Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 16

Ärkasin, ilma et mul olnuks aimugi, kus ma olen. Kuulsin dušisolinat. Nägin ukse alt valgusviirgu ja öökapil virna õpikuid. Äkki paiskus vannitoauks valgustatud aurusähvatuses lahti.

„Ta on elus!” Anna oli alasti ja kuivatas ennast. Ta oli juba jooksmas käinud.

„Olen või?” Mu külmetus ei olnud parem. Mitte üks raas. Ainus uus tunne oli uimasus.

„Sa võtsid kogu selle kraami sisse?” Anna viipas väikese kirjutuslaua poole, mis oli kaetud minu eneseravitsemise jäänukitega.

„Ma olen ikka veel haige,” väitsin end jõuetult kaitstes.

„See, kui sa ütled, et oled ikka veel haige, teebki sind ikka veel haigeks.”

„Ma tunnen end nii viletsalt, et sinu loogika tundub lausa loogiline.”

„Sa jäid nii paljust ilma, paikene. Me käisime eile õhtul Mehhiko mahetoitu söömas. Ricardol oli sünnipäev. Meid oli umbes nelikümmend ja piñata. Hiljem läksime ringrajale ja sõitsime miniautodega. Ma helistasin ja saatsin sulle sõnumeid, aga ei midagi.”

Võtsin telefoni. Õhtul kella kuuest poole kaheni öösel oli AnnaGraphicControl helistanud ja sõnumeid saatnud kokku kolmkümmend kolm korda.

Anna hakkas riietuma. „Hakka parem pakkima. Me peame siit välja registreerima ja läheme siis Ricardo kontorisse nõupidamisele. Ja sealt lennujaama.”

Anna juhtis PonyCari tööstusparki kusagil Fort Worthis. Istusin jubeda enesetundega vastuvõtus, nuuskasin pidevalt nina ja üritasin keskenduda oma Kobo lugeris raamatule astronaut Walt Cunninghamist, kuid olin liiga uimane. Mängisin telefonis mängu, mille nimi on 101 ja kus tuleb vastata õige/vale ja valikvastustega küsimustele. Õige/vale: President Woodrow Wilson kasutas Valges Majas kirjutusmasinat. Õige! Ta toksis Hammondi kirjutusmasinal kõne, millega lootis suurendada toetust esimesele maailmasõjale.

Pärast pikka istumist vajasin õhku, seepärast läksin aeglasele jalutuskäigule mööda tööstusparki. Kõik hooned olid täpselt ühesugused ja ma eksisin ära. Leidsin õnneks tagasitee, kui märkasin pargitud PonyCari, mis osutus meie omaks.

Anna seisis koos oma klientidega ja ootas mind. „Kus sa olid?”

„Tutvusin vaatamisväärsustega,” vastasin. Anna tutvustas mind Ricardo ja veel kolmeteistkümne õpikuäri juhiga. Ma ei surunud neist kellelgi kätt. Saate aru, ma olin haige.

PonyCari tagastamine sujus probleemideta, nagu oli lubatud, kuid tasuta buss lennujaama terminali ei tulnud terve igaviku. Lennuki peale jõudmiseks pidime jooksma läbi lennujaama nagu tegelased filmist, mis räägib kas kentsakatest armunutest või puhkusel olevatest föderaalagentidest, kes üritavad ära hoida terrorirünnakut. Me jõudsime lennukile, kuid ei saanud kõrvuti kohti. Anna istus ees, mina päris taga. Lukus kõrvad ajasid mind õhkutõusmisel hulluks ning valutasid paar tundi hiljem maandumisel veelgi hullemini.

Teel minu juurde tegi Anna peatuse alkoholipoes ja ostis väikese pudeli brändit. Ta sundis mind suure klaasitäie ära jooma ning pani mu siis voodisse, padi pea alla ja suudlus otsaesisele.