Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 17

19. XI. 28

Armas, Sa olid ometi nii hää! Ja ka mul on nüüd olla suur rõõm, ilma Su kirjata poleks mul praegugi veel tõlge valmis, aga ma sain ta eila valmis. Ja, et vanamees vähe või väga kohkund on mu originaalsete vaadete üle ja mulle selle tõttu väga vähe või mitte sugugi raha, s.t. raamatuid võib anda, see ei heiduta mind ka põrmugi, sest ma tean, et mul õigus on ja, et ma korra ikka võidan. – Mul on siiski vähe õudne, aga õudsed asjad on ilusad, sest me vahel on kindlasti mingi telepaatiline side. Olin laupäeval koju tulnud üpris löödud, kui ma Su kirja ei leidnud, aga õhtul (vast kella kümne paigu) tuli mulle korraga kindel teadmine, et ma homme Su kirja saan, ma ei tea kas sellal Sa ta posti panid. Ja siis nägin ööl unes, et me Suga kirsse sõime ja Sina miskipärast just neid tooreid. – Ja ja, siis sai kõik nii, kui ta saama pidi.

Neil viimaseil päivil oli mul tolle tõlkega hirmsasti tööd, – nüüd võin ma teha, mis tahan. Ja ma närisin enda ka nii läbi, et olen küsimuse juures, millele Jumal kunagi ei vasta. Ma tean palju, aga ma ei usu seda teadmist. Tean, et Jumal on, aga ma ei usu seda, et ta on, ega seda, et ma tean, et ta on. Ma ei usu iseennast. See on mu süü, aga ma ei tea, miks see nii on läind, too on see vastuseta küsimus. Ja siis tuli mul ühel õhtul kole teadmine, et mitte ma ei valitse raamatute ja piibu üle, vaid need valitsevad mind – ma peaks nad mõlemad küll kuidagi katsuda degradeerida, sest see on patt, et ma nende ori olen. Aga ühest väikesestki harjumusest, mis siis veel suurest, on raskem lahti saada kui surra. Aga kui ma tahan? Jumal teab!

Imelik on näha, et viimaks mu arvamine midagi maksma hakkab, ennemalt naerdi ja oldi rõõmus mu paradoksaalsete lausete üle, aga nüüd hakatakse nendega arvestama – kas nad seda väärt on, see on küll probleem.

Joonistasin ükspäev Su krüsanteeme ja enda imestuseks (ma pole värve kaua aega puutund) tuli sest akvarell. Vanasti joonistasin ma üht asja paarkümmend tundi, kuni värvikord sentimeetritesse ulatus, – ma tahtsin vist küll end peita inimeste eest, sest nad olid mu üle, nüüd olen ma üle. – Ja siis leidsin eila õhtu ühe asja, mille valmissaanult kavatsen saata mingisse Saksamaa usuteaduslikku aegkirja ja hiljem tuleva sügiseks peab ta ilmuma, kui maa pääl veel õigust on. Aga sedagi on nii vähe ju. –

Kui ma tagasi mõtlema hakkan siis on üpris halb, oi mu armas. Kui ma tänaval inimeste eest pean kõrvale minema, siis on raske mõelda, et korra inimesed meie eest kõrvaldusid. Mul on kiusatus novembri asemelle igale poole kirjuta oktoober, tahan vist küll, et november ja need imelikud hääd päevad Sinuga alles ees oleksid. Olen vaheti Sind üle laua tunnud, õigemini vist näinud, sest nõrkade silmadega inimesed näevad, iseäranis kui nad tahavad, sageli vaime. Ja siis on sellane tunne nagu kuuleks kusagil kirikus mängitavat „Lohengrin’i“ avamängu (too on üldse mulle kõige suurem muusika), nagu ei oleks enam inimest olemas, vaid vallandund energia. Ja sellaseil silmapilgel usun ma, et Sa mulle pole halb, – olnud pole Sa armas seda ju kunagi, vähemalt ma ei tea, et Sa seda oleksid olnud. Lõpuks on ju terves ilmas, kas kuri või hää, mitte midagi musta ja valge lapilist ja ma usun, et kõik juba sellepärast, et ta on, on hää, aga mu mõistus on jällegi sellase usu vastu.

Ja, nii imelik kui see ka on, on mul häämeel, et Sina vähemalt peaaegu samuti piinled nagu ma. Ja siis on mul siiski suur lootus ja üpris kindel teadmine, et ma Sind Tallinnas näha saan. Ma pidin 10. detsembri õhtul või päeva hiljem juba Tallinnast koju sõitma, sest rohkem kui kaks päeva ei saa ma õega läbi. Võib olla, oleksin siis viimaseil päivil enne jõulu veel korra Tallinna sõitnud. Aga nüüd, oleks ju kõige lihtsam küll, et Sa mulle kirjutaksid, mil Sa Tallinnas oled ja siis teen ma tolle järgi – enne 10. ma igatahes hõlpsasti ei saa ja väga hilja ei tahaks ma ka mitte, – aga see on ju lõpuks ükskõik, kas ma eksameile Tartus õpin või kodu, enne jõulu ei tee ma niikuinii ühtki, sest kahe aasta pärast on kindlasti lõpp. – Uskusin varemalt, et ma ennem surnud olen kui selleni jõuan, aga mul ei ole kunagi nii suurt soovi olnud elada kui nüüd. Ja see on vist küll Sinu pärast, armas. Ma ei tea!

Ja nüüd saab varsti südaöö, usun varsti hakkab sadama lund, aga ma olen väsind viimaseist magamatuist öist. – Mul on raske lõpeta kirja ja minna vastu ootamispäivile, aga Jumala rahu olgu Sinuga, kallis!

Hugo