Читать книгу Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu - Страница 8

Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süü­tegu, sest see on suur! (Ps 25:11) See salm oli lihtsalt tänase päeva peal kirikukalendris. Ega ma palvetada ei oska. Palvetan, aga ei oska. Palvetan igaks juhuks. Natuke. Kõik see palve- ja usumaailm on mulle klaasi­tagune. Tean kuulu ja kirjanduse järgi, et on olemas pühi mehi ja naisi, kelle kõik elu ongi üks lakkamatu palvetamine. Ise ma ühtegi niisugust meest ega naist kohanud pole. Viimasel ajal on välja antud rohkesti õigeusu raamatukesi, väikeseid elulugusid, staaretsit­e õpetus­sõnu, tunnistusi. Need on haarav lugemisvara, aga ma ei tea, kas nad muudavad kellegi elu või on nend­e lugemine lihtsalt meeldiv ja harras ajaviide. Ma ei usu, et on mõtet või et isegi on viisakas endale Jumalalt midagi paluda. Soovid on isekad ja ekslikud. Eks ma ikka ole palunud ka, aga pole veel tähel­danud, et see oleks mõjunud. Õnneks. Palvega me ei tee muud, kui kutsume Jumala välja, ligemale, teeme ta nime elavaks. “Oma nime pärast”, nagu on kirjutatud. Sest kui keegi enam Jumala nime ei lausu, ta sureb. Inimene saab väga hästi elada ilma palvetamata, ilma Jumalata. Saab elada ja saab ka su­rra. Kas Jumal saab el­ada ilma inimeseta, kes ütleks tema nime? Jumal vajab meid “oma nime pärast”. Kui keegi enam ei palveta, või kui palvetavad liiga vähesed ja liiga nõrgalt, Jumal kaob, maailm kaob. Maailm pole hea, Jumal pole hea, aga on hea, et nad on. See ongi ainus hea, mis on. See kõik tundub väga püsiv, hiilgav ja igavene, vastuvaidle­matu, nagu see kevadhommik täna, härmatanud maa, hele päike, tõusev tuul, lindude hõiked. Ja samas see võib olla väga õrn ja õhuke. Ainus siiras palve, mis mul oleks, oleks soov, et see lõpeks, oleks surm, oleks puhkus, ma ei jaksa enam. Olen hommikust saadik väsinud. Ma ei taha enam midagi. Muidugi, tahan vahepeal süüa, tahan sageli magada. Tahan vaadata õhtul järjekordset “Isa Browni” seeriat. Aga kõik need soovid on soovid siit ära. Negatiivsed soovid. Unustus. Võida heita Jumala suurde unustuse merre. Aga kuna ma näen, et ei saa, et Jumal ei saa seda lubada, siis püüan edasi kesta. Püüan leida asenduspalveid, asenduselu, püüan olla natukenegi positiivne. Püüan kirjutada midagi. Püüan kõndida päikese käes, harida jälle maad. Tõusta veel kord elama. Küll see on raske. Võta see raskus, mina, palun.