Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 14

Tartu 30. IX. 28

Mul on juba mitu päeva olnud hää tuju ja täna on veel mu tuba soe ja seda ei juhtu alati. Oli väiksena päivi, kus ma ei tunnud, et ilmas külma on, nüüd tunnen aga juba vähematki õhumuutust. Kavatsen vahel välja joonistama minna, sest mu toa seinad on lagedad ja mitte mu maitses tapeediga, aga väljas on külm ja siis ei paista ka grandioosseimad kohad enam ilusad ja sõrmed ei pea pintslit. – Inimese tujust oleneb kuidas ta ümbrust näeb ja kahjuks oleneb ümbrusest jälle inimese tuju.

Elan juba neis vaevus, mis ikka mu üle on – endapiinamise pääle peaks mul küll „annet olema“ – mida enam ma oma tervist tahan hoidma hakata, seda vähem ma seda teen. Ja, peaks mitte tulema need päevad, kus mul aega pole muud teha kui tööd! Aga ka selles pikaldases endatapmises / ma ei oska muud teha / on auahnus – mulle ei saa keegi järgi. Aga kuigi originaalsus on inimese väärtus, siis pole tapmine ometi mitte originaalne.

Olen aga hädas oma tööga, kipub teine saama paarsada lehekülge pikaks ja seda ümber kirjuta pole lõbus. Tuleks ometi esimene november, siis oleks tast ometi lahti. Aga ta on liiga skandaalne ja originaalne ja pole palju neid suuri härrasid, keda ma pilganud pole. – Ja Jumal kannatab pilkamist, kuid need suured härrad, kes paari pooliku tähe üle sonivad sadasid lehekülgi, mitte. Ja paljude „tulevik“ on ära rikutud just sellaste ennekuulmatumate vaadetega ja inimesele, kes midagi oleks võind teha, on öeldud, et tast midagi ei saa. – Peab kuulama loenguid, mis mind ei huvita põrmugi ja ma usun, et õilsam on sandile kümme marka anda ilma teooriata, kui teooriaga. Ja ma ei saa aru, kuidas inimene ühest asjast teise võib teha, – kui ma lepras oleks siis ei oskaks ma ometi kõnelda, kuidas keegi terve inimene elab, aga kõik teavad palju Jumalast, nagu oleksid nad taga kohtus käind ja filosofeerivad häädusest, nagu oleksid seda näind ja häätegevusest, nagu oleksid midagi teind. Ja ometi on iga hääteo taga mingi egoistlik mõte, vähemalt mu juures ja ma usun, et see on vaid imponeerida tahtev võte, kui selle juures mõeldakse ja öeldakse endal olevat suure rõõmu. – Mulle teeb vaid küll teise inimese rõõm rõõmu, aga sandil ei ole sest rõõmu, kui ta kellegilt närult saab paar penni, sest sant teab väga hästi, et selle kõigi taga on egoism. Ja ma usun, et seda egoismi ei kaota ka sada „ärkamist“ ja tuhat ristimist.

Aga sellaseid asju ei tohi kõnelda teistele, sest inimesed peavad harilikult end teistest paremaks ja kui sa kunagi juhtud ütlema, et sa egoist oled, siis ollakse kohe valmis ainult sulle see märk otsa ette tegema. Ja üksi olla oma varandusega pole lõbus, – laud ei ole enese pärast tehtud ja inimene ei ole inimese pärast maa pääl. Kes üksi on sel on kas liiga palju või liiga vähe patte ja lõpuks õpib inimene teistega sama ükskõikselt ümber käima kui endaga, aga siis peetakse seda ükskõikset käsiteluviisi uhkuseks. Ja mulle on sellane definitsioon ammu juba maksvaks tunnistatud. Võib olla, et sääl siiski õigust on, sest ma ei suuda teha muud kui sõimata sellast inimest, kes kaks tundi enne eksame õppima hakkab ja siis teeb nagu teaks ta kõik, kes mingi praktikumi ära teeb nii, et ta sääl midagi ei tee. Mul on siis kahju endast, et mu südametunnistus niisuguse kristliku tembuga hakkama ei saa, mis korra peab saama maa soolaks!

Mul silmad pole siiski nii nagu teisil inimesil, aga opereerimiseks pole enam ainustki lihast jäänd, tähendab mu üks silm võib pimedaks jääda ja see pole lõbus teada. Aga kõige jubedam on näha vaimu, nägin kliinikus üht räägupoega, kelle tappis korra mu ettevaatamatus, põrandal jooksvat ja kisendavat. Ma ei saand tervel ööl magada ja hommikul teadsin, et inimest juba maapääl karistatakse iga eksimuse eest, miks siis veel väljas ajast ja ruumist.

Ja vahel juhtub ju sellaseid viive, kus pole aega ega ruumi, aga toda triumfaalset rõõmu ja rahu ei saa sõnadesse ja seletada ei saa tunnet, et sind ükski võim ei saa teisiti pöörata. Aga ka see on suur õnnetus, sest langus on suur!

Ja siis kui Teie korra tulete on talv ja rahu; nägin unes korra, et olite 10–18. X kliinikus, aga ma loodan, et mu unenäo päevad ei täitu [sellane juhus oleks õudne] ja, et Te oma risti kaheksa päevaga kantud ei saa. Kahju, et ma vahetada ei saa, sest teise inimese vaevu kanda oleks küll parim rohi egoismi vastu. – Aga siis on talv ja peaks olema rahu, – kas mulle tuleb siis rahu?

Rahu! H Masing