Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 19

Virgil Beuell ei sulgenud kauplust enne kui õhtusöögiaeg oli peaaegu käes ja hakkas sadama kerget lund. Kodutee oli libe ja muutus järjest libedamaks, nii et ta sõitis aeglaselt. PowerFlite’i automaatkastiga oli sõit imeliselt lihtne. Ei mingit jõnksutamist käiguvahetusel, tõeline insenerikunsti ime. Jäiselt teelt välja sõita ja lumme kinni jääda tähendanuks sel õhtul katastroofi; Plymouthi pakiruum peitis endas kõiki juba hommikul jõuluvanalt saadud väärtasju, kuna lapsed olid oma soovid juba nädalate eest teatavaks teinud. Need kingid pidid mõne tunni pärast kuuse all olema ja nende ümberlaadimine lumme kinni jäänud sõiduki pakiruumist puksiirauto kabiini oleks muutnud jõuluõhtu kohutavaks.

Kojusõit võttis kindlasti kauem aega kui tavaliselt, kuid teekonna kestus Virgilit ei häirinud. Külm oli see, mis tuska tegi. PowerFlite või mitte, aga ikka ja jälle oli ta kirunud Plymouthi rahvast selle eest, et nood polnud suutnud ehitada pisutki talutavama küttesüsteemiga autot. Selleks ajaks, kui ta aeglaselt üles maja juurde sõitis, esilaternate kollane valgusvihk tagaveranda taustal mänglemas ja rehvid kruusasel sissesõiduteel peatudes sahisemas, oli ta keha külmast juba kergelt valutama hakanud. Virgil pidi olema eriti ettevaatlik, et majaesisel jalgteel mitte libiseda, nagu seda oli liigagi tihti juhtunud, kuid ta jõudis siiski majja nii kiiresti kui üks töötav mees vähegi suutis.

Sel ajal kui Virgil jalanõudelt lund maha trampis ja pakse üleriideid varna riputas, jõudis ta keha keldrivõre kaudu üles tulvava soojuse käes pehmeneda. Pärast maja ostmist oli ta paigaldanud ise keskkütteahju, mis oli tagasihoidliku hoone jaoks selgelt liiga suur. Samuti oli ta pannud sisse hiiglasliku kuumaveeboileri – äriettevõtetele mõeldud seadme, kust laste vannitamist ja tema enda pikki dušivõtmisi võimaldav taevalik vedelik iial otsa ei saanud. See mugavus oli väärt nii talviseid kütusearveid kui ka igatalvise kahe sülla kaminapuu hinda.

Elutoa kaminas põles tuli. Ta oli õpetanud Daveyt, kuidas lõkke süütamiseks puid üles laduda, nii nagu ta tegi oma mängumajas – nelinurkse hoone kujuliselt ümber tulehakatuse ja mitte kunagi püramiidikujuliselt. Laps pidas nüüd tuletegemist oma pühaks kohustuseks. Esimeste novembrikülmade tulekul oli Beuelli kodu kõige soojem paik mitme miili ulatuses.

„Issi!” Davey tuli jooksuga köögist. „Meie plaan töötab suurepäraselt. Jill läks täiega alt.”

„Hea uudis, Suur Mees,” vastas Virgil, surudes poja kätt salajasel viisil, mida teadsid terves maailmas vaid nemad kahekesi.

„Ma ütlesin talle, et pärast lõunat kirjutame Jõuluvanale kirju ja siis paneme lauale natuke suupisteid, nagu sa tegid minuga, kui ma väike olin.” Davey pidi saama jaanuaris üheteistaastaseks.

Jill kattis köögilauda, tema erioskus oli salvrätikute ja lauahõbeda sirgesse ritta seadmine. „Mu issi jõudis koju, hurraa, hurraa,” teatas kuueaastane tüdruk viimaseid lusikaid oma kohale paigutades.

„Kas tõesti?” küsis Delores Gomez Beuell, kes ahju ees seistes vaaritas, beebi Connie kaksiratsa küünarnuki ja puusa vahele surutud. Virgil andis igale oma elu kõige olulisemale naisele suudluse.

„Ja ongi,” märkis Del, teda mänglevalt vastu suudeldes ja tõstis sibulaga praetud kartulid vaagnale, mille seejärel lauale asetas. Davey tõi isale uuest tohutu suurest restoranikülmikust õllepurgi ja kangutas avajaga pidulikult lahti kaks selle kaanel vastakuti asuvat avaust – see oli veel üks tema püha kohustus. Lõunasöök Beuellide pereringis oli tõeline etendus. Davey saalis oma toolilt siia-sinna – poiss ei istunud söögi ajal kordagi pikemalt maha. Connie niheles ema süles ja toimetas rahulolevalt lusikaga, mida ta suus ringi liigutas või vastu lauda tagus. Del lõikus laste jaoks toitu, pühkis ära maha pudenenud raasukesed, toppis peenestatud kartulitükke Conniele suhu ning võttis aeg-ajalt ka ise mõne ampsu. Virgil sõi aeglaselt, võtmata kordagi kaht suutäit järjest ühest kohast, vaid tegutses kahvliga taldrikul ringiratast, nautides samas etendust, mida ta perekond pakkus.

„Ma räägin sulle, Jõuluvanal on vaja ainult kolme küpsist.” Davey seletas Jillile õhtul oodatava külalisega seotud asjaolusid. „Ja ta ei joo mitte kunagi tervet piimaklaasi lõpuni ära. Tal on lihtsalt nii palju tegemist. On ju nii, issi?”

„Nii olen ma kuulnud.” Virgil pilgutas pojale silma ja too üritas vastu pilgutada, aga tal õnnestus see ainult nii, et kogu üks näopool krimpsu tõmbus.

„Igatahes jätavad kõik talle alati sellesama suupiste.”

„Kõik?” küsis Jill.

„Kõik.”

„Ma ei suuda ära oodata, millal ta tuleb. Millal ta kohale jõuab?” nõudis Jill.

„Mitte kunagi, kui sa oma sööki ära ei söö.” Del koputas kahvliga vastu Jilli taldrikut ja lükkas mõned kartulid lihast eemale. „Iga suutäis toob jõuluvana lähemale.”