Читать книгу Ebaharilik šrift - Том Хэнкс - Страница 8

Anna jookseb alati, kui tal on võimalus suruda neljakümnesse

minutisse paar miili – see on harjumus, mille ta kavatses mullegi peale sundida. Ta viis mu ühele oma marsruudile, ülesmäge rajale, mis lookleb ümber Vista Pointi ja tagasi, ning käskis pihta hakata. Ta ise pani minu ees ajama, lubades tagasiteel kokku saada – ta teadis, et ma ei suuda ilma peal temaga sammu pidada.

Mina treenin siis, kui tuju on. Vahel sõidan oma vana kolmekäigulisega Starbucksi või mängin paar raundi taldrikugolfi (vanasti kuulusin liigasse). Sel hommikul lõõtsutasin kruusateel, Anna nii kaugel ees, et ma isegi ei näinud teda, jalad uusi tosse sisse kandmas (meeldetuletus: pool numbrit suuremad oleksid paremad). Veri kerkis ja langes mu kehas harjumatu raevuga, õlad ja kael tõmbusid pingule ja pea lõhkus valutada. Mööda Vista Pointi alla joostes plaksutas Anna käsi.

„Tubli poiss!” hüüdis ta minust möödudes. „Esimese korra kohta tubli!”

Pöördusin ja jooksin talle järele. „Mu reied on nagu tules!”

„Nad mässavad!” hüüdis Anna üle õla. „Aja jooksul annavad nad alla!”

Kuni ma duši all olin, tegi Anna mu köögis ümberkorraldusi. Tema meelest hoidsin ma potte ja kaasi valedes kappides ja miks oli mu nugade-kahvlite sahtel nõudepesumasinast nii kaugel? Ma ei osanud vastata. „Hakkame minema. Me ei tohi esimesse sukeldumistundi hiljaks jääda.”

Sukeldumiskool lõhnas kummiülikondade ja klooritud basseini järele. Täitsime paberid ning meile anti õpikud, tunniplaan ja võimalikud eksamiajad merel. Anna pani meid kirja pühapäevaks nelja nädala pärast ja reserveeris meile koikukohad laevale.

Läksime sööma Viva Verde salatikohvikusse, kus pakuti salatit salatilisandiga, ning pärast seda tahtsin minna koju päevauinakut tegema. Kuid Anna ütles, et tal on kodus mu abi vaja paari asja ümbertõstmiseks, mida ta oli tükk aega edasi lükanud. See ei olnud eriti tõsi, peaaegu vale. Tegelikult tahtis ta, et ma aitaksin tal panna uut tapeeti esikusse ja kodukontorisse, mis tähendas, et ma pidin ära tõstma ta arvuti, printeri, skännerid ja graafikavarustuse ning seejärel kogu pärastlõuna tema käske täitma.

Tol õhtul ma koju ei jõudnudki. Me sõime õhtust Anna juures – taimelasanjet köögiviljadega – ja vaatasime Netflixist filmi tarkadest naistest, kelle kallimad olid idioodid.

„Kuule, kullake,” ütles Anna. „See räägib ju meist!” Ta kihistas naerda ja sirutas käe mu pükstesse, ilma et oleks mind enne isegi suudelnud. Ma olin kas maailma kõige õnnelikum mees või mind kasutati ära. Pärast seda, kui Anna ka mind oma püksi lasi, ei olnud ma ikka veel kindel, kumba.