Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 18

3. XII.28

Oi Lyy, on nii raske olla, ei tea ju midagi teha ja ei ole enam kindlat tööd, millesse enda viletsuse kaotada võiksin. Kui midagi katsun teha ei ole siiski rahu selleks ja midagi ei tule välja, ei midagi. Ja tuba on nii Sind täis ja ometi ei ole Sind, oi armas, ja see on nii imelikult kole. – Kõik asjad on nagu küsimusmärgid mu ümber ja ma ei oska enam midagi lahendada, kõik inimesed, kes mööduvad on nii rahulikke nägudega, et mul tunne on nagu küpsetataks mind põrgu keevas pigis. – Olen väsind ja tüdind kõigist ja magaksin meeleldi terve päeva, et mitte midagi näha ega kuulda, – aga inimesed kolavad mõistatustena siia ja sinna ringi ja ma tunnen end hirmus abituna. Tean, et „mein Schicksal besiegelt ist“, aga mul ei ole aimugi enam, milline ta olla võib, Issand Jumal! Mul on piin, et olen juba nii vana ja ei ole veel midagi teind, mitte midagi, mitte midagi! – Ja laureaattöö, kuigi sellest kõik kõnelevad, pole mulle tast siiski mingit kasu, sest ta mõtted jäävad vaid paberille. – Ma ei tea, kas see on jälle see alaväärtustunne, mis terve mu elu on rikkund – ma ei tea! Aga mul on suur rõõm selle üle, armas, et Sa mu kuidagi oled aidand üle selle jõleda tunde, sest kui Sina mind armastad, siis peab mul olema väärtus.

Kui nüüd poleks Sind, ma ei tea, ei oska kujutella, mis siis tuleks ja ma ei taha, ei taha, et Sa mult kaoksid, mu Lyy. Muidugi [Issand Jumal miks see ometi peab nii olema] pole mul rahu, mu kaks mina sõdivad siiski. Ma kardan, et ma Su kaotan ja kartus pidavat olema soov. Aga Jumala pärast, ma ei taha, ei taha olla Sinuta, ei taha. Mul on sageli enda pärast hale, – mul on eluajal ainult neil päivil olnud rahu kui Sa olid muga, ainult neil päivil on mu rumal ja kuri mina alla annud hääle ja targale – ja ma tahan rahu ometi. ~ Tean ainult kaks enda kurja ja hää poole konflikti lahendusvõimalust: Sina, armas; või mingi „mina“ tappev sekt ja see viimane pole kellegi lahendus, sest kuri pannakse vaid ahelasse, tast ei saada lahti, aga Sina oled nii kaugel kui araablaste Wak-Waki saared ja kuigi ka sinna viimaks jõuda võis!…

Ma ei tea, kas Sa tollest aru saad, sest sõna on vaid vaevane mõttevorm. Kuid ma usun kindlasti, et meiega kõik hästi läeb, et me korra õnnelikud oleme, mu igavene armas! Sest seda, mis olemas on ei või ka Jumal olematuks teha ja mis kasu oleks tal meie piinamisest ja lahutamisest. Ma ei tea ja mul on sageli auahnus end tunda mõistvat kõiki Jumala mõtteid ja teadvat, et meiega Jumalal on hää kavatsus.

Ma ei peaks Sulle, armas, niipalju lobisema omist hädadest, sest liigne avalikkus ei ole enam avalikkus ja ma ei taha ju, et Sul halvem ja valusam oleks kui Sul on, aga anna mulle andeks, ma ei suuda neid endasse matta. – Ma usun Sind, enam kui ühtki inimest ilmas, ennast aga hirmus vähe, ma pole isegi selles kindel, kas mu vanemad ja esivanemad vaimliselt väga anormaalsed pole olnud. Ma valiks Sinu kõigist asjust ilmas s.o. mu tark ja hää mina, aga mu õel osa tahaks olla üksiklane inimesetus kõrves, – tahaksin olla tark kristlane aga ka katoliiklik hull. Ma tean, mis õigem on ja ma pean saama enda õelast minast lahti ja selleks pead Sina olema mul, mu armas.

Ma ei julge millelegi möödunule mõelda, sest hää on valus, aga ma teen seda teadmata ometi ja nii elan ma ilmas, aga pole ometi ilmast. Paistab kristlik! Kas? Ma ei julge silmigi kinni panna, sest siis viirastub kohe Su nägu, mu õnn, mu õnn! Ja ta on nagu ikka, iga viivu järgi erinev eelmisest ja imelikum sellest. Ja ma ei tea ühtki inimest ilmas, kelle näol nii palju variatsioone olla võiks.

Aga mul on siiski häämeel, sest ma tean, millega kõik lõppema peab ja ma olen õnnelik, et Sina oled, armas, et mu päevad pole enam nii igavad ja tühjad nagu veel aasta tagasi, – ma ei suuda üldse mõista kuidas see võimalik oli, et ma siis Sind ei tunnud. Ja see, et nüüd nii, on kõige suurem ime, et ma seda taibatagi ei oska. Ja rõõm on igavene ja õnn ja need on meie! Mul on hirm, et ma kirja õigel ajal posti ei saa. Rahamägi viitis aja oma laureaateõhtuga. Ja – ja, ma sõidan vist Pühapäeval ära, sest ma ei suuda enam siin olla. Ja, armas, armas, kirjuta mulle üsna pää!

Ja rahu Suga! Hugo