Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 18

Hommikul tundsin end paremini. Voodilinad olid öisest higistamisest nii niisked, et oleksin võinud need nagu seemisnaha välja väänata.

Anna oli jätnud mulle kohvimasina külge kleebitud kirja.

Jätsin su vaikselt ja sügavalt magama. Sa meeldid mulle sellisena. Sa ei ole enam haige, kui sööd ära supi külmutuskapist. Joo seda hommikul külmalt ja lõuna ajal kuumalt. Tee enne lõunat kaks korda jalgrattaga trenni ning tund aega venitusi, mille lingi ma sulle saatsin. Ja tee auru, kuni oled ära joonud kolm pudelit destilleeritud vett! Sool peab välja tulema! A.

Olin üksi oma majas oma tingimustel, seepärast eirasin otsekohe Anna juhiseid. Jõin kohvi kuuma piimaga. Lugesin Timesi paberväljaannet, mitte võrguversiooni, mida Anna eelistab, sest ajalehepaber on patt Maa vastu, kuigi ma sorteerin prügi. Lubasin endale toitva hommikueine munadest ja linguica (Portugali vorsti) praeviiludest, banaanist, maasikaküpsistest, papaia pakimahlast ja suurest kausitäiest Cocoa Puffsi helvestest.

Ma ei teinud venitusharjutusi. Ma ei istunud jalgrattal ega käinud auruputkas. Ma ei avanud Anna linki ega venitanud seetõttu mitte üks raas. Selle asemel veetsin hommiku pesu pestes – neli masinatäit, kaasa arvatud voodilinad. Mängisin oma ema salvestatud CD-sid ja laulsin kaasa. Nautisin, et ei täitnud ainsatki Anna käsku. Elasin parimat elu, mida on võimalik ette kujutada.

Mis tähendas, et olin vastanud küsimusele, mille Anna oli mulle kahe nädala eest esitanud: Ei. Ma ei arvanud, et olen tema jaoks see õige.

Kui Anna helistas, et küsida, kuidas mul läheb, tunnistasin, et eirasin tema juhiseid. Ütlesin ka, et tunnen end tervena ja puhanuna ja jälle iseendana ning hoolimata sellest, kui imeline ta minu meelest on ja milline idioot ma olen ja blaa-blaa-blaa.

Enne kui jõudsin koguda sõnu, et temaga päriselt lahku minna, tegi Anna seda minu eest.

„Sa ei ole minu jaoks see õige, paikene.”

Tema hääles ei olnud raasugi vimma, ei halvakspanu ega pettumist. Ta ütles otse välja, mida mõtles, mina ei oleks seda suutnud. „Ma olen seda juba tükk aega teadnud,” naeris Anna. „Ma kurnasin su välja. Aja jooksul oleksin su hävitanud.”

„Millal sa kavatsesid mu konksu otsast lasta?” küsisin.

„Kui sa ei oleks reede hommikuks ise taganenud, oleks meil tulnud Jutuajamine.”

„Miks reede hommikuks?”

„Sest ma sõidan reede õhtul tagasi Fort Worthi. Ricardo viib mind kuumaõhupalliga sõitma.”

Tükike meheuhkust sundis mind samal hetkel lootma, et ka see Ricardo ei ole Anna jaoks õige mees.

Ei olnudki. Anna ei rääkinud kunagi, miks. Muide, sukeldumislitsentsi sain ma kätte. Käisime Anna, Vini ja veel tosina sukeldujaga merel vetikametsas. Hingasime vee all ja ujusime läbi kõrge meremetsa. Meist Annaga on hiljem laevas võetud uhke pilt, kus me seisame kalipsodes, käed teineteise ümber ja lai naeratus külmadel märgadel nägudel.

Järgmisel nädalal sõidame Antarktikasse. Anna korraldas suure osturetke ja kandis hoolt, et meil kõigil oleks vajalik varustus. Ta veetis eraldi aega MDashiga, et kontrollida, kas tal on ikka sooja hoidmiseks piisavalt kihte. MDash ei ole kunagi käinud paigas, mis oleks piisavalt külm pingviinide ja krabihüljeste jaoks.

„Lõunapöörijoon, siit ma tulen!” üürgasin rohelist parkat ja koorikjopet selga proovides. Anna naeris.

Me lendame Peruusse Limasse, istume seal ümber ja lendame Tšiilisse Punta Arenasesse, kus läheme laevale ja sõidame oma esimesse peatuspaika, vanasse uurimisjaama Port Lockroys. Räägitakse, et meri võib olla Drake’i väinas üsna tormine. Aga meie laev rändab tugeva purje, kindla rooli, korraliku kompassi ja usaldusväärse kella abil lõunasse, lõunapöörijoone ja seikluste poole. Ahjaa. B15K poole niisamuti.