Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 4

Sain hiljuti teada, et pean veel sõtta minema. Olin juba tükk aega arvanud, et olen selle jaoks liiga vana, et olen ammugi juba nimekirjast maha tõmmatud. Aga võta näpust! Vaatasin eesti.ee pealt järele, oma isiklikku kaitseväeregistri (või mis see ka polnud) sissekannet. Reamees. Kui tuleb sõda, pean jooksma, tümp-tümp-tümp. Sest jooksen tümp-tümp, ei jookse enam kergelt, kevadiselt. Jooksen tümp-tümp, tääk õieli, vaenlasele vastu, torkan, aah! Surnud.

Kes veel ei tea, kaitseväekohustus kestab kaheksateistkümnendast kuuekümnenda eluaastani. Nagu Vanas Roo­mas. Üldiselt on kõik nagu Vanas Roomas, kuigi kõik on arenenud. Hea küll, täägiga jooksma mind vist ei lasta, pannakse näiteks suppi keetma. Kirjutajat ju sõjaväes enam vaja pole. Kes hanesulega staabis üle paberi krabistaks, surnuid kirja paneks. Surnud lähevad arvutisse. Ja ega suppi keeta poleks ka paha. Suppi keeta ja koos katlaga õhku lennata. Supist oleks muidugi kahju, tükk tööd läheks raisku ja mehed peaksid ilma sooja söögita edasi sõdima. Iseenesest on surmasaamise perspektiiv ju vaimustav. Kõik ootavad salaja sõda, sest see lahendaks ühe­korraga kõikide kõik probleemid. Mis nad arvavad endil olevat.

Igatahes kindel on see, et seal sõja supikatla juures ma enam ei kirjutaks, sest seal poleks enam midagi kirjutada ja arvutit ka poleks. Kirjutatakse, sest pole selgust. Ja nii ma tahangi nende väheste järelejäänud päevade (või aastate või sajandite) jooksul kirja panna selle, mis mul veel kirja panemata on. Valed. Mu armsad kallid valed. Mu elu. Sest elada on valetada. Surm teeb valedele otsa peale, avaldab tõe. Tõde on nüüd moesõna. Post-tõde, alternatiivne tõde, tõdede paljusus. Mina tõest ei oska. Mind huvitab vale. On alati huvitanud. Ikka kui näen mõnda inimest, mõtlen, milline on tema vale. Mida ta usub? Millega ennast petab? Oma valesid ma juba natuke tunnen, olen neid talutanud läbi elu, olen neid kohanud kõikjal, olen igal õhtul heitnud nende kaissu magama ja näinud neid unes, õndsalikke ja kohutavaid, kuidas kunagi. Nii on läinud aastad. Jälle on tulnud kevad.

Jälle tuleb kevad. Riputasin lina akna ette, et saaksin kirjutada, et päike silma ei paistaks. Päike on täna uus ja hele. Öösel sadas sulalund, suuri valgeid tükke läbi pimeduse, nüüd see valge peegeldab maast valgust. Õhk on täis osooni, särinat, lindude esimesi hääli. Oo kevad, valedest suurim! Ja armsaim. Ikkagi. Täna on pühapäev, paastuaja kolmas pühapäev, Oculi. Silmad. See tuleb selle pühapäeva psalmist: Oculi mei semper ad Dominum – Minu silmad on alati Issand­a poole, / sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Ps 25:15. Aga olgu pealegi paastu­aeg, mina ei paastu. Sõin hommikuks kaks keedemuna ja piimaga keedetud putru. Leivale määrisin võid. Elu on hea. Ja muidugi vale. Aga sellest ma tahangi kirjutada. Aeg on ju napp, nagu öeldakse. Lootus on surma saada ja kevad on akende taga juba ootamas. Pangem siis oma vale kirja! Oma valed. Mitte et nad ümber lükata, mitte et nad täägiga läbi torgata, sauh, ja surnud! Ei, olgu see mu elu vägede ülevaatus, enne viimast lahingut. Kõik mu ilusad punapõsised valed rivis, nööbid mundritel säramas, mütsinokad läikima löödud (nüüd ma vist kirjeldasin üht läinud aegade armeed; tänapäeva valed kannavad roheliselapilist varjemundrit). Ma tahan nad kirja panna. Iga raamat olevat edasilükatud enesetapp. Iga raamat on edasilükatud surm. Iga raamat on pikendatud elu, pikendatud vale.

On paastuaeg, aga ma ei paastu. Sest ma ei viitsi. Olen paastunud ka. See ei viinud kuhugi. Üldiselt pole mitte miski viinud mitte kuhugi. Mitte miski peale kirjutamise, see tähendab valetamise. Olgu see siis nüüdki mu paastuaja-tegu. Istugu ma igal hommikul vagalt selle harjutuse juurde, kuni Suure Pühapäevani, kõikide pühapäevade pühapäevani, maailma­otsani välja. Pangu ma nad kõik kirja. Oma valede kataloogi. Nagu kallid näod fotoalbumisse.

See talv oli nii pikk. Võib-olla on kõik talved olnud nii pikad. Ma ei mäleta neid enam. See igatahes oli küll, kuigi teda ju õieti polnudki, polnud lund ega külma. Olid vaid lühikesed päevad, pikad ööd, mõttetuse ja väsimuse ring, viimaste jõuraasude kokkukraapimine, iga päev. Ja mis siis nüüd muutunud on? Päike vupsas välja? Linnud kukkusid kisama? Õhk läks elektrit ja osooni täis, sõjaväed juba kogunevad lippude alla, maailmal on jälle lootust. Otsa saada. Lihavõttepühadeni on jäänud… palju siis on? Ainult neli nädalat. Tant pis. Ma saan oma albumi valmis küll.

Tomatid muide pikeerisin juba üleeile kasti, kahe lehekesega õrnad kasvukesed. Neist peavad tulema pikad jämedad varred, rasked kobarad, vänge hea lõhn, kui murrad lehe või marja (botaaniliselt on tomat mari). See kõik võib olla ja see kõik võib mitte olla, nagu alati. Me ei tea.

Aga täna läheme randa päevitama. Täna on astronoomilise talve viimane päev. Yr.no lubab terveks päevaks sinist taevast, kollast päikest ja nõrka põhjatuult. Ideaalne ilm päevitamiseks, seal, lõunapoolse ranna luidetel, tuulevarjus. Loodame, et yr.no ei valeta.

Ahjaa, tänase päeva piiblisalm ka veel, kinnituseks: Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! Lk 9:62.