Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 12

Hakkasin eile lugema David Šahari “Tema majesteedi agenti”. See on erakordselt haarav. Istusin mere ääres päikese käes, neemel, päike küll juba vajus, aga ei saanud raamatut käest panna ja koju minema hakat­a. Keegi ei oska niimoodi jutustada nagu juudi kirja­nikud. Lugude arabesk. Loojutustuse lakkamatus. Nii, et lugu koosneb pisikestest igapäevastest lugudest, aga et suurus on kogu aeg kohal. Piibli autorid!

Hea siiski, et Jeruusalemmas ära käisin. Kuigi ma ei saa öelda, et see oleks olnud midagi erilist. See tähendab, see oli väga eriline, aga kuidagi arusaamatult, liiga eriliselt eriline. Ja vaenulik. Väga vaenulik paik. Ja väga vana. Ööbisime ühes Õlimäe kloostris, õdede juures, kes pansionaati peavad. Enne kukke ja koitu, igal öösel, äratas meid mošee kohutav karje. Neil on nüüd ju valjuhääldid. Helivõimendus paneb öö värisema, ja kajama mõlemad mäed, nii Jeruusalemma enda kalju kui ka Õlimäe. Aga veel enne seda megavõimendatud muezzini kisa ärkasid kuked. Mitte üks ega kaks, vaid ikka kümned! Jeruusalemmas võid unustada kogu moodsa maailma. Saad aru, et sellel pole mitte mingit tähtsust. Vanad hääled, vana usk ja vana viha pole mitte kuhugi kadunud. Mis siis, et palve­rändureid veavad kohale suured läikivad bussid, et korda valvab Iisraeli kõrgtehnoloogiline armee – kukkede kiremine, lammaste määgimine, inimeste hääled, inimeste jalgade astumine mööda kõva tolmust maapinda, kõik see on sama, mis alati olnud. Jeruusalemm on korraga väga ilus ja väga kole. Koledus on tema ilus ja ilu tema koleduses. Trügimine ja vaikus. Igal pool liiga palju inimesi, liiga palju usu­indu, palveid, vaga träni. Ja sealsamas täieliku rahu, tühjuse, õndsa vaikuse paigad, kus keegi sind ei sega. Armeenia Püha Jaakobuse katedraal, ilma elektrita, hämar, vaid lõputud õlilambikesed. Maas paksud vaibad. Munkade laul. Vaid mõni üksik palverändur nurgas pingil konutamas. Õhtupäike “Ülemise toa” (toa, kus Jeesus olevat jüngritele viimast korda leiba murdnud ja viina kallanud) katusel. Ei ainsatki hinge. Lõpuks see araabiakeelne missa Hauakiriku krüptis, niisiis otse tühjas hauas, kuhu õigupoolest ei oleks tohtinud saada (missa oli mõeldud vaid araabiakeelsele kogudusele), aga kuhu meid ikkagi lasti. Kümmekond inimest oligi seal hauas, sel koidutunnil (koitis muidugi väljas, mitte maa all). Jah, karavanserai sagin ja kõrbe vaikus, mis ikkagi kõigest üle ulatub. Inimene on seal igal pool, elavana ja surnuna lõpututes haudades, ja inimene pole seal miski.

Ma ei oleks kunagi Jeruusalemma läinud, kui Mare poleks mind kaasa kutsunud. Temal oli eesmärk. Ilma eesmärgita, niisama vaatama, polegi mõtet ju kuhugi minna. Tal oli vähk, ta lootis terveks saad­a. Ta käis läbi kõik pühapaigad ja nii käisin minagi. Tahtmat­u palverändurina. Neil Õlimäge mööda üles ja alla ronimise päevadel, kevadistel päevadel, saigi ta aina terve­maks. Mina lõõtsutasin tema kannul seal pala­vatel treppidel. Mina jäin haigeks, tagasilend läbi Kiievi oli tõeline piin. Ma ei tunne küll, et ma kunag­i tahaksin Jeruusalemma tagasi minna. See oli veider kevad, Jeruusalemma, Iirimaa, ema surma kevad. Kevad pärast teatriskäimise talve, enne teatri­festivali sügist, Vilsandi sügist, Mare surma. Ta ei saanud terveks. Võib-olla sai ta jõudu suremiseks. Kuhu ma nüüd minema peaksin? Keegi ei kutsu mind kuhugi. Jeruusa­lemmas me olime just sel praegusel aastaajal, paastuajal, tol aastal oli see veidi hiljem. Vaatasin järele, vaid mõni päev, Laetare langes tol aastal 30. märtsile ja 31. märtsil me Jeruusalemma lendasimegi, kohale saime küll 1. aprillil, sest südaöö oli ammu juba möödas, kui araabia taksojuht meid sinna kloostri­väravasse sõidutas, sellega oli veel igavene tegemine, sest aadress, Õlimäe tänavanimi ja majanumber ei öelnud seal kellelegi midagi. Oleks kohe pidanud ütlema, et õdede juurde.