Читать книгу Kirjad Liile - Uku Masing - Страница 13

Tartu 23. IX. 28

Ma ootaksin veel Teie lubatud kirja, aga mul ei ole siin midagi teha, on nii igav kui mul kunagi enne pole olnud. Olen üksi omas toas, lugeda ei saa niipalju kui aega on: keegi ei taha olla mulle veoloomaks ja silm on vaheti veel üpris valus, sest ta võeti alles eila lahti ja niite on vist neli või viis veelgi alles. Aias on igav istu, midagi ei kasva enam ja seedrilt langeb juba okkaid. Olen ainult ühe korra siin naernud, see oli ammu aga, kui üks poiss ajas teist taga tuhvliga ja iga löögi juures hüüdis: „Annaks Jumal!“ Vist oli aga seegi naer massisuggestioon.

Igav on ja veel halvemaks läeb tuju mõeldes, et kevadel polnud nii igav vaid päris lõbus. Nüüd on tüdimus ka lõikusist. Ja, Jumal teab, miks inimene enda risti peab kandma, sest teise rist oleks vähemalt sellepärast huvitavam, et ta on teise. Aga inimesed tahavad kergelt elada ja ei oska seda ometi mitte, ei taha oma risti heita teisele, ega ise kanda selle risti.

Olen kõige aja lootnud seda võimatust, et ka Teie siia juhtute, nüüd aga ei looda ma enam, sest mul on vaid mõned päevad veel siin olla. Imesid ei juhtu, või on iga asi ime, – ma ei tea kumb õigem olla võib. Aga ma valetan sageli seda „ma ei tea“ öeldes, on nii hää olla kui ei tea midagi. – Loogiliselt pole ju ime üldse võimalik, aga loogika on argade inimeste asi ja iga inimene on siis kõige loogilisem kui ta kardab. Kahju, et ma seda tean! Õndsad on rumalad!!

Ja, ma ei saa siis Teid siin näha, aga loodan ometi Teid näha ja loodan, et mu lootus pole pete. – Ma olen juba enne „omade inimeste“ nägemist neist väsind, – nad teavad vaid oma eriala ja tagajärg on ikka sama, kas „sõimavad“ nad mind või mina neid; Kristlased pole kumbki. Midagi ei muutu ometi, midagi ei saa muuta ja see pole ilus.

Mul on vaheti sellane suremistuju nagu mõnel poolhullul „elusttüdinul“. Tean, et mu mitteenamolemine maailma ei rikkamaks, ei vaesemaks tee ja sellane teadmine ei ole lõbus inimesele, kes tahab „aktiivne“ olla, ei ole lõbus mullaks saada. Ja surematu hing peaks igalpool surematu olema. – Ma ei tea, kas Te toda hingesurematust usute, igatahes kinnitab üks härra „usupsükoloog“, et naised seda üsna harva kindla teadvusega tegevat. – Ja ma ei tea, kuidas inimene sellase teadvuseta elada suudab, tal peab siis vähemalt tuhandeid kordi suurem eluhimu, või õigemini vast auahnus, olema kui mul. Ja miskipärast tundub mulle sellane juhus võimatu.

Aga too kõik on asjatu endapiinamine, sest ainult naer on igavene. Mu teada on kõige vanemail kujudel maailmas ikka sama imelik naer suul. Ja Sparta, kus ometi nii harva naerdi, lugematuist jumalukeste altareist on järgi vaid üks ja see on naerule. Aga naerda on siiski palju raskem kui nutta!

Ja – ja, ma loodan siis Teid enda juures näha, – aga kas pole seegi ime?

Rahu! H. Masing