Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 6

Eile oli isa sünnipäev. Üheksakümmend kuus. Alles õhtul tuli meelde, kell viis helistasin rannast tuule käest. Külalised, isa õe- ja vennatütred olid just läinud. Urve pesi nõusid, Pille polnud helistanud, tal lähevad kuupäevad alati meelest ära, saatsin talle sõnumi, et helista isale. Isa muretseb nüüd meie pärast. Küsis, kas mul raha ikka on, ega ma majamüügi raha ei kuluta. Ei kuluta. Veel mitte. Imelik jah, raha ikka on. Täna hommikul kujutasin ette, kuidas ta ühel ööl on uinunud ja enam ei ärka. Niisugune surm sobiks talle. Või kellele ei sobiks! Me tahaksime perekonnast la­hti saada lihtsalt, valutult ja süütult, ideaalis võiks see toimuda isegi teatava pidulikkusega. Pisarad, hüvasti­jätt, tuul kevadõites. Või helevalge vaikus, nagu oli siis, kui ema suri.

Aga perekonnast peaks lahti saama juba varem. Nii ruttu kui võimalik. Perekond on patt. Juba piiblis. Juba Paulus kuulutab ta patuks. Ta on küll vähem patt, millega saab ära hoida ümberaelemise suurema patu, aga patt ikkagi.

Nagu iga patt, on temagi magus, kinnihoidev, ennast igal viisil õigustav. Muidugi, perekond ongi ühiskonna alustala. Muidugi, perekonnata on e­lada raske. Kes ootab sind koju, kes kasib sind vanaduses? Kes sind vanaduses vähemalt talub? Ja ükskõik kui õudne poleks ka perekonna ahistus, tuim mees ja tühine naine, halvad lapsed ja tüütud sugulased – üksinduse ahistus on ikka ja alati hullem. Perekonnas saab alati kedagi süüdistada. Selleks perekonnad ongi olemas.

Kodust tuleks ära joosta, niipea kui jalad kannavad. Muidugi, kui tahad. Miljonite jaoks on perekond pääse­tee, võib-olla üks ja ainus. Aga kui sa tead, et sinu jaoks ei ole, mida sa siis veel ootad? Haletsed ema pisaraid ja isa halle juukseid? Jäädes teed sa neile rohkem valu, sest nad saavad näha sinu paratamatut allakäiku. Allakäiku ja mandumist, sest sa ei lahkunud, ei rebinud ennast lahti. Nüüd kuhtud nagu vana hall ketikoer. Kui sa oleksid läinud, oleksid sa nende meeles saanud millekski ilusaks ja väärtuslikuks, muutumatuks. Kauniks mälestuseks, kadunud pojaks, keda alati on magus koju oodata.

Tuleb teha see samm, see kõigi iseseisvate sammu­de ema. Aga kas seda saab teha? See on küsimus. Kas saab sündida, kas saab surra. Ise? Kas saab saada vabaks.

Mitte teiste armastus ei hoia meid tagasi. Pole meil­e ükskõiksemat asja kui teiste armastus. Tagasi hoiab enda armastusejanu. Hirm viimse turvapaiga kaotamise pärast. Nüüd olen ma vana laps. Kevadest kevadesse ootan, et midagi juhtuks, et miski viiks mu ära. Aga miski ei vii. Kevaded on samasugune enesepettus nagu ajalehed ja nende uudised, nende suured katas­troofi­lubadused. Hall kulu peab lihtsalt saama kirjudeks õiteks ja liblikateks. Jälle peab päike paistma ja soojendama oma lapsi, nii väikeseid kui suuri kui ka päris vanu juba.

Perekond on meie saatus. Meie sünd ja surm. Perekonnata ei ela keegi. Kes võtab naise või läheb mehele, saab lapsed ja pangalaenud, kodutehnika ja söögi­nõud, igahommikuse töölesõidu ja reedeõhtuse öö­klubi (soliidsemas eas asendavad seda teater, kontsert, lihtsalt televiisor), selle elu on otsustatud, on korras, peaasi, et ta vaid määratud kursilt liiga palju kõrvale ei kalduks. Natuke võib. Süsteem on nii turva­line, et väiksemad kõrvalekalded on sinna sisse arvestatud. Truudusemurdmised, lahutused, pank­rotid. Haigused, õnnetused, surm. Perekond on surematu. Kuskilt mineviku kändudest ajab ikka mõni võsu ennast välja. Patt ja needus peavad saama käia etteantud teed. Samuti õnnistus.

Kui pole perekonda, moodustub inimese ümber pseudoperekond. Või miks pseudo? Miski, mis on, pole pseudo. Kass või koer. Puurilinnud. Sõbrannad. Jooma­vennad. Kloostrivennad. Töö- või partei­kaaslased. Mõni hoolealune vanainimene. Mõne sugulase laps. Mõni eluseltsiline, kes ennast su juures sisse seab ja enam ei lahkugi. Sa ju ise tahtsid seda? Ja isegi kui pole mitte kedagi, kohe mitte keda-kedag­i, jääb fantoom­perekond ikka, ta kosub ja kasvab, ta võimutseb su üle. Kõik need, keda mõttes vihkad ja armastad, kellega kujutluses vaidled, kes unelmates tulevad su matustele ja nutavad. Sest pole sind mõistnud.

A. pani eile õhtul kase jooksma. Mina olin selle juba unustanud. Et kask jookseb. Tõi mulle praegu klaasitäie. See on külm ja õrnalt magus. Tuul puhub edelast, merelt, on teist päeva vali ja võimukas, niisk­e ja vilu, aga ajab päikese ikkagi välja. Sest on kevad. Aitab nüüd tõest, vaja on ennast elama petta. Aitab tõdedest, vaja on unistuste väikeseid valesid.

A., minu perekond! Isa juba küsiski, kellele ma oma “varanduse” jätan. “Kas jätad sellele, kellega sa nüüd koos elad?” Mina ei vastanud midagi. Muidugi ma olen testamendi ära teinud. Muidugi ma suren kohe. Aga mitte veel homme. Mitte veel sel… kevadel.

Kui ma oleksin lahkunud siis, kuueteistaastaselt, üheksa­teistaastaselt? Kodust, ma mõtlen, mitte elust. Oleksin ma siis rohkem oma tões? Võib-olla oleksin juba surnud, lõplikus tões. Aga igal juhul, mida lä­hemal me oleme oma algusele, seda lähemal me oleme oma tõele. Lõpupoole me saame lähemale vaid üldisele tõele, aga see pole pennigi väärt. Ka enese­pettus on tõde, on elu tõde. Ka perekond on tõde, üks elu kandvamaid. Aga sinu tõde on alati hullus, alati perekonna-, alati korravastane. Vale on normaalolek, tõde võib tajuda vaid kas halvatuse või valgustusena, aga kummalgi pole mingit kohta ühis- ega perekonnas. Kummagi pead sa ise välja kandma. Ometi ma usun, ma tunnen (ja kindlasti petan ennast), et Jumal tahab seda. Tahab, et me käiksime oma tõe järel, mille­sse, millega, millest me oleme sündinud. Iga samm koos teistega viib meid temast eemale. Alguse majakas jääb aina kaugemale, paistab aina ähmasemalt. Aga ta paistab ikka, kuni lõpuni välja. Meil oleks olnud võimalik minna. Uksest välja. Aga me ei teinud seda sammu. Me jäime seisma, ukselink peos. Ema tõstis just auravad kartulid pliidi pealt. Isa tõusis just televiisori eest. Kevadõhtu väljas oli kutsuv ja hirmutav. Sinna lävele me jäämegi seisma. Kui me nüüd seda sammu ei tee.