Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 12

Tartu 6. IX. 28

Nagu oleks sattund keerulisse unenäkku, nii see olemine siin, – ei tea kuidagi, mis teha ja kuidas midagi teha. Kuhu sa ka läheksid, kõikjal on remondid ja kõikjal sedelid uksil – und man kann nichts dawider sagen. Aga see on mingi maania vist küll. Kusagilt ei saa raamatuid (neid oleks väga vaja tühjavõitu toa täiteks) sest igal pool värvitakse põrandaid. Teeb vihaseks see asi – lilli peab ostma ja ostetud lill ei ole suurt väärt, sest ma pole teda kasvatand ja ta pole mu olnud.

Võib olla, ma poleks kirjutand ja oleks oodand häid päivi, kuid – ma käisin täna kliinikus ja mulle öeldi, et alles esmaspäeval maksab tulla, sest dr. Uudelt tahab minna „suvi“puhkuselle ja prof. Blessig jõuab alles esmaspäeval tagasi. Ja ka sääl on asjad nii ekstravagantsed – ambulants on õdesid täis, ühel juuksed lühemad kui teisel ja sellega proportsioonis ka lolli näoga – ja haigeid vaid mõni. Inimesed on vist sellal haiged kui neil aega on.

Hakkan oma „magistri“tööd viimast korda ümber kirjutama ja olen tüdind sest, sest vaevalt loeb selle keegi läbi. Ja ma vahin enam aknast puid ja pilvi kui raamatuid laual. Vähe igav olla, sest ma ei mõista enam neid inimesi, kes on täis mingit isesugust energiat ja kes vaid filosofeerivad ja uskmatuile tahavad Jumala olemasolu tõestada. – Ja, mis on mul sest kasu, et armuline härra Kant arvab, et olemas on „Ding an sich“ – kui mul toas lilli pole – ja seda „Ding an sich’i“ ei saa ma näha ega kuulda, ja kuigi palju asju sellased maailmas, siis tean, et nad vähemalt olemas on. – Ja mind ei huvita see raasugi, kas Jumalat tõestada saab või mitte, kui ma teda usun, sest aitab mulle – ja iga asi maa pääl on enam väärt kui mõni närune Jumala„tõestus“.

Inimesed läevad ühtelugu imelikumaks – Tartu sõites kuulsin, kuidas üks vanaproua sundis oma meest piipu tõmbama. – Ma olin päris kohkund ja ma ei usu, et ma sellast asja omas elus veel kuulen, – sest ennem võib kuu päikseks saada, kui üks vanaeit suitsetamist sallib. On’s see asi nii?

Ootan juba talvet, sest siis saab ometi rahu. Pole ju sugugi lõpmata lõbus aedadest lilli piiludes, neil neetud kõnniteil komista ja puid vaadates inimestele vastu juhtu ja siis sõimata saada pimeolemise pärast. – Võib olla, aga „keda Jumal armastab, seda ta karistab!“ Aga, miks ei saand ma siis täna kliiniku? – Ja miks pean ma seda esmapäeva ootama ja mõtlema, – kas siis asjad samuti edasi ei läe. Ja 15. algavad loengud.

Kui see peaks nii tulema, et ma ka siis ei saa kliiniku / dr. Uudelt leidis, et mu üks silm olevat peaaegu korras / ja Te Tartu tulete, siis tulge mulle kunagi külla (Näituse 2–6). On päris närune tuju kui mõtled, et pead neid samu nägusid jälle nägema – kellele oled õpetand midagi ja, kes hästi pole eksameid sooritand, kes võlgu on ja seda maksa ei mõtle – ja kõik too sellane kraam. – Oleksite vähemalt inimene teisest maailmast.

Ma ei tea, kas Te tolle kirja enne Tartu tulekut kätte saate, sest ma tean vast enam Jumala kui Teie kavatsusist. Aga kui Teie aeg on määratud kaugelle, siis oleks üpris kena kui Te mulle peagi vastaksite. Ja mul on praegu jälle kirjutamismaania periood!

Rahu! H Masing.