Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 13

„Me vajame korralikku varustust.” Anna solgutas tassis Rainbow Tea Company värsket teekotti. Ta oli jooksuriietes, mina tõmbasin tosse jalga. „Pikk aluspesu. Parkad ja koorikjoped. Fliisid. Veekindlad saapad. Kõnnikepid.”

„Kindad,” lisasin mina. „Mütsid.” Antarktika-reisini oli kolm kuud, palju ajavööndeid ja tuhandeid miile ning Anna oli juba täielikus planeerimisolekus. „Kas lõunapoolusel ei ole mitte suvi?” küsisin.

„Me ei jõua poolusele. Võib-olla lõunapolaarjooneni, aga ainult siis, kui ilm ja mereolud on soodsad. Igal juhul saame kõvasti jääd ja tuult.”

Läksime välja, et teha minu eesmurul nelikümmend viis minutit venitusi ning saada koera- ja kobraasendis hommikukastest märjaks. Pinn. Taimer käivitus ja ma kummardusin, üritades laubaga põlvi puudutada. Ebatõenäoline.

Anna suutis ennast kokku panna nagu kaardilauda. „Kas sa tead,” ütles ta, „et Apollo astronaudid käisid Antarktikas vulkaane uurimas?” Anna teadis minu vaimustust kõige suhtes, mis puudutab astronaute. Kuid ta ei teadnud, kui põhjalikult ma seda värki tunnen.

„Nad treenisid Islandil, noor daam. Kui mõni astronaut käiski lõunapoolusel, siis ammu pärast seda, kui nad inimkonna ajaloo muutmisest ja NASA kosmoselaevades surmaga peitusemängimisest erru jäid.” Pinn. Püüdsin sirutada ja haarata oma pahkluudest, mis mu vaesed sääremarjad põlema pani.

„Me läheme vaatama pingviine ja vaalu ja teadusjaamu,” ütles Anna. „Ja B15K-d.”

„Mis on B15K?”

„Manhattani suurune jäämägi, nii suur, et seda jälgitakse satelliidilt. Murdus 2003. aastal Rossi šelfiliustiku küljest ja liigub iseseisvalt vastupäeva ümber Antarktika. Kui ilma on, võime tellida kopteri ja sellel maanduda!”

Pinn. See oli viimane harjutus. Anna pani jooksu. Mina püüdsin temaga sammu pidada, kuid see polnud võimalik, igatahes mitte praegu, kui ta oli B15K-st säärases elevuses.

Kui ma härra Moore’i majast mööda sörkisin, istus ta parajasti autosse, termostass käes. „Su kallim jooksis hetk tagasi mööda. Ta lidus nagu tulejutt.”

Pärast dušši ja hommikueinet, milleks oli avokaado röstitud speltasaial, võttis Anna lihvimismasina, mille ta oli Steve Wongilt ostnud, ja asus mu piknikulauda lihvima. Läksin talle liivapaberiga appi.

„Kui oled selle korralikult ära lihvinud, tuleb laud üle värvida. Kas sul värvi on?” Oli. „See peaks sul täna õhtuks valmis saama. Siis tuled minu juurde. Sööme õhtust ja seksime.” Sobib, just nii ma ennast tundsin. „Ma pean nüüd tööle minema.” Enne lahkumist osutas Anna puust asjadele, mis vajasid samuti lihvimist ja värvi – pink, köögi tagauks ja vana kuur, kus ma hoidsin oma muruniidukit ja spordivarustust. Ülejäänud päeva veetsin tööd rassides.

Olin higine, tolmune ja värvipritsmeid täis, kui Anna mulle sõnumi saatis.

AnnaGraphicControl: lõuna kell 15

Jõudsin poole tunniga tema juurde, kuid pidin enne sööki duši all käima. Sõime elutoas – käes hiigelsuured kausitäied Vietnami pho’d – ning vaatasime Blue-ray’lt kaht osa dokumentaalsarjast „Meie külmunud Maa”. Saime enam kui kolme tunni jooksul teada kõik valjaspingviinidest ja krabihüljestest, kes elavad ainult … Mis te ise arvate, millises meie planeedi osas?

Vajusin magama, enne kui me seksini jõudsime.