Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 11
SEITSMES PÄEV
Оглавление„Kas me peaksime oma suhtest rääkima?”
Seda küsisin mina. Seisin Anna kööginurgas, just duši alt tulnud, vaid käterätt ümber, ja surusin oma hommikuse eliksiiri saamiseks alla tema Šveitsi presskannu sõela. Anna oli olnud poolteist tundi üleval ja juba jooksuriietes. Minu tossud olid õnneks minu juures, nii et treening maratoniks jäi ära.
„Kas sa tahaksid meie suhtest rääkida?” küsis Anna, pühkides ära paar kohvikübet, mis olid kukkunud tema laitmatult puhtale kapipealsele.
„Kas me oleme teema?” küsisin.
„Mis sa ise arvad?” küsis Anna vastu.
„Kas sa mõtled minust kui oma kallimast?”
„Kas sina mõtled minust kui oma kallimast?”
„Kas üks meist esineb avaldusega?”
„Kust mina seda teadma peaksin?”
Istusin ja rüüpasin sõõmu kohvi, mis oli liiga kange. „Kas ma saaksin veidi piima?” küsisin.
„Kas sa arvad, et see saast on sulle hea?” Anna ulatas mulle väikese pudeli säilitusaineteta mandlipiima, sellist, mis tuleb ära kasutada paari päevaga, mida müüakse piima nime all, kuid mis on tegelikult vedeldatud pähkel.
„Kas sa võiksid osta pärispiima, et ma saaksin seda kohvi peale panna?”
„Miks sa nii nõudlik oled?”
„Kas piima küsimine on nõudlikkus?”
Anna naeratas ja võttis mu näo käte vahele. „Kas sa arvad, et oled minu jaoks see õige?”
Ta suudles mind. Pidin juba tegema avalduse, kuid Anna istus mulle sülle ja harutas rätiku mu ümbert lahti. Sel hommikul ta jooksma ei jõudnudki.
