Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 9

Anna pidi töötama oma kontoris. Tal on palgal neli asjalikku naist ja praktikant, kes on riskirühma kuuluv keskkoolitüdruk. Eelmisel aastal oli ta sõlminud lepingu õpikute kirjastajale kujunduse tegemiseks – see oli pidev töö, kuid niisama igav kui elatise teenimiseks tapeeti panna. Ütlesin, et lähen koju.

„Miks?” küsis tema. „Sul ei ole ju täna midagi teha.”

„Ma lähen jooksen veidi,” vastasin, mõeldes selle käigupealt välja.

„Tubli poiss,” rõõmustas Anna.

Läksin koju, panin tossud jalga ja sörkisin ümberkaudsetel tänavatel. Härra Moore, pensionil võmm, kelle aed on minu oma taga, nägi mind jooksmas ja hõikas: „Mis kurat sulle sisse on läinud?”

„Naine!” karjusin vastu ning see polnud üksnes tõsi, vaid mul oli hea tunne seda öelda. Kui mees mõtleb naisele ja ootab, et saaks talle öelda, et jooksis nelikümmend minutit – noh, semu, siis elab ta Kallima Territooriumil.

Jah. Mul oli kallim. Kallim muudab meest, alates trenniharjumustest kuni selleni, kuidas ta oma juukseid lõikab (mida Anna tegi kohe järgmisel päeval mu juuksuri juuresolekul) – need on muutused, mida ma vajasin. Armuadrenaliinist vallatud, jooksin kaugemale, kui mu keha suutis taluda.

Anna helistas just siis, kui olin lõunauinakust loobunud, sest mu sääremarjad olid kõvad nagu õllepurgid. Ta käskis mul minna oma nõelraviarsti juurde, ta pidi helistama ja kohe aja kinni panema.

East Valley Wellness Oasis asub maa-aluse parklaga ostukeskuses, mille kohal on kontoriruumid. Roolivõimendita Volkswageni bussiga parkla kaldteel aina ringi ja ringi allapoole tiirutamine nõudis füüsilist pingutust. Hoone arvukates liftides selgusele jõudmine vaevas aju päris ära. Kui ma viimaks kabineti 606-W üles leidsin, pidin täitma viie lehekülje pikkuse heaoluküsimustiku, istudes purskkaevu kõrval, mille elektripump tegi valjemat häält kui langev veejuga.

Kas te aktsepteerite visualiseerimist? Muidugi, miks mitte? Kas te olete avatud juhitud meditatsioonile? Ei kujuta ette, mis häda see võiks teha. Põhjendage, miks te ravi soovite. Palun olge konkreetne. Mu kallim ütles, et tooksin oma vaesed vabastamist igatsevad väsinud ja pinges jalalihased teie juurde.

Andsin vastused ära ja ootasin. Viimaks hüüdis valges kitlis mees mu nime ja viis mind raviruumi. Sellal kui mina end pesuväele koorisin, luges tema mu pabereid.

„Anna ütleb, et jalad teevad teile tüli?” küsis ta. Ta oli töötanud Annaga viimased kolm aastat.

„Jah,” vastasin. „Teiste mässavate lihaste seas ka sääremarjad.”

„Selle põhjal,” jätkas ta mu ankeedile koputades, „on Anna teie kallim.”

„Värske areng,” selgitasin.

„Edu sellega. Heitke kõhuli.” Kui ta nõelad sisse torkas, kirvendas kogu mu keha ja sääremarjad tõmblesid kontrollimatult. Enne ruumist lahkumist pani ta vanal CD-mängijal käima minu juhitava meditatsiooni. Kuulsin, kuidas naise hääl ütles, et ma tühjendaksin oma pea ja mõtleksin jõest. Üritasin seda pool tundi teha, tahtsin magama jääda, kuid ei saanud, sest mul olid nõelad kehas.

Anna ootas minu juures, ta oli valmistanud õhtusöögi lehttaimedest, seemnetest ja porikarva riisist. Hiljem masseeris ta mu jalgu nii tugevasti, et krimpsutasin nägu. Siis ütles ta, et ei ole pärast kolledžit kordagi viis õhtut jutti armatsenud, kuid kavatseb proovi teha.