Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 11

Raiküla 1. IX. 28

Nägin juba paar korda Teie vaimu ja kuigi ma tean, et vaimud inimese enda fabrikaat on, uskusin vahel siiski, et Teiega mingi õnnetus juhtund. Kena, et see nii pole!

Pea kõik hakkab minema kenaks, sest ma saan siit, võib olla juba homme minema – mulle on „kodu“ nagu köis ümber kaela ja mu „koduarmastus“ on kinni vaid aia ja puude küljes. Ja nende pärast on mul häämeel, kui vihma sajab, võib olla, olen ainuke inimene, kes rahul tolle suvise ilmaga ja Jumalaga (seegi mõte vist midagi suurushulluse laadi). Saan vist 3. või 4. sept. Tartu ja paar päeva hiljem olen kliinikus. Ja mul on häämeel ka selle üle, sest sääl ei ole tarvis midagi teha / mittetegemisega on aga üpris raske harjuda / ja pääle tolle võib tulla võimalus Teiega jällegi vaielda ja see on igatahes lõbusam, kui inimestele pähe panna heebreakeele grammatikat kui see sinna kuidagi ei mahu, sest unistused pastoraadist on liig udused ja laiad. Mulle teeb vähe hirmu vaid talv; tõotan endalle sügisel alati, et ma sel aastal oma lihaga armulikumalt ümber käin, aga jõuluks võib juba rahulikult öelda, – et inimese mõtted on vaid inimese mõtted. Ma ei tea; vanasti tehti raamatuile propagandat sellega, et teateti inimestele ette, et nad nii närud on ja seda lugedes enda unustavad – ja need raamatud olid igatahes sadismi või masohismi äratavad ja kasvatavad. Ma loen aga vahel päevad ja ööd mõnd raamatut araabiast, või isegi mõne indiaani keele grammatikat ja leian, et see on kõige huvitavam lektüür, kuigi sääl pole ainustki tapmist, ei keerulisi ja kuivi armulugusid ja hääd lõppu. Ja selle maania all kannatan ma ise ja teised inimesed peavad mind kuivaks ja pedandiks ja ma ei tea kas neil imelikel inimesil peaks õigus olema, ma ise seda küll ei usu ja nende arvamine ei mõju mulle kuigi palju.

Ma olen enda tervise kaunis kenasti ära rikkund nälgimise ja magamata öödega ja ma ei tea, võib olla, on mu terve elamine edaspidi surma narrimine. See on küll iseendast väga lõbus toiming, aga surra ma ei taha, vähemalt millimikroonigi tahaks ikka elajast kõrgemal olla ja igavesti elada. Sest ma usun kindlasti, et „vaevad“ / to be or not to be stiilis / on maailmas inimese enda loodud – jonn Jumala ettemääratu vastu ja tahtmine olla vaba ja „iseseisev“. Ja sellane tahtmine on kuri ja inimene tahes olla originaalne ja suurem kui ta on, loob endanäolise kuradi ja paneb selle enda asemel Jumalaga sõdima. Aga, et inimene ise ikkagi Jumalast on, siis saab tast vaid jonnakas laps, kes omi vanemaid samal viivul vihkab kui armastab.

Sellaseid asju ei tohi muidugi kõnelda neile usklikele, kes end maasoolaks ja südametunnistuse kohtunikeks, kes teisi variseereks peavad, aga ise seda on; kes närudes kõnnivad, et oma alandlikkust inimesile demonstreerida, aga kellede südames on suur uhkus, et nende pärast maailm veel alles on. Ja kõige närusemad inimesed / ka professionaalsed kunstnikud ja kirjanikud / on ikka kõige uhkemad. Ja ma ei tea, miks ma ei kannata sellaseid inimesi, kes must üle tahavad olla. Mu silmis on nad peatselt kõik täis kurjust ja mida õelam inimene on, seda rumalam ta on. Ja lolli ei tee keegi targaks, kui ta end targaks peab ja enda „suurt missiooni“ usub.

Ja imelik asi see usk – ma peaksin juba ex officio teadma, mis ta on, aga ma ei tea seda. Võib olla, et ta on vaid endapete, aga vahel on ennastki hää petta, kui uskumisese ja uskumisakt rõõmu toovad, endapett on see aga vist siiski. – Aga ma ei usu, et usuta inimest olemas on.

Mu lilled on tol aastal tõepoolest suureks kasvand ilma suurema abita mu poolt. Ühes targas raamatus seisab, et helianthemum / hüütakse vist ka Ameerika päevalilleks / saab kõrgeks 1,2 m ja mul oli ta paari päeva eest 2,8 m – ja mul on otsatu lõbus nende endast suuremate all kolada. Saadan Teile paar astri õielehte, ma olin küll hädas valikuga, sest mul on neid sorte liiaks palju, need peavad olema Mignon. Oleksin meeleldi saatnud üht üpris uut sorti / Allerheiligen aster / peaaegu mustade õitega, aga see jääb mustki nägemata, sest õitseb liig hilissügisel. Ja ma pean Teile ühes asjas õiguse andma – mu krüsanteemid / Brautkleid / on tänavu esimest korda krüsanteemid ja mul on aega neid imetella ja kuigi nad ei õitsegi veel on nad ilusamad kui astrid. Ma tahaksin küll, et inimesed mulle neid ja õitsmatuid astreid Tartu järgi saadaksid, aga ma ei usu, et nad seda teevad, sest nad on pahased mu lilletõvele. Tõbi see on, seda usun ma isegi.

Ja ja – ma loodan, et see karikas Teist mööda ei lähe ja, et ma Teid peagi kliinikus näen või kuulen, mil viisil on ju lõpuks ükskõik. Kuid ma ei tea, kas ma tolle karika Teil tühjenda jõuan, – on ikka vist üpris suur teine vist küll.

Panen tolle kirja posti kusagil mujal kui siin, sest laupäev ja pühapäev on siin õnnetud päevad postile. Andestage ka see mitte mu stiili ümbrik – me inimesed tarvitavad omavoliliselt mu varandust – ja kui ma tahaksin oma stiili hoida, siis võib olla, oleks see juba kurja kurjaga tasumine ja mul ei ole selleks tahtmist, on küll aga võimalik, et Teile ka see kurja kurjaga tasumine on, sest mu kiri on igatahes hiline!

Rahu! H. Masing.