Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 17

Olin haige, lihtsalt ja selgelt haige, mille ainsaks ravimiks on olnud voodirežiim ja ohtralt vedelikku sestpeale, kui esimene neander-tallane nohu sai.

Kuid Annal olid oma ideed. Ta oli kaks päeva missioonil ravida mind terveks kiiresti, mitte aegamööda. Ta lasi mul istuda alasti toolil, jalad külmaveekausis. Ta kinnitas mind juhtmetega millegi külge, mis meenutas EKG-masinat, käskis igasuguse metalli küljest võtta ja vajutas siis lülitit. Ma ei tundnud midagi.

Kuid aegamisi muutus vesi mu jalge ümber algul sogaseks, siis pruuniks ning hakkas seejärel kalgenduma, kuni kauss meenutas kõige ebaisuäratavamat tarretisevormi, mida üldse on võimalik ette kujutada. See sodi oli nii paks, et tundus, nagu tõmbaksin oma paljaid jalgu välja soomülkast. Ja see kraam haises!

„See on halb juju, mis sinust välja tuleb,” ütles Anna sodi tualetist alla uhades.

„Minu jalgadest?” küsisin.

„Jah. See on tõestatud. Halb toit, mida sa sööd, kehamürgid ja rasv. Need tulevad välja jalgade kaudu.”

„Kas ma võin nüüd tagasi voodisse minna?”

„Kohe, kui oled käinud auruduši all.”

„Mul ei ole aurudušši.”

„Varsti on.”

Anna paigutas duši ümber kilekardinad ja kõrgele üles kaasaskantava aurumasina. Istusin jalapingil ja higistasin, kuni suutsin ära juua kolm suurt pudelitäit mingit lahjat teed. See võttis aega, sest tee maitses nagu solgivesi ja inimese põis ei suuda kuigi palju solgivett kinni pidada.

Kohale toodi trenažöör. Anna sundis mind sellega iga pooleteise tunni tagant täpselt kaksteist minutit sõitma, kuni hakkasin higistama, tõestamaks, et olin oma kehatemperatuuri tõstnud.

„See on selleks, et lima ja muu säärane välja higistada,” selgitas Anna.

Ta söötis mind kolm toidukorda järjest kausitäite vesise hautisega, milles ujusid peedi- ja selleritükid.

Ta lasi mul teha oma iPadist tunnipikkusi aeglaseid venitusharjutusi, kus pidin liikuma täpselt samamoodi nagu instruktor videol.

Ta lülitas sisse mingi seebisuuruse elektrilise asjanduse, mis vibreeris ja tegi surisevat heli, see oli mingi kodune ravivahend, mille karbil oli venekeelne kiri. Ta sundis mind alasti põrandal lamama ja hõõrus mu keha mõlemalt poolt mingi asjaga. Kommude masin tegi erinevatel kehaosadel eri häält.

„Tubli poiss!” rõõmustas Anna. „Nüüd hakkame kuhugi jõudma!”

Annale ütlemata kaanisin NyQuili ja neelasin paar Sudafedi tabletti, enne kui ronisin tagasi voodisse ja kadusin Unemaale.