Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 14

Anna oli mulle ütlemata kokku leppinud varahommikuse sukeldumistunni.

Vin lasi meil täies varustuses – paagid, raskusvööd ja puha – põlvitada basseini sügavamas otsas. Me pidime kogu kraami, kaasa arvatud maskid, ära võtma, hinge kinni hoidma ja kõik uuesti tagasi panema. Hiljem ütles Vin, et ma olen oma õpikuga maha jäänud ja peaksin tempot tõstma.

„Miks sa ei ole õpikuga ühele poole saanud?” tahtis Anna teada.

„Kohtamine lihvimismasinaga võttis kogu aja ära.”

Koju sõites tundsin kurgus kriipivat kõdi, nagu hakkaksin haigeks jääma.

„Ära ütle, et sa hakkad haigeks jääma,” ütles Anna. „Kui sa ütled endale, et oled haige, siis lubadki endal haige olla.”

Anna telefon hakkas helisema ja ta vastas kõnele käed-vabad süsteemi abil; see oli üks tema Fort Worthi kliente. Ricardo-nimeline sell viskas nalja värviproovide üle ja ajas Anna naerma, kui ta mu sissesõiduteele keeras. Ta jäi autosse kõnet lõpetama. Mina läksin sisse.

„Me peame Fort Worthi sõitma,” teatas Anna, kui ta viimaks mu kööki astus. Mina tegin kana-nuudli pakisuppi.

„Miks?” küsisin.

„Ma pean Ricardole esitluse korraldama. Muide, see ei ole supp, see on kotitäis soola.”

„Ma luban endal haige olla. Supp aitab.”

„See saast tapab su.”

„Ja mina pean koos sinuga Fort Worthi tulema?”

„Miks mitte? Sa ei tee ju midagi. Me jääme ööseks ja tutvume vaatamisväärsustega.”

„Fort Worthis?”

„Sellest tuleb seiklus.”

„Mu nina jookseb ja mul on tunne, nagu sumiseks mu peas tarutäis mesilasi.”

„Sa saad teha sellele lõpu, kui sa ei ütle sääraseid asju,” teatas Anna.

Aevastasin vastuseks, köhisin ja nuuskasin pabertaskurätikusse. Anna vangutas ainult pead.