometi on mul tunne, nagu ma käiksin mööda purret, ainumast ja kõikuvat, ja mul on lakkamatult hirm.

Täna on paastuaja neljas, Laetare pühapäev. Laetare tähendab “rõõmusta” ja see tuleb tänasest introitus’e salmist Js 66:10-11. Eesti piiblitõlkes on see küll “rõõmustage”: Rõõmustage Jeruusalemmaga, ja olge väga rõõmsad temaga kõik, kes teie teda armastate; olge väga rõõmsad temaga kõik, kes teie tema pärast leinasite. Seepärast et teie peate imema ja küll saama tema trööstimise nisadest, seepärast et teie peate välja imema ja rõõmustama tema väga suurest aust.

Laetare-pühapäev on paastuaja keskpaik, väike hingamis­paus, kui jälle helistatakse kelli ja lilletataks­e altarit. Roomas peeti eile, Laetare-laupäeval, suurt Euroopa-missat, riigijuhid olid kenasti koos, rahvas kandis lippe ja loosungeid, küll poolt ja küll vastu, ja ükski pomm ei plahvatanud. Täna on paavst seal jälle omapead.

Siin on Laetare hall ja tuuline. Isegi hämar, pea­aegu nagu sügisel, sest ma ei mäleta ju enam, kui hämar siis oli, kui hämar siis jälle on. Täna keerati kell suveajale. Võimatu on mõelda, et tuleb elada ka siis, kui ta jälle talveajale keeratakse. Aga täna ju ka surra ei tahaks. Homme? Homseks on mul plaanitud autole suvekummide allapanek, homseks lubatakse jälle päikest, homme ka ei saa.