Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 16

12. XI. 28

Mein böses Mädchen!

Tean, mu kiri Sulle tuleb lõbusam, kui mul on, oleksin võllas kõige teravmeelsem ja iroonilisem ja, et ma neil õnnetuil päivil enda üle oskan nalja teha on esimene praktiline omadus, mis ma enda juures leidnud. Ja muidu, mu kallis, oleks ju nii raske, et nutta võiks päevad läbi. – Ma tean, et nüüd Sulle enam kirjuta ei oska, võib olla, oleksin seda veel mõni aasta tagasi saand ja osand, aga nüüd tunnen ma vaid igavaid raamatuid. Andesta mulle, kui ta see pole, mis ta olema lõpuks peaks – tean ju, ma ei oska kunagi endast kirjuta, vaid oma mõtteist ja mõistusest. Ja inimese mõistus on siiski üsna kahtlane kraam, tehku ometi keegi mulle selgeks, et ta kõik on. Vaevalt ma seda siiski usun.

On sellane kõri kinninöörimise tunne (olen kunagi end puua katsund, vist uudishimu pärast) kui koju tulen ja Sind kusagil pole – ei suuda ega taha kaua aega midagi teha ja kui ma laua veeres silmad üles tõstan, siis tundub sageli nagu näeksin Su armast Medici nägu ja gooti puukuju suud. Aga vaimud kaovad ruttu! Guter Gott, miks ei või siis Sina siin olla? – Aga see peab korra siiski teisiti saama, seda ma usun kindlamini kui oma olemist. – On ju toda kõiki tagasi mõeldes nii hirmus imelik, kuidas kõik nii nagu endast minna võis. Das ist bestimmt in Gottes Rat – ja muidugi rohkem, muidugi hulga rohkem.

Oleks nii üpris lõbus täna tollel kuuskede teel Suga kolada. Sinu minekuga tuli ju talv ja praegu sajab taevarahulikult valget lund. Suusatada Sa niipää vist küll ei saa, vähemalt mul on tunne, nagu peaks see lumi peagi ära sulama jälle. Ja ma olen nii palju kade Sulle vähemalt, kallis, et ma Seda lõbu Sulle ei lubaks ennem, kui ma omale suusad saan. Andesta!

Muga juhtus täna üks traagikoomiline lugu ülikoolis. Istusin seminaris oma laua ääres, lugesin adventijutlusi ja mõtlesin Su jõulupuule metsas, kui too näru naisõiguslane äkki oma pooljoobnud häälel kellelegi kärgatas, et see olevat kindel, et Jumal on ainult relatiivne tõde. – Ma oleks ta kuradi (andesta!) läbi kolkind ja aknast alla visand, õnnetuseks oli liigpalju tunnistajaid ligi. Aga mulle tegi koledasti nalja, kuidas ta mu vihase näo üle kohkus ja veel enam kui ma ütlin, et nähtavasti naisõiguslased oma Jumala enda järgi loovad. – Inimesed leiavad üldse, et ma viimasel ajal kole kategooriliselt kindlaks olevat läind, nii et must enam keegi jagu ei saavat. – Ja mul on rõõm, et see Sinu töö on, armas, armas!

Tegin vast alles tuld ahju ja mul oli sellane piin üksi olla, et ma otsustasin tolle töö tulevikus teiste hooleks jätta ja ise katsuda kottu ära olla. Oleks ju nii hää olla pää Su süles ja mõelda, et järgmisel päeval jälle ühe asja võib teisipidi liikuma panna. Tead Sa, kallis, see oleks nii jumalik lõbu Sulle rõõmuks ja naljaks terve maailma korra ümber pöörata ja siis näha millise näo Sa teed. – Ma tahan ja ma tean, et seda jõuan, kui Su käed mu pää ümber on. – Nii siis! – Aga nüüd tulevad jälle kõik need asjad tagasi, oi toda vaeva – kallis, kallis!

Võib olla, tunned Sa umbes sama, kuigi mulle hirmus raske on usku, et Sina mind armastad – on nii imelik, et mind üldse keegi armastab, et ma tolle üle õnnelik olla võin, et ma seda lihtsalt uskuda ei suuda. Ja ja nii tunneb mu mõistus see entsüklopeediaks saand riistapuu – aga ma tunnen jälle, et ta üleni eksib, et ma Sulle vähemalt enam olen kui liivatera – ja nii ja nii ei ole muud kui üks piinlemine nende kahe vahel ja on nii imelik – kui viimaks leitud, mida kunagi nii oodatud, siis ei usta seda mitte. Tundub mulle liig, et Sina mind armastad, kui ma isegi teaks miks. – Aga kui mu raamatuks saand hing nüüd elama ei hakka, siis ei tee ta seda enam raamatuks saades kunagi enam ja ma ei taha saada muumiaks ja sellepärast ei taha kaotada Sind. – Ka see vist selge egoism, – andesta ta siiski, sest ma ei saa endast välja, veel vähem aga kui poleks Sind.

Ja mulle tuli (kas see pole mingi faatum siiski?) mõte, et Sa võiks oma Tallinna sõidu teha 10. detsembri paigu, sest ma olen kas 8.-l või 10.-l selles närus linnas. Eks ju? Kui Sa kuidagi saad, aga ma usun, et ma Sind niipalju paluda ei oska, kallis, kui seda vaja oleks. Aga ole nii pai! Eks ju?

Ma pean kirja posti viima, sest ma kardan ikkagi vähe toda 13. kuupäeva, on korra sellane rumal mood juba sisse kasvand. Ja kirjuta mulle pea, – ma ei tea, mis muidu üldse pääle hakata – on nii kui nii halb ja tead Sa, armas, – mul on ikkagi niipalju egoismi, et ma usun, et Sul pole nii halb kui mul!

Palju suudlusi Sulle mu oskamatult suult ja igavene rahu! Hugo