Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 8

Raiküla 1. VII. 28

Usun, et ma sõna pidama pean, sest kunagi pidasin seda oma eritunnuseks. Tean, et tolle pildiga pole kõik lood korras, aga ma ei saa enam kusagilt paremat, sest siinsed fotograafid oskavad vaid matuseid ja pulmi pildista. Igal juhusel oleks siiski üks vähem eeslisarnane nägu olnud enam eeslisarnase asemel. Kuid, kes teab, ehk on eesel siis targema näoga kui ta noomimisjutulust peab teistele. Jääb Teie otsustada, – ma ei tea.

Siin on imelikum olla kui kuumägi näha. Pool inimesi metodiste või sellaste kalduvustega, teine „Heebie jeebies“ jüngreid. Ja laagrite vaheldus on suursündmus ja juhtub vaid siis kui inimene oma trummi ühe külje on „Ça c’est Paris’ga“ lõhki tagund ja siis ta kokku lapib talle kiituse lauludega, et teisel küljel rahulikult vanu viise uute, sageli sama labaste sõnadega, edasi mängi. Ma ei saa kumbagi liigiga hästi läbi, sest ma ei taha, et mu liha oleks hull või, et mu vaim oleks hull, vaid, et mõlemad käiksid kitsast keskteed. Metodiste kohutab mu kuraditeooria (sel on muu seas kirikuisade juures tubli seljatugi), et kurat on Jumala kannupoiss, siis ei või kurja üldse olla. Ja sellest saab veel koledamaid järeldusi, (kuna nad ju sugugi lubada ei või, et kurat oleks Jumalast vägevam). – Ja teiste inimeste jaoks olen ma liiga vaga, kuigi nad muga väga palju tahavad tegemist teha, sest nad peavad mind „harituks“ ja tahavad ise olla sama, s.o. nad loevad Tuglast ja Suitsu ja muud sellast grandioosset sodi ja kõnelevad nende lausetega, ainult neid tarvitavad endi väga laialises korrespondentsis, unistavad oma ilusast ja sügavast hingest ja arvavad, et keegi neid maa pääl ei mõista, sest nad on „üksikud“ ja suured ja sügavad. – Need on nood haripunktid ja nendega mängitakse protsessioone mu ees, omavahel ollakse vaimustet mõnest „Vaba Maa“ joonealusest detektiivromaanist ja labaseist grammofoonlugudest. – Demokraatlik rahvas!! Ma olin viie kuue aasta eest „ilukirjaniku“ laadi inimene, Jumalalle tänud, et see aeg mööda on, siis nad kiitsid kõik mu „hinge“ – nüüd olles oma „selbstherrlicher Herrscher“ ei vasta ma muidugi teps mitte enam nende maitsele, „mis on väga hää“! Muidugi on ka mul selles suur süü, sest ma kommenteerin nende esteetitsevaid ja sügavad olla tahtvaid lauseid Švejki stiilis näidetega; esmalt nad naervad, viimaks taipavad aga siiski, et neid pilgatakse. Ja siis, aimate küll, mis siis tuleb!

Ja tollepärast on mul alati hirm nende ees, ma kolaksin terve öö elavate surnutega, kui nendega tunni. Ma tean küll, et mu „ülikooli sõbrad“ palju paremad sageli pole, aga mõni mõistlikum leidub ikka. Kui ma neid korra noomima peaks, neid siin, pöhä rissikõnõ, mis ütleks nad siis. – Loodan, et Te nende inimeste hulka ei kuulu, sest muidu ei oleks Teil kuigi lõbus seda lugeda – ja kui Te „vaga reili“ ja päästearmeelane (see on nii tasa öeldud, et Te seda kuulma ei pea) olete, siis näete ju kõiki asju „sub specie aeternitatis“ ja naerate. On nii?

Nende inimeste pärast leban kuskil pimedamas aia nurgas, et nad mind ei leiaks ja loen sellaseid asju, mis mu kaunis pika maa tagasi viivad, kuidas araablased Jerusalemma võitsid, juutide palveraamatuid ja „sellaseid asju“. Ja kui need inimesed ühe sellase kätte saavad, siis nad ei taipa, miks neid loetakse, kuna neis ju ei esine mürgitusi, pulmi, lapsevargusi ja röövleid. – Kastan üksilugu vahel lilli ja ei taipa kuidagi, miks nad öö jooksul ei kasva, – mängin inimestele indiaanlaste, juute ja araablaste viise ja kõik arvavad, et see olla asjatu klaveri vaevamine, sest „Leila“ olevat palju ilusam.

Ja, aga mul tuleb nüüd meele üks Jerome K. Jerome’i sotsialismivastase raamatu dedikatsioon, et ta selle oma piibule pühendavat, kuna see olevat ainus sõber, kes vastu ei räägi ja kes endast ei räägi. Ma ei tea, kas Inglismaal sõbrad teistsugused on, sest mu kaasvõitlejad kõnelevad vaid pastoraatest, sinisest taevast ja ööbikutest (kaks väga lolli asja) ja ei salli seda kunagi, et ma endast räägin, kuigi ma seda neile kunagi veaks ei arva, et nad kunagi endist ei kõnele. Ma ei tea, milline osa inimesi Teie maitse on, aga ma loodan, et Te kurja nägu ei tee, et ma ainult omist asjust kõnelen – mis ma enne surma teen, ma ei tea.

Ma olen siis nüüd jälle hakkama saand ühe lohemaoga kuigi ma maod kõik meeleldi pikemaks teeksin kui nad on. Aga enne kui ma lõpetan, tuletan Teile siiski lubaduse meele, kuna pääajust ju Teilgi nii palju asju üpris kergesti kaob. Ja kui Te tolle teind olete, siis teen ma kalendri suure musta ja rohelise ladina risti ja kirjutan selle kõrvale: Kyrie eleison moi! Miks, ei tea ma!

Rahu! H Masing