Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 10

Raiküla 28. VII. 28

Sain Teie kirja üpris imelikku viisi: sain neljapäeva õhtul läbi karja õnnetuste, mis veel suuremad oleks võind olla, heinamaalt kella üheks koju / mul on halb viis seda kuut kilomeetrit neetud metsateed ikka üksi tulla / – ja õli polnud terves majas teps mitte leida. Suudate vist usku, et üsna suur on piin, kui kiri on, aga seda lugeda ei saa.

Nüüd siis: „Dicitei Pilatus: „Quid est veritas?““ Tahaksin Teilt meeleldi teada, quid est veritas. Ma uskusin korra ja halva tujuga ka nüüd vahel , et ainuke tõde on: ma olen eesel ja kõik, mis taipan, lollus. Ja enam ma teada ei või, sest ma olen eesel. – Sellaseil viivel saavad ka need asjad kahtlaseks, millede tõekspidamine on vajadus endalle; usun siis vaevalt, et ma surematu olen, sest mul ei ole mingit õigust seda nõuda. – Halb, kui inimesel endasse usku ei ole ja mul pole see kunagi suur olnud ja iga suvi sööb seda nagu kuumus pilve; mis nii ükskord tuleb, kes toda teab.

Ja – ja, kui inimene liig targaks läeb, siis ei ole tal enam hää. Seletasin korra, see on vist juba kaua tagasi, inimesile nende teadmatuist harjumusist, lemmiklauseist ja sõnust nende mõtteid. Tabasin üsna hästi ja just sellepärast on nüüd halb olla, inimeste mõtted on ju alati vaid egoism. Näen liiga tihti, et inimesed ei naera selle üle, mille üle ma naerda saan, ja tean, et kui nad ka samu sõnu kõneleksid kui ma, siis ei ole see ometi sama. Ja et ma teisiti näen asju, siis vihastavad mind asjad, mis teist inimest ei puudugi ja kui mulle mu vigu ette loetakse, kas või kõige avalikemal kohil, siis ei puudu see mind. – Aga vast on see nende mu inimeste ainuke viga, et nad end peavad absoluutseks ja kunagi seda ei usu, et püramiidil on neli külge ja mitte üks. – Aga misantroopiast pole ma eluajal lahti olnud ja sallin vaid kolme inimest / Mosest, Jesajat ja Neboḳadneṣṣari / maa pääl. Ennem elasid inimesed inimeslikumalt, see annab vähekesegi rahu.

Mu „magistri“töö hakkab valmis saama, aga mul pole kunagi häämeel, kui midagi olen lõpetand ja veel enam siis, kui midagi mu’ta lõpeb. Loen veel sageli Jeremiat ja taipan vahel kuidas ennevanasti inimesed ekstaasi sattusid; on vaja vaid terve oma olemine panna ühte esemesse väljaspool end, aga selle aktiga saab ka see ese osaks inimeseks. Midagi ekstaasitaolist juhtub ka muga selle mehe majesteetlikke lauseid lugedes – „Mis ühist viljal ja kõlkail – ütleb Jahve – kas pole tuli mu sõna – ja vasar purustav kalju.“ Ma olen vahest mitu tundi sellaste lausete sees ja need otse vibreeruvad elust minus. Aga selle järgi tuleb jälle depressioon ja vaev. See on õige ja kohus. – Mõtlen vahel, et inimene selleks ongi, et elu panna sellaseise poolsurnud asju ja imestan kui vähe inimesed, kes alati enda hinge sügavusist kõnelevad, näevad ja kuulevad. Tean inimesi, kes terve oma elu maal on eland ja pole näinud jaaniussigi. Ja – neil on silmad, aga nad ei näe – et valgus on magus.

Ka mul pole silmiga kõik korras, vara tõustes on nad valusad ja üks, mis vist varssi ilma prilleta midagi ei näe, on ikka veel võrdlemisi kenasti viltu. Tuleks enne ülikooli algust veel korra kliiniku minna, kuigi on kahtlane, kas ma siit septembri alguses minema saan ja kas inimesed sellega nõus on. Oleks vähemalt mulle üpris kena kui me juhtuksime sääl olema samul päivil; kuid terve nädala seovad nad mu silmad ikka kinni ja siis on ikka igav. Tahaks küll näha, milline on kõik kahe silmaga nähes ja, mis on kaugus. – Aga septembrini on veel aega, kuigi õhus juba sügist ja mu astrid vast peagi õitsma hakkavad.

Ja – ma peaksin vastama need cruces interpreta, sest nad ei ole mulle rasked. Usun, et iga inimene, kes on vaga / mitte selles tavalises mõttes / olles ilmas, aga mitte siit, peaks asju nägama sub specie aeternitatis – kuigi sellega suur osa asju kaotab igasuguse väärtuse, las’ siiski surnud surnud matta. Ja kyrie eleison moi tähendust ma tean nüüd – hää tuju järgi tuleb põhjuseta halb ~ ja oleks ainus õige, et ei oleks kumbagit. Aga kuna pole nii, siis peab kyrie eleisai, et mu hää tuju ei kaoks.

Ja toda öövahi lugu ma Teile küll ei mängiks, sest esmalt pole mul seks julgust, kuna lollusist on kergem kõnelda, kui neid teha – ja teiseks on see määratud piinamiseks mu vaevajaile ja mul pole põhjust Teid sellega piinata. Teeksin meeleldi mõne miserere või agnus Dei, aga sellased asjad elavad vaid mu pääs ja kui neid katsun klaveril, siis ei ole nad ikka mitte need. Ja nüüd hakkan ma siis jälle ootama, kuigi ma ka end olen oodata lasknud, aga iseend suudab inimese südamestunnistus alati vabanda. On’s nii? – Ja andestage, kui siin vast rohkem teoloogiat on, kui oleks õigus.

Rahu! H Masing